August 18, 2015

Türgi päikese all

Sõbrad, ma olen elusa ja tervena tagasi pelgalt kahesaja kilomeetri kauguselt Türgi-Süüria rahutust piirist, kus veetsin ligi kaks nädalat! Mõistagi tunnen hiiglaslikku kergendust tõsiasjast, et kõik sujus kenasti ning et ma ei pea enam pidevalt õhkulendamise pärast muret tundma (isegi Välisministeerium soovitas tungivalt Kagu-Türgist kauge kaarega mööda käia), kuid teisalt igatsen meie projekti ja sealseid inimesi nii väga, et hüppaksin meelsasti järgmisele Istanbuli suunduvale lennukile, kui mul toanurgas rahapuu kasvaks. Paradoks missugune!
Projekti pääsesin võileivahinna eest Seiklejate Vennaskonna kaudu, mida jälgin juba üsna pikka aega. Võileivahind tähendab seda, et pea kahe nädala jõudeelu eest pidin välja käima üksnes lennupiletiteks kulunud summa, millest 270 eurot tagastatakse. Tõsi, ma ei hüpanud vette päris tundmatus kohas: kaks suve tagasi külastasin EstYesi vahendusel Sitsiiliat, kus võtsin osa maffiateemalisest projektist. Kui toona sai valik tehtud täiesti umbropsu - olgem ausad, eks 17aastane Maris soovis pääseda eelkõige randa ning viinamarjaraksu, jagamata teemast tuhkagi -, siis sel korral seisis projektivaliku taga ka soov mingites küsimustes kaasa rääkida, samuti midagi uut õppida ja kogeda. Nõnda langes minu valik keskkonnateemalise projekti kasuks. Ning ma tõepoolest õppisin ja kogesin! Samas jäi ruumi ka kõigele sellele, mida hindas 17aastane Maris: uutele inimestele, huvitavatele paikadele ning lõõmavale päikesele.
Ilmselt kõige suurema kärsitusega ootasin meile lubatud matka mägedes, mille kohta kirjutasin vahetute emotsioonide ajel ka oma "sofistikeeritud päevaraamatusse", nagu ise oma reisipäevikut hellitavalt kutsun (haha). 
09.08.2015
"Käisime täna mägedes matkamas. Ma olin oodanud seda päeva alates hetkest, mil astusin Adanas lennukilt maha. Justkui kiusu pärast pidin endale just selleks hetkeks mingisuguse haiguse külge pookima! Võib-olla poleks ma pidanud kõigisse neisse veidratesse Türgi möksidesse* nõnda optimistlikult suhtuma... Arvan, et mu keha sai kolme päeva võõraste roogade söömise järel šoki ning väljendas oma rahulolematust minu nokauti löömisega.
Mina olin aga võtnud oma südameasjaks mägedes matkamise ning mingi tühipaljas toidumürgitus mind paigal hoida ei suutnud. Seega ei teinud ma väljagi türklaste manitsustest ning varjasin oma tõelist enesetunnet, võttes otsustavalt kõrgustesse rühkijaile sappa. See oli ilmselt kõige vaevalisem retk minu elus. Kolme tuhande meetri kõrgusel turnimine osutus tervetelegi inimestele parajaks väljakutseks, mis siis rääkida minust, kes ma rühkisin edasi üksnes tänu jonnakale tahtejõule. Kõrvus trummeldas allegro-rütmis pulss ning ma ei suutnud kordagi oma kopse täies mahus õhuga täita. Kui eelnevale lisada iiveldustunne, vedelus jalgades ning lõikav peavalu, saab päris hea ettekujutuse minu seisukorrast."
09.08.2015 (jätkub)
"Teekond mäetippu kulmineerus ahvatleva auhinnaga: jääkülma mägijärvega. Türklased hoiatasid meid taas ning jäid viisakalt kaldale ootama, ent eestlastes tärkas mõistagi ah-tühiasi-me-oleme-karastunud-põhjamaalased-stiilis trots, mis päädis ühise lahtiriietumise ja vettetormamisega. Selgus, et türklased ei liialdanudki: vesi suisa kõrvetas, seda sugugi mitte kuumusest. Sellegipoolest passisime järves sümboolse aja, mille leidsime olevat piisava tekitamaks lõunamaalastes aukartust. Seejärel üritasime kõik võimalikult kiiresti (ent ükskõikselt) veest väljapääsu leida."
Olgu öeldud, et pärast karastavat suplust läks enesetunne kõvasti paremaks, pulss mu kõrvus vaibus leplikuks moderato'ks ja kopsud soostusid jälle oma peamise ülesande - õhuga täitumise - juurde naasma. Retk õnnestus täielikult!
*Türgi mökside kohta nõnda palju, et õppisin neid üsna kiiresti ebausaldama. Algul ei suutnud ma mõistagi maha suruda oma vasikavaimustust, nagu kinnitab ka mu projekti alguses tehtud sissekanne.
06.08.2015
"Tänane päev tõi majja selguse, et Eestisse jõudes olen 7 kilogrammi raskem. Kuidas meile siin alles süüa pakutakse! Oleks siis, et tavapäraseid roogasid - oleks lihtsam loobuda -, ent kus sa sellega! Et kõik on nii võõras ja kummaline, põleb minus mõistagi soov kõike katsetada. Täna moodustasid näiteks mu toidu all lookas taldrikust kõige tavalisema osa kuskuss ning läätsed. Ma ei valeta, kui väidan, et mul pole aimugi, mis nime kandis ülejäänud mu seedekulglasse jõudnud kraam."

Pärast kolme päeva tabasid 80% osalejatest salapärased kõhuhädad, mille detailidesse ma parema meelega ei laskuks. Olgu öeldud nõnda palju, et hommikusöögiks kahe peale võetud pannkook ei tekitanud mingit isu ning et lõunaks näksitud kuuendik võileivast oli enam kui piisav. Nõnda projekti lõpuni...
Türgi loodus oli mõistagi võrratu, vähemalt minu jaoks, kes ma pole harjunud nägema igas ilmakaares laiuvaid mägesid või siis vähemalt nende kaugeid siluette. Üks projekti koordinaatoritest, kellega nii mitmelgi ööl väljas juttu puhusin, väitis, et paikneme looduse mõttes kõige viletsamas Türgi nurgas. Tegin mõttes tähelepaneku, et kui see on vilets, ei kujuta ma ettegi, milline peaks välja nägema paik, mis vastaks kirjeldusele "suurepärane". Ilmselt kuskil loode pool leidus selliseidki kohti...
Küll aga tabasid mu silmad tänavatel lasuvat vaesust. Kanad-kuked, katkilöödud aknad, välisust asendav kardin, mees eeslil ja karjuvad lapsed olid vaid mõned pusletükid ses hiiglaslikus pildis.
07.08.2015
"Käisime täna poes ja ehkki ma olin viletsateks eluoludeks valmistunud, lõi silme all karjuv vaesus mu sellegipoolest pahviks. Ma ei tea, kas üüratu kontrast hingematva looduse ning armetute penoplastiga kokku klopsitud majade vahel on pigem kurb või naljakas.
Ma arvan, et kurb.
Möödusime ühest kipakast sinaka valgusega täidetud hoonest, millel seisis (ilmselt kutsuvana mõjuda püüdev) silt: "Internet cafe" (kas neid veel leidub?). Samuti viisid jalad meid ühe vaevu-vaevu püsti püsiva tahmase majani, millele oli grafitiga võõbatud: "cafe & WC"."
Lisaks nadile majanduslikule seisukorrale jätkus Türgil jaksu meid veel mitmes vallas hämmastada.
Esimeseks vapustuseks, millega Türgis kiiresti harjuma pidime, olid kohalike - ehkki muidu väga külalislahkete ja soojade inimeste - uudishimulikud, halvemal juhul hukkamõistvad pilgud, mis saatsid meie lühikesi seelikuid, lahtiseid juukseid ning paljaid käsivarsi. Muide, naised pidid basseini minnes ostma endale ujumismütsi, mis - nagu ma oma nördinud küsimusele vastuseks sain - polnud siiski soolise ebavõrdsuse tunnuseks, vaid ettevaatusabinõu basseini filtritesse sattuvate juuksekarvade eest. Mõne mehe parukat vaadates leidsin küll, et reegel tuleb kiiremas korras ka vastassugupoolele laiendada. Samuti  tuli arvestada viis korda ööpäevas aset leidvate palvustega, mis algasid juba kell 04.50 hommikul - nii mõnelgi korral üritasin siis alles magama magama jääda.  Ka tualettruumides, kus põrandas laius vaid auk, polnud midagi märkimisväärset - isegi piirkonnakuberneri juures! Kahel päeval meie hotellis veedetud aja jooksul kadus kogu hoonest täielikult külm vesi - midagi sellist polnud ma kunagi varem kogenud. "Kah mul asi see külmas vees kümblemine," mõtlesin kurvalt oma šampooni täis juustega 45kraadise veejoa all.
Natuke lähemalt ka projektist endast: kohal olid noored kuuest riigist: Eestist, Leedust, Bulgaariast, Rumeeniast, Itaaliast ning Türgist. Ma ei olnud väga üllatunud, kui avastasin, et saan kõige paremini läbi leedukatega. Ka varem olen taolistel kohtumistel täheldanud, et sarnased riigid hoiavad kokku. Niisamuti hoidsid ühte bulgaarlased ja rumeenlased, nii et lustakad itaallased võtsid enda kanda nende kahe poole (Eesti ja Leedu, Bulgaaria ja Rumeenia) ühendamise. Türklased nohisesid omaette. 
Lisaks itaallastele olid tähtsaks ühenduslüliks erinevate rahvuste vahel ka riike tutvustavad õhtud, mis oma vaba õhustikuga aitasid kaasa usaldusliku pinnase loomisele. Kõige enam jäingi rahule Eesti õhtuga, kuid mööda ei saa vaadata ka leedukate kelmikatest tantsudest, mis külvasid hulga elevust, ega türklaste pulmatseremooniast, millesarnast pole ma kunagi varem kogenud. Meid, tüdrukuid, pandi küünalde, säraküünalde, tiaarade ja looridega ümber pruudi tiirutama ning pärast pruudi peopessa henna määrimist pöörduti hennat täis kandikuga meie poole. Pean tunnistama, et tol hetkel - keset teisi põnevil nägusid ja väljasirutatud käsi - tundus oma peopesa paotamine väga õige sammuna. Nüüd, pärast ohtrates kogustes kehakoorija kasutamist ja kibedat tõdemust, et mu paremasse peopessa jääb hennalaik tõenäoliselt kolmeks nädalaks, mitte enam nii väga. 
Tagasitulek osutus ligi kahe ööpäeva pikkuseks katsumuseks, mis oli suuresti tingitud 12tunnisest öisest pausist Istanbuli lennujaamas. Ma ei unusta ilmselt kunagi, kuidas me ühes läbikäidavaimas ja lärmakaimas koridoris kivikõvadel pinkidel kiirustavate möödujate tekitatud tuule käes magada üritasime. Hommikul tervitasime päikesetõusu ning lugesime tähtsalt türgikeelseid ajalehti, mis olid öö jooksul meie pinkidele vedelema jäänud. Mõistsime ainult, et ühes artiklis oli ilmselt mingi seos beebiga. 
Viimased tunnid Riias veetsin ainult leedukatega, mille üle ma ei kurda sugugi - nagu juba mainitud, võitsid leedukad juba ammu mu südame. Viimased kallistused ja hüvastijätud olid kibedad, nagu võiski ette kujutada.

Veidi hiljem bussis Eestisse loksudes mõtisklesin, miks ikka ja jälle selliseid retki ette võtan, kui ma juba ette tean, et mu süda armsaks saanud inimestega (tõenäoliselt igaveseks) hüvasti jättes kümneid kordi murdub. Kas poleks olnud lihtsam üldse mitte minna ja oma süda puutumata jätta?
Esimesel reisipäeval kirjutasin oma reisipäevikusse ainsa targa lause, mida võiks ehk tõepoolest natukene sofistikeerituks pidada, kuid kahjuks pole see minu originaallooming: "Elu algab ju alles siis, kui oleme ületanud mugavustsooni piiri!" Siin peitub ka vastus minu küsimusele: kindlasti oleks olnud lihtsam üldse mitte minna ja oma süda puutumata jätta... Aga tõeline ja täisväärtuslik elu ei peagi olema kergema vastupanu teed mööda lippamine!
Seega tuleb minna, ikka ja alati minna!

3 comments:

  1. Ilmselt üks kõige huvitavamaid ja paremini kirjutatud blogipostitusi, mida viimasel ajal lugenud olen. Supertubli!

    Ühtlasi mainin ära, kuidas külma vee kadumine tundus niivõrd kummaline, et olin esialgu kindel, et mõtlesid sooja vett (sest et vesi tuleb ju majja ikka külmana, mis siis boileris üles soojendatakse). Pidin siiski tõdema, et ilmselt on türklastel probleemiks kummalisel kombel külma vee kadumine.

    ReplyDelete
  2. Kusjuures mõtlesin ka, et see on kindlasti üks su parimaid blogiposte! Kaasahaarav jutt ja imeilusad pildid - tunne nagu oleks isegi sellest tripist osa saanud.

    ReplyDelete
  3. Aitäh, sõbrad, teie tagasiside abiga sain vist nüüd ka väärt kirjatükkide saladusele jälile - tuleb rohkem reisida! :D

    Karina, meil kadus tõepoolest külm vesi ära, mis oligi minu jaoks üllatav - ma polnud kunagi mõelnud, et ka niipidi võiks juhtuda.

    ReplyDelete