July 6, 2015

Pulmad, jah pulmad, viina viiskümmend vaati....

Täitsa uskumatu! Kristi, minu armas Kristi, kellega ma teises klassis käsikäes ekskursioonile läksin, kes oli neljandas klassis enam-vähem mu ainus sõber, kutsudes mind enda poole muffineid küpsetama, kellele ma kuuendas klassis pooliku südamega kaelakee kinkisin, kellega ma kaheksanda klassi lõpus põhikooli lõpetajatele duetti laulsin, kellega ma kümnendas klassis kooris nalja viskasin, kelle pealt ma veel üheteistkümnendas klassiski aeg-ajalt saksa keele koduseid töid maha kirjutasin - seesama Kristi abiellus nüüd, 12. klassi lõpus, oma elu armastusega. Hetkel, mil ta kirikuuksest sisse astus, tundsin end mudilasena liivakastis - terve mu elu valitsev ah-pole-mul-kedagi-tarvis-üksi-on-ka-tore-mentaliteet varises hetkega põrmuks, kui nende kahe õnn terve saali vallutas. Õhtu kulgedes olin sunnitud ümber hindama veel mitmed oma elutõed.
Kõigile skeptikutele, kes omaette torisevad, et nõnda noorelt sõlmitud abielust ei tule midagi välja: Kristit ja Dani võib pidada armastuse võrdkujuks. Minu tutvusringkonnas leidub kolm paari, keda vaadates olen veendunud, et tingimusteta armastus ikkagi on olemas - Kristi ja Dan seisavad selles listis esikohal. Kui nemad kaks ei peaks mingisugusel hullumeelsel põhjusel kokku jääma, siis pole armastus võimalik. Nõnda lihtne see ongi!
Pulmapidu ise oli väga kena. Millestki ei jäänud puudu, millegagi ei oldud üle pakutud. Pruut nägi välja jalustrabav, peigmees oma õnne tipul, pulmapaik imeilus, tort kadestusväärne. Toitu leidus külluses, tantsida sai ning isegi ilm valmistas suurt rõõmu. Võib-olla on mu vasikavaimustus tingitud ka asjaolust, et tegemist oli mu esimese pulmaga "aruka inimese ajajärgul" - 11aastaselt särasin küll onu pulmas lilleneiu rollis, ent mu lapsemõistus ei mäleta sellest suurt midgi. Peale selle, et olin päev varem endal ise tuka maha lõiganud.
Üht olime Sandra ja Lauraga peljanud: pruudikimbu püüdmist. Ei tahtnud olla meie need vallalised neiud, kelle käes maandub saatuslik kimp, tuues endaga kaasa suure survelaine. Dan pidi meid praktiliselt ise platsi lükkama, võtsime sisse kohad teiste neiude taga. Kristi viskas kimbu suure hooga õhku: hetkeks, mil see asetses kõige kõrgemas punktis, olin jõudnud puhtmatemaatilisele mõistmisele, et see maandub kõige tõenäolisemalt minu süles. Järgmisel viivul lebas kimp mu jalge ees - sinna oli ta kukkunud otse mu väljasirutatud käte vahelt. Ootasin sekundi - ehk kiirustab keegi seda üles võtma? - ent nõnda ei juhtunud: peagi kaikus üle saali vali "Marise oma!", nii et võisin kimbu omaks tunnistada. Sisimas olin sündmuste säärase käekäiguga mõistagi maru rahul - kõik varemkõneldu stiilis "püüdku need, kel on konkreetselt võimalus lähiajal abielluda" vajus unustuste hõlma.
Tegelikult oli mul üldse pulmaõhtul käsi kullas: esiteks võitis meie laudkond Dani ja Kristi teemalise viktoriini, saades auhinnaks Belgiast toodud vahvleid ning šokolaadi. Seejärel vedas mul ka õnneloosis - võitsin Jamie Oliveri massiivse kööginoa! 
Oleks tulnud sel õhtul siiski ka lotopilet osta...
Nüüd ootan kärsitult pulmapilte, et oma blogi nendega üle ujutada - täna saan teiega jagada üksnes ähmaseid telefonijäädvustusi, mis ainult nõrgalt pulmade meeleolu edastavad.
Omalt poolt soovin Kristile ja Danile veelkord saja sületäie jagu õnne - jõudu ja jaksu edasisel eluteel! Olete nii-nii-nii tublid!

No comments:

Post a Comment