August 30, 2015

Türgi järelkaja

Olen lõpuks ometi maandunud korraks kodus: käisin vahepeal oma hiiglasliku Türgi reisi jaoks pakitud kohvriga Vana-Vigalas laululaagris, kus meil oli kogu aeg tuli takus, ja pärast seda on aeg lausa lennanud. Piknikud, rattasõidud, kohvikutiirud, rannaskäigud, mõned sügavad vestlused, üks hüvastijätt, sõit Tallinnasse, kirjavahetus Saksamaaga, paar road trip'i ja üks comedy night on saatnud mu viimase aja toimetusi. Tegelikult saan alles praegu esimest korda mahti mõelda ning analüüsida, mis jäi välja massiivsest Türgi postitusest, mille kirjutasin bussisõidul Lätist Eestisse. Kindlasti mõned priimad pildid, mida ülejäänud projektis osalenud minuga nüüdseks jaganud on! Pikka heietusse ma sel korral ei lasku, kuna tean, et keegi ei viitsi lõpmatuseni teise inimese reise läbi elada (ainus kasulik tõdemus, mille eelpool mainitud comedy night'ilt kõrva taha panin)!
Foto: Giovanni
Foto: Krõõt 
Sääraste rikkalike jäätisekuhjade eest, nagu võib näha alumisel pildil, tuli Türgi jäätiseputkades välja käia vaid üks liir, mis võrdub umbes 30 eurosendiga. Sellegipoolest ei julgenud ma jäätisepallidega liialdada, kuna väljasõidupäevaks oli mu oma raudsesse haardesse saanud üks keskealine Rumeenia onu, kes mulle peaaegu raevukalt välja teha soovis (iseenesest väga hea lugu, mida lastelastele jutustada). Nõnda ma siis viisakalt ühe pistaatsiamaitselise palliga piirdusin...
Foto: Rytė
Üks poseerimata, ent see-eest äärmiselt päikeseküllane jäädvustus pea kõigist (kuhu kadus Krõõt?) heledatest eestlastest.
Foto: Giovanni

Foto: Giovanni
Selline meie teekond mägedes siis välja nägi... Mul on ütlemata hea meel, et leidus söakaid inimesi, kes viitsisid ümbritsevat ilu jäädvustada - piinlik tunnistada, aga olin ise nõnda läbi, et kui keegi oleks käskinud mul seljakotist kaamera välja õngitseda ning midagi pildistada, oleksin ta peale urisenud. 
(Õnneks saan end välja vabandada tõsiasjaga, et olin haige.)
Nüüd, kus viimased pildid on avalikkuse ette toodud, võib mu süda rahulikult Türgi postituste seeriale punkti panna. Kindlasti (õigemini loodetavasti) viitan oma edasistes mõtlik-filosoofilistes postitustes veel hulgaliselt Türgis saadud kogemustele ja toon kõvasti näiteid-paralleele, kuid mõneks ajaks on mu blogi pühendatud tõenäoliselt ülikooli(de?)le. Elame-näeme!

No comments:

Post a Comment