June 13, 2015

Mina, autoriteet

Hakkasin mõtlema kord sellele, kui innustav ning ühtlasi kurnav on olla kellelegi pisikesele eeskujuks. See jõudis mulle pauguga kohale ühel harilikul lasteaiaõhtul, mil Marii mind suure õhinaga tervitas ning kättpidi seina juurde vedas, kus rippus - uskuge või mitte! - portree minust. Nagu teada sain, tuli lastel sel päeval joonistada oma parimaid sõpru ning erinevalt kõigist teistest jõnglastest, kes visandasid paberile oma lasteaiasemusid (üksteist), joonistas Marii püüdlikult minu!
Eks ma avaldan talle päris suurt mõju, see on selge. Enamasti tunnen end eeskuju rollis meelitatult: piisab mul vaid justkui möödaminnes kardigan selga tõmmata, kui Marii, kes on veetnud viimased nelikümmend minutit oma noorest elust trampides, kisades ning emale tõestades, kuivõrd ükskõik on tal tuulest ja haigestumisohust, kardinaalselt meelt muudab ning endale valjuhäälselt samuti midagi soojemat selga nõuab.
Samas seab eeskujuks olemine ka teatud piirangud, kui ma just ei soovi, et Marii sirguks süüdimatuks maniakiks. Iga minu vääratus maksab soolast hinda: piisab mul vaid pillata lause, et mulle ei maitse piim, kui parajasti piima rüüpav Marii enda kruusi säärase hooga eemale lükkab, et see peaaegu kildudeks kukub.
Selle vea parandamiseks olin kohustatud läbima tema kursuse nimega "Kuidas hakata piima armastama?", mille jooksul pidin võtma lonksu piima ja seda taevani kiitma - surusin hambad risti, naeratasin ja seadsin sellega rahu taas maa peale. Kuniks ma jälle ei väärata ega hakka Marii ees lahkama oma suhteid piimaga, usub ta tõsimeeli, et suutis mu panna seda jumaldama.
Olengi õppinud elama teadmisega, et iga mu sõna ja tegu võib ühes väikeses ajukeses seemnena idanema hakata ning mõne aja pärast mulle kõvasti kätte maksta (see meenutab ju imenatuke Orwelli teost "1984"). Sõnadega on lihtne - veidi tsensuuri kulub alati marjaks ära! -, kuid tegudega mitte nii väga. Mis parata, kui ma armastan kohutaval kombel tooreid sõstraid suhu pista ning keeldun põikpäiselt mütsi kandmast, kui temperatuur on üle nulli tõusnud! Ometi näen kurja vaeva, et tema aju risti vastupidiste tarkustega üle ujutada. Taevas hoidku selle eest, kui tema peaks täiesti rohelise (punase) sõstra suhu pistma või mütsita kodust lahkuma! Mariist kasvab ikkagi korralik inimene! Enda suhtes andsin alla juba aastaid tagasi, temaga on veel lootust.

5 comments:

  1. Olen ka tähele pannud, kui lihtne on väikest last ära rikkuda - ehk pigem kui võimatu on kedagi täiuslikuks kasvatada. Eeskuju võetakse ikka sellest inimesest, kellest laps ise tahab eeskuju võtta ja eeskujudki pole alati kõige ideaalsemad.

    Eks oli vist ka aeg, kui mu väiksem vend mind austas ja mulle alt üles vaatas, kuid eks ta on pigem alati vaadanud mu teise venna ja isa poole. Nii siis ongi, et mul on kaks venda, kes mõlemad on minu jaoks mõistmatu ja keerulise iseloomuga. Sellegipoolest, võin rõõmuga tõdeda, et vanuse suurenedes tuleb seda maailma mõistmist justkui natuke juurde! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures! Mul meenub sellega seoses üks lõbus autosõit venna ja empsiga maale (mis kaldub küll teemast kõrvale, aga on sellegipoolest üsna tore lugu). Vend meenutas oma lörriläinud ujujakarjääri: kui ta oli veel pisike poisiklutt, kutsuti teda kõvasse võistlustrenni, aga ta keeldus. Nüüd avaldas ta lootust, et saab Marii ujujaks koolitada ning tema kaudu oma kunagised unistused teoks teha.
      Mina selle peale: "Vabandust, aga ma olen juba raisanud viimased neli aastat oma elust, et Mariid järgmiseks Tammsaareks koolitada - tüdruk hakkab MINU unistusi ellu viima!"
      Martin: "Kui sa sügisest jalust ära lähed, siis saan ta täiesti ümber vormida!"
      Mina vastu: "Sa ei arvestanud sellega, et sina oled samuti minu käe järgi vormitud - olen üsna kindel, et ka siis, kui ma ära olen, langetad sa Marii peal kokkuvõttes otsuseid, mida mina tahaksin."
      Emps muheles, justkui tahtnuks öelda: "Rumalad lapsed, ma olen teid mõlemat kasvatanud oma tahte kohaselt... ja teie arvate, et olete oma otsustes vabad. Kui armas."
      Arutasime natuke kolmekesi sel teemal ja lõpuks jõudsime järeldusele, et tegelikuks manipulaatoriks ja niiditõmbajaks on meie vanaema, kes kalkuleeris kaks põlvkonda ette, milliseid unistusi keegi peab hakkama ellu viima.

      NB! Juttu suhtuda parajas koguses huumoriga! :)

      Delete
    2. Päris humoorikas lugu tõepoolest! Sel juhul peaks kogu maailm olema ette ära otsustatud esimeste inimeste poolt. Naljakas, et siis maailmas nii palju ERINEVAID inimesi, kui kõigi vanemad on kunagi kellegi poolt kasvatatud, kes siis kõik järeltulevad põlved ette planeeris.

      Delete
  2. Oi kui armas! :) Tuleb välja, et ikka ei ole nii kerge olla eeskujuks oma väikesele õele hehe.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :) Ega see päris meelakkumine ei ole tõepoolest...

      Delete