July 12, 2015

Fuuga seitsmele eurole ühe hernekasti eest d-mollis

Kui Anu minu käest üleeile õhtul küsis, kas sooviksin järgmisel hommikul kell kuus tõusta, et sõita rattaga linnast välja kümne kilomeetri kaugusele herneid korjama, vastasin pikemalt mõtlemata jaatavalt. Sel hetkel mäsles mu peas tuhandeid rahutuid küsimusi, millele lootsin pika füüsilist pingutust nõudva tööpäeva jooksul vastuseid leida. Raha tahtsin ka. 
Hommikul (pärast kaht ja poolt tundi und) polnud ma oma uljas vastuses enam pooltki nii kindel, ent sõna oli antud - upitasin end sadulasse ja hakkasin paduvihmast hoolimata sihtkoha poole väntama, üritades end lohutada tõsiasjaga, et oleksin end ilusa ilma korral tööpäeva lõpus järve kastnud ning samamoodi märjaks saanud. Kui nägin soist hernepõldu ja vett täis valgunud vaovahesid, haihtus seegi trööst, mille olin suutnud endale rattasõidu ajal tekitada. Mõõdukaks löögiks osutus ka hernekastide suurus - neli keskmise suurusega ämbritäit -, samuti hernekeppide puudumine, mis tähendas maas küürutamist ja kummardamist, mitte silmade kõrguselt kaunade noppimist, nagu olin oma vaimusilmas ette kujutanud. Pärast olukorra hindamist kulus mul murdsekund, et loobuda algsest meeletust rahateenimise plaanist, mis nägi ette kümmet kasti ja 70 eurot - jõudsin otsusele, et töötan sel päeval rahulikus tempos üksnes oma mõtete korrastamiseks, tiksugu siis raha teisejärgulisena taustal.
Poleks ma kohe tööpäeva alguses oma prioriteete ümber hinnanud, oleks võinud päev üpris nutuseks kujuneda - töö venis mu saamatute sõrmede vahel ja kastid ei tahtnud sugugi täituda. Ikka ja jälle leidsime end kaaslastega vagude vahelt püsti ajamas ja tuhatnelja suurde veoautokasti varju jooksmas, kui hernesuurused raheterad meid halastamatult materdama asusid. Küll aga oli mul palju aega omaette arutlemiseks ja mõtisklemiseks. Tundsin kerget kahetsustorget, et 11. klassi kirjandustundides "Põrgupõhja uut Vanapaganat" käsitledes õpetajale nõnda tulihingeliselt vastu vaidlesin, kui ta kinnitas raamatust selgelt koorunud seisukohta, et inimene leiab lunastuse üksnes füüsilise töö kaudu. Kui toona tõlgendasin seda leebema alternatiivina loosungile "Arbeit macht frei", siis eilseks oli mu peas maad võtnud arusaam, et panin 11. klassis haledalt puusse.
Mõistagi ei nohisenud ma herneid korjates üksnes omaette, palju nalja sai ka Mari ja Anuga. Olin just lõpetanud kohapeal improviseeritud humoorikast vandenõuteooriast kõnelemise, mis hõlmas peamiselt kõrgelt arenenud eluvorme, kes end meile ei ilmuta, kuid kes meid sellegipoolest igal sammul jälgivad, ja lisanud teatraalselt: "Kõik surelikud inimesed, kes hakkavad liiga palju aimama, võetakse rajalt maha!", kui meie peade kohal kärgatas kurjakuulutavalt kõu. "Ma tegin ainult nalja," hüüdsin pahaselt taeva poole.
Päris lõpus lasti meid üüratule maasikapõllule maiustama ning neljateistkümnest vaevaga teenitud eurost hoolimata ristisin päeva õnnestunuks.
Viimased päevad on möödunud suuresti ka "Harry Potteri" lugude tähe all. Mina, kes ma olen keskkooliaastatel ümbritsenud end suurte kirjandusklassikutega ning üritanud end veenda, et Potteri tohutu võlu võib kirjutada mu lapsepõlve ja teismeea vasikavaimustuse arvele, pidin täielikult oma sõnu sööma, kui viienda osa umbes viimase neljandiku pealt lahti lõin ning andunult lõpuni lugesin. Kaks ööpäeva hiljem olin täielikult alla neelanud ka kuuenda ja seitsmenda osa. Püüe Potteri võlu maha salata on olnud senimaani üks naeruväärsemaid üritusi mu elus.
Mind vapustas, kui palju uut leidsin ma enda jaoks nõnda tuttavate teoste ridade vahelt. Seega võtsin vastu otsuse uuesti läbi lugeda ka esimesed neli (ja kolm neljandikku) osa, et saagat täielikult mõista. Ütlen ausalt, et esimest ja teist osa on nüüd, mil viimased värskelt peas kumisevad, tohutult piinarikas lugeda. Ma ju tean üksikasjalikult kõike, mis peategelastele rääkimata jäetakse, ma tean, mis sunnib teatud tegelasi käituma nõnda, nagu nad käituvad, ja mu ajus vuhisevad kümned põhjus-tagajärg seosed, millest tegelastel esimestes osades aimugi pole! Mulle ei mahu pähe, kuidas suutis Rowling õhku visata nõnda palju lahtiseid küsimusi ning kannatada neile vastamisega umbes kaks tuhat lehekülge, minemata sealjuures hulluks!
Mul on kuri kahtlus, et kui ma ise oleksin autori asemel säärasele geniaalsele ideele tulnud ning veetnud viis aastat oma elust teoste liine visandades, oleksin seitsme suurepärase paksu köite asemel hakkama saanud ühe tohutult viletsa kahesajalehelise brošüüriga, mis seletanuks kärsitult ära kõik varikätkide ja surma vägiste peensused, et lugejale ruttu-ruttu kõik selgeks teha. Sellepärast valmistabki mulle suurt rõõmu tõsiasi, et Rowling kirjutas "Harry Potteri" täpselt nõnda, nagu ta kirjutas, laskmata kärsitusel end häirida. Ma ei naljata, kui ütlen, et tänu temale on minu maailm märksa parem paik.

2 comments:

  1. Olen ka mõelnud, et peaks uuesti hakkama HP raamatud otsast peale läbi lugema, ei saa samuti üle nii raamatutest kui filmidest hihi. Filme olen aga küll alustanud juba otsast peale vaatamisega. :D

    ReplyDelete
  2. Soovitan väga uue pilguga üle lugeda, mul sai saaga läbi just! :)

    ReplyDelete