June 9, 2015

Lugu sellest, kuidas mu senine elu pöörde võttis

Kirjutasin veebruarikuus blogisse järgnevad read:
Ma olen nii õnnelik! Tohutu koorem, mis on mind viimastel nädalatel järjekindlalt seest õginud ning alatasa painanud, on lõpuks ometi mu õlult langenud! [---] Kindlasti kõlas eelnev jutt väga segaselt, aga luban, et kui osutun valituks, teen sellest kõigest paari kuu (!) pärast ka blogis pikemalt juttu. Kui ei osutu, siis mõistagi ei tee, vaid karjun nördinult kuristikku ja loobin sinna takkapihta ka massiivseid kivimürakaid, mida oma tulises vihas maast lahti kangutada suudan. Seejärel tulen vermeis kätega ning kähiseva häälega veebiavarustesse, postitan siia paar makrovõtet mõnest lilleõiest ja elan rahulikult edasi.
Lõpuks ometi on kätte jõudnud päev, mil võin rahulolevalt tõdeda: ei pidanudki käima kuristikku kive loopimas!
Ma ei teagi, millest alustada, et kogu sündmusteahel mõistetavalt lahti harutada. Ilmselt ei saagi ma sellega hakkama, mistõttu annan juba eos alla, piirdudes parem kokkuvõtliku ülevaatega (või ülevaatliku kokkuvõttega?).

Kandideerisin DAADi stipendiumile (DAAD - Deutscher Akademischer Austauschdienst// German Academic Exchange Service), mis kataks mu bakalaureuseõppe kulud Saksamaal. Kandideerimise protsess polnud sugugi meelakkumine: istusin nädalate viisi suurte paberikuhjade taga ning muudkui kirjutasin, kogusin allkirju, nurusin koolist templeid, palusin õpetajatelt härdalt iseloomustusi, kleepisin ümbrikuid kinni ja voorisin alatasa marsruudil kodu-kool-postkontor, et kogu tavaar saaks õigeks ajaks Saksamaale saadetud. Koolikohustused eesotsas arvestuste nädalaga ei tulnud mu niigi krussis närvidele sugugi kasuks, samuti mitte viimasel õhtul tekkinud error, mis küll kiiresti ära parandati, ent mis suutis mu siiski närvivapustuse äärele viia.
Kokkuvõttes läks mul - erinevalt mu onust, kes pidi omal ajal postkontoris telleri ees pisara poetama, et see templil seisva kuupäeva kolm päeva tagasi keeraks - kõik siiski hästi ning paberimajandus sai korda kolm tundi enne tähtaja kukkumist!
Algas täiesti pingevaba ja muretu periood...
... mis hakkas päevade, nädalate ja kuude möödudes üha pinevamaks kiskuma. Kuhu jäi ometi mu vastus?
Ega ma ei hellitanudki ülemäära lootusi, sest olgem ausad: kui suur on tõenäosus osutuda ainsaks valituks Eestis? DAADi stipendiume jagati küll eestlastele veelgi, kuid need olid kõik mõeldud üheks aastaks praegustele üliõpilastele, kes lähevad end Saksamaale täiendama. Keskkoolistippe, pealegi kolmeks aastaks, jagati Eestile tõepoolest välja üksainus. Ilmselt ei jäta mu postitus enam ühtki kahtlusnooti, kas sain selle või mitte. Sain küll! :):):):)
Nädalavahetusel käisin sellel Riias järel ka. Et parajasti täitus kümme aastat Saksamaa ja Balti riikide vahelist hariduslikku koostööd (või midagi sellist), oli ka meie tseremoonia kordades uhkem kui harilikult. Sadade plaksutavate tähtsate DAADi vilistlaste ees seistes näis mulle, justkui oleks meid mingisugugesse salasekti vastu võetud.
Mõistagi ei garanteeri DAADi stipendium mulle veel kohta ülikoolis. Nüüd alles algab tõeline tants ja trall, sest Saksamaal pole kandideerimistähtajad kätte jõudnud - ma pole endiselt kuskil sees. Kui peaksin ebaõnnestuma, lendavad tuulde ka kõik kallid rahad, mis võinuksid kellegi teise väga õnnelikuks teha.
Pinget pole ollagi!

4 comments: