August 24, 2015

Wave after wave

Ma arvan, et olen jõudnud oma elu kaootilisuse haripunkti. Mäletan veel selgesti, kuidas 12. klassi kirjandustunnis klassiga üht "Plekktrummi" episoodi vaatasime, kus Marju Lepajõe - kes ühtlasi kuulus Müürilehe variparlamenti - kõneles oma stiili leidmisest. Toona tekitas meis suurimat furoori (ja võib-olla teatavat üleolekut) mõistagi tema intrigeeriv ettepanek, mis nägi ette veini hinna märkimisväärset langetamist, "et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis". See varjutas aga pea täielikult ühe tõsise murekoha, millele ta samuti veidi valgust heitis: elame Lepajõe sõnul perispastilisel ajastul, mis tähendab, et oleme 360 kraadi ulatuses laiali tõmmatud ega suuda oma tormakuses enam koondada tähelepanu millelegi kauemaks kui kolmeks sekundiks. Tundsin ta sõnades paugupealt ära iseenda, sest just perispastiline ongi mu elu alati välja näinud - varem puudus mu sõnavaras selle kirjeldamiseks lihtsalt vastav termin.
Mu elu viimase kahe kuu kirjeldamiseks jääb aga sõna "perispastiline" kaugelt liiga lahjaks - paraku ei oska ma ka mõne vängema väljendiga lagedale tulla. Usun, et kogu see ülikoolimöll ja Saksamaa bürokraatiaga sõdimine on viinud mu sootuks uude dimensiooni, mis jääb välja Lepajõe haardeulatusestki.
Long story short: täna on 24. august ja ma ei tea endiselt, mis minu haridusteekonnast loetud päevade pärast saab! Ma olen üldiselt küll väga külma närviga inimene, aga... õhustik hakkab päris kuumaks kiskuma. Võin vanduda, et mu pähe on sugenenud peotäite kaupa halle juuksekarvu!
Rahu.
Rahu.
Pikema versiooni loodan kirja saada õige pea - umbes siis, kui olen ise oma edasises elus selgusele jõudnud. Loodetavasti ei võta see enam kaua, sest säärases teadmatuses ning adrenaliinis on üsna mage elada!

4 comments:

  1. Tõesti, rahu on ainus, mida praegu soovida sulle.. Lohutuseks võin öelda, et ka mina ei tea, kas juba nädala pärast algab mul taas koolitee või mitte. Homme on viimane intervjuu ja vastus tuleb kolmapäeval.

    (võimalik, et kaldun teemast kõrvale, kuid su postitus pani mind mõtlema)

    Kui üldiselt heietada, siis just eile-üleeile mõtlesin selle üle, kui kasutu on ikka muretseda asjade pärast siis, kui kõik endast olenev on juba tehtud. Ülikaugete asjade planeerimine ja tuleviku pärast hullumine (tulevik: kaugem kui pool aastat) ei vii tegelikult asjade toimumisele suurt midagi lähemale ja tekitab ainult stressi, kui kõik ei läinud nii, nagu algselt ette kujutasid. Vana lihtne tõde, kuid teinekord vajab meeldetuletamist - elu läheb väga harva nii, nagu plaanid, kuid see ei tähenda tingimata kaost. 10 aastat tagasi olin väga kindel, et kui olen 25, on mul KÕIK õnneks vajalik olemas (karjäär-kodu-laps-mees, eks, sest kõigi õnn PEAB ju täpselt nendes asjades peituma, teine teema mille üle juurelda). Nüüdseks olen ma täisideaali poole püüdlemisest lahti lasknud ja tee peal avastanud, et jah, need asjad on võimalikud selleks vanuseks, kuid pole täpselt minu teema ja sellepärast mul neid praegu polegi ning paanikaks põhjus puudub :)

    Tõsi ta on, et praeguses võimaluste maailmas on raske jääda kindlaks ühele valikule, sest ümber sätendab ju veel palju ilusat ja ahvatlevat. Kuidas siis saab olla veendunud, et see "minu tee" just kõige õigem on, äkki on kuskil veel parem? See viibki punkti, kus on raske keskenduda ja hinnata seda, mis tegelikkuses olemas on ja mitte jääda unistama, võrdlema, kahtlema..

    Ükskõik, mis tuleb, iga asi on millekski hea! :)

    ReplyDelete
  2. Ülisuur aitäh Sulle toetavate sõnade eest, Eliise! Selle kommentaari peale puges igavesti soe tunne naha vahele.

    Üldse tekkis mul seda kommentaari lugedes vähemalt kolmel korral tunne, et "oii, seda võiks teetassi ja koogitüki kõrval arutada, sest see on veidi teises sõnastuses umbes-täpselt sama, mille üle juba mõnda aega juurelnud olen!"
    Sinu mõtted "iga asi on millekski hea" ja "elu läheb harva nii, nagu planeerid" tuletasid mulle ühtlasi meelde mu unarusse jäänud saatuse üle mõtiskleva postituse, millest kooruvad umbes samad tõed, kuid mis ootab veel oma aega avaldamiseks. Egas midagi, nüüd tuleb see kas või ainult sinu kommentaarile mõeldes lõpuni kirjutada!

    ReplyDelete
  3. Minul koolitee sellel sügisel ei alga ning pean nüüd iga päev meeles seda sama "iga asi on millekski hea"d..

    Seda teetassi ja koogitüki juttu võib ju teine kord lausa mõelda, kui Tallinna satud või mina Tartusse (laupäeval korraks küll lähen kuid ainult sõbranna sünnipäevale ning siis tagasi koju) :)

    ReplyDelete
  4. Iga asi ON millekski hea, Eliise, selles ära kahtle kunagi!

    Minul algas sel sügisel koolitee kahes kohas: Tallinnas ning - nagu hiljaaegu selgus - ka Rostockis. Nädala pärast võtangi suuna sinna viimasesse...
    Tallinnasse satun veel reedel (ja olen ka laupäeva hommikupoolikul), muidu püsin Tartus ning üritan elu korrastada. Nüüd on muidugi lahkumiseni maru vähe aega ja ma mõistan, kui me aegu klappima ei saa, ent sellegipoolest - kui peaksid olema reedel-laupäeval vaba või muul ajal Tartus, kirjuta! :)

    ReplyDelete