July 31, 2015

Tõrksate kukeseente jälil

"Katsetame näiteks siin," lausus Kaisa ebamääraselt ja rehmas käega vasakut kätt laiuva metsa poole. Ronisime sadulatelt maha ning jätsime ämbrid esialgu veel rattakorvidesse, et enne korjamist veidi eelvaatlust teha - mine tea, võib-olla tervitavad meid kollaste seenekuhilate asemel üksnes rohelised samblatutid. Möödus natuke aega, mil me mõlemad kammisime pilguga (minu jaoks täiesti tühja) maapinda. Just sel hetkel, kui olin formuleerinud oma peas trööstiva ettepaneku edasi sõita, kargas tema justkui mesilasest nõelatult püsti ning sööstis ämbritele järele. Midagi sellist nagu "ossanugakuidasmeilveab" kandus minuni läbi õhu.
Ega edasine korjaminegi minu puhul suuri edusamme toonud. Needsin maapõhja oma silmaarsti, kes veel samal hommikul oli mulle kinnitanud, et nägemisega on kõik korras - jõudsin loogilisele järeldusele, et tegelikult ei julgenud ta mind lihtsalt kurvastada tõsiasjaga, et olen täielikult pimedusega löödud. Niimoodi ma siis endamisi pomisesin ja korjasin, korjasin ja pomisesin, kuni lõpuks sain oma ämbri peaaegu täis. Nagu hiljem selgus, korjas Kaisa protsentuaalselt umbes sama palju, aga tal oli poole mahukam ämber.
Hiljem käisime ka karjääris ujumas, herneraksus ning Rõngus jäätist söömas, veetes justkui üdini päikeselise suvepäeva. Päris nõnda see siiski polnud - üürikeste suviste hetkede vahel saime kaela mitu tihedat vihmasahmakat ("sahmakas" ei ole tegelikult piisavalt täpne väljend kirjeldamaks valget vihmast tekkinud seina, mis blokeeris täielikult vaate kaugemale kui pool meetrit), aga ma ei kurda sugugi. Ega me suhkrust pole!

No comments:

Post a Comment