July 3, 2015

Pilguheit möödunule

Oh, kuidas mulle meeldib, kui meie kuldsest kaheksasest gängist hakkab kellegi sünnipäev lähenema! Plaanide ning sepitsuste latt tõuseb iga korraga kõrgemale - mul pole tõepoolest aimugi, mida võiksime pakkuda järgmisele sünnpäevalisele. Sandrale korraldasime välikino Liisi tagaaias. Vedasime kohale laua, toolid, kõlarid, sülearvuti, 60 meetrit pikendusjuhet ning viimaks ka kõige tähtsama, projektori. Suunasime kiiskava valgusvihu vastu valget seina, varusime lisaks ka pleede, süüa, õhupalle, jõulutulukesi ja küünlapurke, et muuta olustikku hubasemaks.
Foto: Evelin 
Keset kaunistatud aeda me siis istusime, naersime, ajasime juttu, ootasime pimenemist. Projektori lülitasime käima alles keskööl, kuid siis ei suutnud meist keegi enam täispikale filmile keskenduda. Selle asemel lõbustasime endid halenaljakate internetti riputatud videoklippidega - ma ei teagi nüüd, kas lugeda filmiõhtu luhtunuks või mitte. Ühes olen kindel: oma tARTuFF on meil küll omast käest võtta!
Foto: Kristo
Paar päeva tagasi käisin ka oma elu esimesel tüdrukuteõhtul, sest mu põhikooliaegne klassiõde Kristi abiellub homme! Ma ei taipa endiselt, et poole aasta pikkune ootamine on lõpuks möödas ning et pulmad koputavadki juba nõudlikult uksele. Eks homme selgub, kuidas kõik välja nägema hakkab - katsun seni oma suurt elevust vaka all hoida!
Tüdrukuteõhtust ei osanud ma midagi oodata, kuna ma pole lihtsalt mitte kunagi ühelgi käinud. Peas mäslesid mitmed mõtted stiilis: "Kas me lendame Las Vegasesse hullama?" Olgu igaks juhuks kinnitatud, et ei lennanud. Tegelikult kulges õhtu väga rahulikult pildistamise, maiustamise, jutustamise ja pruudivande lugemise tähe all.
Parempoolne foto: Piia
Muide, tüdrukuteõhtul sain jahmatusega teada, et mul on jäänud vaid loetud tunnid tegelemaks Eesti ülikoolidesse registreerumisega (jah, nõnda kergekäeliselt käingi ümber oma tulevikuga). Koju jõudes valisin esimese sooja pealt erialad, mis mind ennastki vapustasid - näiteks on mulle aastatega kohale jõudnud, et loodusainete vallas pole mul ühtki loomulikku soodumust läbilöömiseks. Edu bioloogias ning keemias on minu puhul võimalik üksnes meeletu pingutuse kaudu, loomulikul teel ei tule midagi. Sellegipoolest eirasin kõiki erialasid, mille kohta mõistuse hääleke sisendas, et võiksin nendes üsna pädev olla - õigusteadus, majandusteadus, riigiteadused -, iseendalegi suureks üllatuseks olen nüüd sees Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas materjaliteaduse erialal (???), mis tundus värbamise hetkel väga laheda valikuna. Siiamaani tundub.
Nüüd on mul vähemalt täitsa äge tagavaraplaan olemas!
Teen vahepeal hüppe ajas tagasi ning heidan veidi valgust ka venna põhikooli lõpetamisele, mis paratamatult on jäänud ärateenimatult mu enda lõpumöllu varju. Martin lõpetas uhkelt virsikukarva kikilipsu ja suure lillekuhjaga, uuest aastast alustab õpinguid minu jälgedes Treffneri reaalsuunas (oma saksa keele oskuste tõttu tõenäoliselt samuti b-klassis)! Mulle tundub natuke, justkui läheksin ise keskkooli tagasi.
Käisin vahepeal traditsiooniliselt ka ujumislaagris, tõenäoliselt oma elu viimases. Kuidas sa enam kahekümneselt mõnda trennilaagrisse ronid, eks - see on eelkõige siiski allameetriste pärusmaa. Kuna viimase korra mõtteid ei mõlgutanud mina üksi, oli õhk nostalgiast paks. Meie, suuremad, hoidsime kokku ning ristisime endid veteranideks, viilides osavalt kõrvale kõikvõimalikest kohustustest. Laagri lõpuks tundsid teised meid aga kui kõbusate memmekeste rattajõuku - tõenäoliselt on meie kõrgest vanusest tulenev füüsiline allakäik kogunud hoogsamaid tuure, kui ise endile teadvustada julgeme.
Veteranide gäng (keeldun tõmbamast meie ja kõbusate memmekeste vahele paralleele)
Foto: Tartu Ujumisklubi
Mõistagi ei möödunud laager väiksemate vapustusteta: triatlonipäeval astusin vette joostes esimese viie meetri peal enda paremasse jalga pika püstise oga - seal laiub nüüd tilluke auk. Ühtlasi möödusin ühe õhtuse treeningu ajal rattaga mäest alla tuhisedes kõige rohkem kahe sentimeetri kauguselt kahtlasest roikast - treener mu taga mainis südamerahus, et tegemist oli rästikuga.
Mina (vapustatult): "Aga mida me praegu teinud oleksime, kui see mind hammustanud oleks? Ma mõtlen... me oleme ainult kolmekesi kahekümne kilomeetri kaugusel laagrist ja meil pole mitte midagi kaasas."
Tema (kergelt): "Noh... eks ikka tagasi sõitnud rahulikult."
Veel üks meenutus filmiõhtust
Sellised sündmused siis viimasest ajast. Olen kergendanud ka oma seitsmest raamatust koosnevat suvist lugemisvara umbes kuue lehekülje võrra - 2030. aasta suveks võin tõepoolest valmis jõuda! Natuke olen pusinud veel oma dokumentide kallal ja pidanud läbirääkimisi Saksa saatkonnaga. Päeval, mil kogu tavaariga valmis saan, hüppan ilmselt suurest õnnest kaela igale vastutulijale - hoidkem siis oma piip ja prillid!

No comments:

Post a Comment