July 31, 2015

Tõrksate kukeseente jälil

"Katsetame näiteks siin," lausus Kaisa ebamääraselt ja rehmas käega vasakut kätt laiuva metsa poole. Ronisime sadulatelt maha ning jätsime ämbrid esialgu veel rattakorvidesse, et enne korjamist veidi eelvaatlust teha - mine tea, võib-olla tervitavad meid kollaste seenekuhilate asemel üksnes rohelised samblatutid. Möödus natuke aega, mil me mõlemad kammisime pilguga (minu jaoks täiesti tühja) maapinda. Just sel hetkel, kui olin formuleerinud oma peas trööstiva ettepaneku edasi sõita, kargas tema justkui mesilasest nõelatult püsti ning sööstis ämbritele järele. Midagi sellist nagu "ossanugakuidasmeilveab" kandus minuni läbi õhu.
Ega edasine korjaminegi minu puhul suuri edusamme toonud. Needsin maapõhja oma silmaarsti, kes veel samal hommikul oli mulle kinnitanud, et nägemisega on kõik korras - jõudsin loogilisele järeldusele, et tegelikult ei julgenud ta mind lihtsalt kurvastada tõsiasjaga, et olen täielikult pimedusega löödud. Niimoodi ma siis endamisi pomisesin ja korjasin, korjasin ja pomisesin, kuni lõpuks sain oma ämbri peaaegu täis. Nagu hiljem selgus, korjas Kaisa protsentuaalselt umbes sama palju, aga tal oli poole mahukam ämber.
Hiljem käisime ka karjääris ujumas, herneraksus ning Rõngus jäätist söömas, veetes justkui üdini päikeselise suvepäeva. Päris nõnda see siiski polnud - üürikeste suviste hetkede vahel saime kaela mitu tihedat vihmasahmakat ("sahmakas" ei ole tegelikult piisavalt täpne väljend kirjeldamaks valget vihmast tekkinud seina, mis blokeeris täielikult vaate kaugemale kui pool meetrit), aga ma ei kurda sugugi. Ega me suhkrust pole!

July 28, 2015

Killuke Sitsiiliat keset Haapsalu linna

Ma mäletan selgesti, kui vaimustuses olin 9aastase lapsena riidekapi ideest, mis mind paralleeldimensiooni (Narniasse) oleks viinud. Mida kõike ma selle leidmise eest andnud oleksin! Võin vanduda, et täna - täpselt kümme aastat hiljem - leidsin oma paralleeldimensiooni Haapsalust. Tõsi, hoopis teistsuguse: riidekapi asemel tuli siseneda kividest laotud võlvkäiku, mille kohal seisis kutsuv silt nimega Pizza Grande, ja välja ei ilmunud ma mitte lumises faune täis metsas, vaid päikeselises laululinde täis Sitsiilias. Otsest päikesevalgust hajutasid meeldivalt metsviinapuu lopsakad väädid ning silmailu pakkusid näiteks puidust veinikastid, maitsetaimedega täidetud potid ja vanaaegsed laternad. Kõigele eelnevale lisandusid veel ahvatlevad toidud ning soe (ja haruldaselt kiire!) teenindus, mis muutsid mu õnnest päris ogaraks.
Siinkohal kasutangi võimalust, et Pizza Grandet taevani kiita: ma tõepoolest ei tea, millal viimati vingemas pitsarestoranis einestasin (ilmselt kaks aastat tagasi Sitsiilias... kui sedagi). Mingem sinna massides ning kasvatagem selle paiga tulu kolmekordseks! 

July 25, 2015

Uus hingamine

Ma usun, et päeval, mil minu elutee ristus Evelini omaga, oli taevastel vägedel parajasti käimas pidu ja pillerkaar. Kuidas teisiti seletada tõsiasja, et ma endale nõnda osava ja hakkaja sõbra sain! Lisaks kõigile muudele oskustele tunneb ta end arvuti taga nagu kala vees: ainuüksi temale võlgnen tänu oma uue blogikujunduse idee ja teostuse eest (mis on minu jaoks - olgem ausad - pimedamast pimedam maa). Minu ebamäärasest "no see võiks ju selline minulik olla noh" võlus ta välja midagi kümnetes kordades enamat, kui oma sõgedaimates unenägudeski näha lootsin!
Minu jaoks käis kõik libedalt. Ta muudkui nokitses ja möllas omaette, kuni kirjutas mulle ühel hommikul kell 05.02 napisõnaliselt: "Tule nüüd kohe!" See sai tähendada vaid üht: blogi oli valmis. Pool tundi hiljem seisin ta ukse taga, vaatasin, kiitsin ja ahhetasin. Piinlik tunnistada, aga sellega mu panus piirduski...
Oma vaimusilmas näen selle postituse illustratsioonina sõbrapilti Eveliniga, kuid sellist ma paraku ei leidnudki. Seevastu kõlbab tõusev päikegi uut hingamist päris hästi ilmestama, leian ma. Pilt on kaadrisse püütud (jällegi) viiendal hommikutunnil Tartust kümmekond kilomeetrit väljas.
Ma loodan väga, et viimase aja hommikune agarus on märk sellest, et mul on käsil tähtis muutumisprotsess saamaks õhtuinimesest hommikuinimeseks. Sügisel ülikooli minnes tuleks see kindlasti kasuks!

July 19, 2015

Sillamäe idüll

Looduse Aasta Foto 2015 võidu puhul krooniti mind auhinnaga, mille peale mu silmad särama lõid: 200 euro väärtuses Looduse Omnibussi retki omal soovil! Suures koolilõpusaginas unustasin aga oma autasu sootuks, nii et see meenus mulle taas alles juuli keskel. Mõistsin, et kui ma end käsile ei võta ja kuskilt pihta ei hakka, jääb kogu raha kasutamata, mistõttu alustasin laupäeval oma retkede seeriat, kutsudes endale seltsi Katsi. Sel korral külastasime Sinimägesid, Utria randa ja Sillamäe jazz-festivali, kusjuures kõige positiivsema mulje jättis mulle just viimane.
Naljakas, millised tõrksad (ning täiesti põhjendamatud) eelarvamused mul alateadlikult Sillamäega seostusid. Ju ta mingi vaene kaluriküla kuskil Venemaa piiri ääres ole, mille tugevam tuul võib vaevata segi paisata, eks! Tegelikult ei oleks ma saanud rohkem mööda panna. Kindlasti aitasid positiivse hinnangu kujunemisele kaasa taustaks kostuvad pillihääled ning imeilus rannailm, kuid Sillamäe oma lillede all lookas rõdudega võlus nende abitagi. Kui järele mõelda, pole ma kusagil Eestis itaalialikumat ega siestahõngulisemat linna kohanud... Veenduge selles ise!
Vahepeal on puhunud uuenduslikud tuuled ka ülikoolirindel. Saksamaaga on lood hetkel üsna täbarasti, kuna mu dokumendid ei jõudnud õigeks päevaks kohale (ehkki postitöötajad vandusid seitse päeva enne tähtaega, et mul pole mingisugust põhjust muretsemiseks - küll jõuab). Nüüd võin kaotada kõigest oma potentsiaalse tuleviku ja kolmeks aastaks määratud stipendiumi, samuti lendavad asjatult tuulde need sada ja kümme eurot, mis mul lõppkokkuvõttes dokumentide saatmisele kulusid.
Õnneks sujus Eestis lugu märksa paremini: sain sisse kõigile kolmele erialale, kuhu kandideerisin, mis aga tähendab, et seisan taas kord võimatute dilemmade ees. Milline tragikoomiline paradoks!
Esimese hooga võiks kahtlustada, et tegemist on oluliselt lõunapoolsema laiuskraadiga:
Et postitus liiga minoorsetes akordides ei lõppeks, toon siinkohal välja oma lemmikvärsi Artur Alliksaarelt:
"Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse."
Isegi siis, kui kõigi oma algsete plaanidega pange panen, võin huupi suurepärase teeotsa leida! (Vaevalt Alliksaar seda nõnda silmas pidas, aga minu ellu haakub see mõttetera säärases tõlgenduses praegu väga hästi.)

July 12, 2015

Fuuga seitsmele eurole ühe hernekasti eest d-mollis

Kui Anu minu käest üleeile õhtul küsis, kas sooviksin järgmisel hommikul kell kuus tõusta, et sõita rattaga linnast välja kümne kilomeetri kaugusele herneid korjama, vastasin pikemalt mõtlemata jaatavalt. Sel hetkel mäsles mu peas tuhandeid rahutuid küsimusi, millele lootsin pika füüsilist pingutust nõudva tööpäeva jooksul vastuseid leida. Raha tahtsin ka. 
Hommikul (pärast kaht ja poolt tundi und) polnud ma oma uljas vastuses enam pooltki nii kindel, ent sõna oli antud - upitasin end sadulasse ja hakkasin paduvihmast hoolimata sihtkoha poole väntama, üritades end lohutada tõsiasjaga, et oleksin end ilusa ilma korral tööpäeva lõpus järve kastnud ning samamoodi märjaks saanud. Kui nägin soist hernepõldu ja vett täis valgunud vaovahesid, haihtus seegi trööst, mille olin suutnud endale rattasõidu ajal tekitada. Mõõdukaks löögiks osutus ka hernekastide suurus - neli keskmise suurusega ämbritäit -, samuti hernekeppide puudumine, mis tähendas maas küürutamist ja kummardamist, mitte silmade kõrguselt kaunade noppimist, nagu olin oma vaimusilmas ette kujutanud. Pärast olukorra hindamist kulus mul murdsekund, et loobuda algsest meeletust rahateenimise plaanist, mis nägi ette kümmet kasti ja 70 eurot - jõudsin otsusele, et töötan sel päeval rahulikus tempos üksnes oma mõtete korrastamiseks, tiksugu siis raha teisejärgulisena taustal.
Poleks ma kohe tööpäeva alguses oma prioriteete ümber hinnanud, oleks võinud päev üpris nutuseks kujuneda - töö venis mu saamatute sõrmede vahel ja kastid ei tahtnud sugugi täituda. Ikka ja jälle leidsime end kaaslastega vagude vahelt püsti ajamas ja tuhatnelja suurde veoautokasti varju jooksmas, kui hernesuurused raheterad meid halastamatult materdama asusid. Küll aga oli mul palju aega omaette arutlemiseks ja mõtisklemiseks. Tundsin kerget kahetsustorget, et 11. klassi kirjandustundides "Põrgupõhja uut Vanapaganat" käsitledes õpetajale nõnda tulihingeliselt vastu vaidlesin, kui ta kinnitas raamatust selgelt koorunud seisukohta, et inimene leiab lunastuse üksnes füüsilise töö kaudu. Kui toona tõlgendasin seda leebema alternatiivina loosungile "Arbeit macht frei", siis eilseks oli mu peas maad võtnud arusaam, et panin 11. klassis haledalt puusse.
Mõistagi ei nohisenud ma herneid korjates üksnes omaette, palju nalja sai ka Mari ja Anuga. Olin just lõpetanud kohapeal improviseeritud humoorikast vandenõuteooriast kõnelemise, mis hõlmas peamiselt kõrgelt arenenud eluvorme, kes end meile ei ilmuta, kuid kes meid sellegipoolest igal sammul jälgivad, ja lisanud teatraalselt: "Kõik surelikud inimesed, kes hakkavad liiga palju aimama, võetakse rajalt maha!", kui meie peade kohal kärgatas kurjakuulutavalt kõu. "Ma tegin ainult nalja," hüüdsin pahaselt taeva poole.
Päris lõpus lasti meid üüratule maasikapõllule maiustama ning neljateistkümnest vaevaga teenitud eurost hoolimata ristisin päeva õnnestunuks.
Viimased päevad on möödunud suuresti ka "Harry Potteri" lugude tähe all. Mina, kes ma olen keskkooliaastatel ümbritsenud end suurte kirjandusklassikutega ning üritanud end veenda, et Potteri tohutu võlu võib kirjutada mu lapsepõlve ja teismeea vasikavaimustuse arvele, pidin täielikult oma sõnu sööma, kui viienda osa umbes viimase neljandiku pealt lahti lõin ning andunult lõpuni lugesin. Kaks ööpäeva hiljem olin täielikult alla neelanud ka kuuenda ja seitsmenda osa. Püüe Potteri võlu maha salata on olnud senimaani üks naeruväärsemaid üritusi mu elus.
Mind vapustas, kui palju uut leidsin ma enda jaoks nõnda tuttavate teoste ridade vahelt. Seega võtsin vastu otsuse uuesti läbi lugeda ka esimesed neli (ja kolm neljandikku) osa, et saagat täielikult mõista. Ütlen ausalt, et esimest ja teist osa on nüüd, mil viimased värskelt peas kumisevad, tohutult piinarikas lugeda. Ma ju tean üksikasjalikult kõike, mis peategelastele rääkimata jäetakse, ma tean, mis sunnib teatud tegelasi käituma nõnda, nagu nad käituvad, ja mu ajus vuhisevad kümned põhjus-tagajärg seosed, millest tegelastel esimestes osades aimugi pole! Mulle ei mahu pähe, kuidas suutis Rowling õhku visata nõnda palju lahtiseid küsimusi ning kannatada neile vastamisega umbes kaks tuhat lehekülge, minemata sealjuures hulluks!
Mul on kuri kahtlus, et kui ma ise oleksin autori asemel säärasele geniaalsele ideele tulnud ning veetnud viis aastat oma elust teoste liine visandades, oleksin seitsme suurepärase paksu köite asemel hakkama saanud ühe tohutult viletsa kahesajalehelise brošüüriga, mis seletanuks kärsitult ära kõik varikätkide ja surma vägiste peensused, et lugejale ruttu-ruttu kõik selgeks teha. Sellepärast valmistabki mulle suurt rõõmu tõsiasi, et Rowling kirjutas "Harry Potteri" täpselt nõnda, nagu ta kirjutas, laskmata kärsitusel end häirida. Ma ei naljata, kui ütlen, et tänu temale on minu maailm märksa parem paik.

July 6, 2015

Pulmad, jah pulmad, viina viiskümmend vaati....

Täitsa uskumatu! Kristi, minu armas Kristi, kellega ma teises klassis käsikäes ekskursioonile läksin, kes oli neljandas klassis enam-vähem mu ainus sõber, kutsudes mind enda poole muffineid küpsetama, kellele ma kuuendas klassis pooliku südamega kaelakee kinkisin, kellega ma kaheksanda klassi lõpus põhikooli lõpetajatele duetti laulsin, kellega ma kümnendas klassis kooris nalja viskasin, kelle pealt ma veel üheteistkümnendas klassiski aeg-ajalt saksa keele koduseid töid maha kirjutasin - seesama Kristi abiellus nüüd, 12. klassi lõpus, oma elu armastusega. Hetkel, mil ta kirikuuksest sisse astus, tundsin end mudilasena liivakastis - terve mu elu valitsev ah-pole-mul-kedagi-tarvis-üksi-on-ka-tore-mentaliteet varises hetkega põrmuks, kui nende kahe õnn terve saali vallutas. Õhtu kulgedes olin sunnitud ümber hindama veel mitmed oma elutõed.
Kõigile skeptikutele, kes omaette torisevad, et nõnda noorelt sõlmitud abielust ei tule midagi välja: Kristit ja Dani võib pidada armastuse võrdkujuks. Minu tutvusringkonnas leidub kolm paari, keda vaadates olen veendunud, et tingimusteta armastus ikkagi on olemas - Kristi ja Dan seisavad selles listis esikohal. Kui nemad kaks ei peaks mingisugusel hullumeelsel põhjusel kokku jääma, siis pole armastus võimalik. Nõnda lihtne see ongi!
Pulmapidu ise oli väga kena. Millestki ei jäänud puudu, millegagi ei oldud üle pakutud. Pruut nägi välja jalustrabav, peigmees oma õnne tipul, pulmapaik imeilus, tort kadestusväärne. Toitu leidus külluses, tantsida sai ning isegi ilm valmistas suurt rõõmu. Võib-olla on mu vasikavaimustus tingitud ka asjaolust, et tegemist oli mu esimese pulmaga "aruka inimese ajajärgul" - 11aastaselt särasin küll onu pulmas lilleneiu rollis, ent mu lapsemõistus ei mäleta sellest suurt midgi. Peale selle, et olin päev varem endal ise tuka maha lõiganud.
Üht olime Sandra ja Lauraga peljanud: pruudikimbu püüdmist. Ei tahtnud olla meie need vallalised neiud, kelle käes maandub saatuslik kimp, tuues endaga kaasa suure survelaine. Dan pidi meid praktiliselt ise platsi lükkama, võtsime sisse kohad teiste neiude taga. Kristi viskas kimbu suure hooga õhku: hetkeks, mil see asetses kõige kõrgemas punktis, olin jõudnud puhtmatemaatilisele mõistmisele, et see maandub kõige tõenäolisemalt minu süles. Järgmisel viivul lebas kimp mu jalge ees - sinna oli ta kukkunud otse mu väljasirutatud käte vahelt. Ootasin sekundi - ehk kiirustab keegi seda üles võtma? - ent nõnda ei juhtunud: peagi kaikus üle saali vali "Marise oma!", nii et võisin kimbu omaks tunnistada. Sisimas olin sündmuste säärase käekäiguga mõistagi maru rahul - kõik varemkõneldu stiilis "püüdku need, kel on konkreetselt võimalus lähiajal abielluda" vajus unustuste hõlma.
Tegelikult oli mul üldse pulmaõhtul käsi kullas: esiteks võitis meie laudkond Dani ja Kristi teemalise viktoriini, saades auhinnaks Belgiast toodud vahvleid ning šokolaadi. Seejärel vedas mul ka õnneloosis - võitsin Jamie Oliveri massiivse kööginoa! 
Oleks tulnud sel õhtul siiski ka lotopilet osta...
Nüüd ootan kärsitult pulmapilte, et oma blogi nendega üle ujutada - täna saan teiega jagada üksnes ähmaseid telefonijäädvustusi, mis ainult nõrgalt pulmade meeleolu edastavad.
Omalt poolt soovin Kristile ja Danile veelkord saja sületäie jagu õnne - jõudu ja jaksu edasisel eluteel! Olete nii-nii-nii tublid!

July 3, 2015

Pilguheit möödunule

Oh, kuidas mulle meeldib, kui meie kuldsest kaheksasest gängist hakkab kellegi sünnipäev lähenema! Plaanide ning sepitsuste latt tõuseb iga korraga kõrgemale - mul pole tõepoolest aimugi, mida võiksime pakkuda järgmisele sünnpäevalisele. Sandrale korraldasime välikino Liisi tagaaias. Vedasime kohale laua, toolid, kõlarid, sülearvuti, 60 meetrit pikendusjuhet ning viimaks ka kõige tähtsama, projektori. Suunasime kiiskava valgusvihu vastu valget seina, varusime lisaks ka pleede, süüa, õhupalle, jõulutulukesi ja küünlapurke, et muuta olustikku hubasemaks.
Foto: Evelin 
Keset kaunistatud aeda me siis istusime, naersime, ajasime juttu, ootasime pimenemist. Projektori lülitasime käima alles keskööl, kuid siis ei suutnud meist keegi enam täispikale filmile keskenduda. Selle asemel lõbustasime endid halenaljakate internetti riputatud videoklippidega - ma ei teagi nüüd, kas lugeda filmiõhtu luhtunuks või mitte. Ühes olen kindel: oma tARTuFF on meil küll omast käest võtta!
Foto: Kristo
Paar päeva tagasi käisin ka oma elu esimesel tüdrukuteõhtul, sest mu põhikooliaegne klassiõde Kristi abiellub homme! Ma ei taipa endiselt, et poole aasta pikkune ootamine on lõpuks möödas ning et pulmad koputavadki juba nõudlikult uksele. Eks homme selgub, kuidas kõik välja nägema hakkab - katsun seni oma suurt elevust vaka all hoida!
Tüdrukuteõhtust ei osanud ma midagi oodata, kuna ma pole lihtsalt mitte kunagi ühelgi käinud. Peas mäslesid mitmed mõtted stiilis: "Kas me lendame Las Vegasesse hullama?" Olgu igaks juhuks kinnitatud, et ei lennanud. Tegelikult kulges õhtu väga rahulikult pildistamise, maiustamise, jutustamise ja pruudivande lugemise tähe all.
Parempoolne foto: Piia
Muide, tüdrukuteõhtul sain jahmatusega teada, et mul on jäänud vaid loetud tunnid tegelemaks Eesti ülikoolidesse registreerumisega (jah, nõnda kergekäeliselt käingi ümber oma tulevikuga). Koju jõudes valisin esimese sooja pealt erialad, mis mind ennastki vapustasid - näiteks on mulle aastatega kohale jõudnud, et loodusainete vallas pole mul ühtki loomulikku soodumust läbilöömiseks. Edu bioloogias ning keemias on minu puhul võimalik üksnes meeletu pingutuse kaudu, loomulikul teel ei tule midagi. Sellegipoolest eirasin kõiki erialasid, mille kohta mõistuse hääleke sisendas, et võiksin nendes üsna pädev olla - õigusteadus, majandusteadus, riigiteadused -, iseendalegi suureks üllatuseks olen nüüd sees Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas materjaliteaduse erialal (???), mis tundus värbamise hetkel väga laheda valikuna. Siiamaani tundub.
Nüüd on mul vähemalt täitsa äge tagavaraplaan olemas!
Teen vahepeal hüppe ajas tagasi ning heidan veidi valgust ka venna põhikooli lõpetamisele, mis paratamatult on jäänud ärateenimatult mu enda lõpumöllu varju. Martin lõpetas uhkelt virsikukarva kikilipsu ja suure lillekuhjaga, uuest aastast alustab õpinguid minu jälgedes Treffneri reaalsuunas (oma saksa keele oskuste tõttu tõenäoliselt samuti b-klassis)! Mulle tundub natuke, justkui läheksin ise keskkooli tagasi.
Käisin vahepeal traditsiooniliselt ka ujumislaagris, tõenäoliselt oma elu viimases. Kuidas sa enam kahekümneselt mõnda trennilaagrisse ronid, eks - see on eelkõige siiski allameetriste pärusmaa. Kuna viimase korra mõtteid ei mõlgutanud mina üksi, oli õhk nostalgiast paks. Meie, suuremad, hoidsime kokku ning ristisime endid veteranideks, viilides osavalt kõrvale kõikvõimalikest kohustustest. Laagri lõpuks tundsid teised meid aga kui kõbusate memmekeste rattajõuku - tõenäoliselt on meie kõrgest vanusest tulenev füüsiline allakäik kogunud hoogsamaid tuure, kui ise endile teadvustada julgeme.
Veteranide gäng (keeldun tõmbamast meie ja kõbusate memmekeste vahele paralleele)
Foto: Tartu Ujumisklubi
Mõistagi ei möödunud laager väiksemate vapustusteta: triatlonipäeval astusin vette joostes esimese viie meetri peal enda paremasse jalga pika püstise oga - seal laiub nüüd tilluke auk. Ühtlasi möödusin ühe õhtuse treeningu ajal rattaga mäest alla tuhisedes kõige rohkem kahe sentimeetri kauguselt kahtlasest roikast - treener mu taga mainis südamerahus, et tegemist oli rästikuga.
Mina (vapustatult): "Aga mida me praegu teinud oleksime, kui see mind hammustanud oleks? Ma mõtlen... me oleme ainult kolmekesi kahekümne kilomeetri kaugusel laagrist ja meil pole mitte midagi kaasas."
Tema (kergelt): "Noh... eks ikka tagasi sõitnud rahulikult."
Veel üks meenutus filmiõhtust
Sellised sündmused siis viimasest ajast. Olen kergendanud ka oma seitsmest raamatust koosnevat suvist lugemisvara umbes kuue lehekülje võrra - 2030. aasta suveks võin tõepoolest valmis jõuda! Natuke olen pusinud veel oma dokumentide kallal ja pidanud läbirääkimisi Saksa saatkonnaga. Päeval, mil kogu tavaariga valmis saan, hüppan ilmselt suurest õnnest kaela igale vastutulijale - hoidkem siis oma piip ja prillid!