September 30, 2015

Mina, rostocklane

Nüüd, mil olen esimesele tänavamuusikule mündi andnud ja jalgupidi meres käinud, võin nentida, et olen Rostocki rütmiga päris kenasti harjunud. Võtsin end elanikuna arvele, avasin uue pangakonto ja sõlmisin üürilepingu - minu tormakalt langetatud otsus TTÜ-st lahkuda ning Saksamaal üliõpilasena õnne proovida on nüüdseks ametlikult kinnitust leidnud. Elan veel viimast nädalat üksi ja toimetan omasoodu: tassin endale turult koju puu- ja juurvilju, käin iga päev suures pargis jooksmas, valmistan kurtmata süüa, täiendan iga päev mahukat voodi kohal rippuvat majandusaruannet (ma olen ju siiski õppinud kaks nädalat ärindust!), kujundan ümber oma tuba. Alles hiljuti sõitsin rongiga IKEAsse ja lahkusin sealt massiivse kotitäie eluks vajalike tarbeesemetega, alustades linast ning lõpetades kardinapuudega. (Muide, homme ootabki mind ees pidulik kardinate ülespanek - ainult naelad tuleb veel muretseda.)
Soetasin endale ühest mõnusast antikvariaadist kahe euro eest ka kolm saksakeelset kirjandusteost, sest jõudsin järeldusele, et minu algsel plaanil, mis nägi ette palavikuliselt eestikeelsete kirjandusteoste sisseahmimist, et oma kaunist emakeelt mitte unustada, on mõningad puudujäägid: nõnda ei arenda ma sugugi seda keelt, millega pean hakkama saama siin. Seega katsungi jaotada oma niigi üürikest lugemisaega nii eesti- kui ka saksakeelsete teoste vahel. Need viimased jagasin kolme raskustaseme vahel: Inga Lindströmi armastusromaan kergeks lugemiseks ja saksa keele harjutamiseks, "Kolm musketäri" veidi krõbedamaks väljakutseks ning "Faust" päris morbiidseteks õhtuteks.
Üldiselt pole võõras riigis ihuüksi elamine sugugi nõnda raske, kui ma eeldasin. Kindlasti aitab sellele kõvasti kaasa tänapäeva globaliseeruv maailm eesotsas internetiga - nii püsibki minus maailm-on-väike-ja-piirid-lahti-ja-ma-võin-iga-kell-koju-minna-tunne. Ma usun, et see on pigem hea.
*
Esmakordselt söandan üles tunnistada ka peamise põhjuse, miks ma üksinda elamise ees veidi hirmu tundsin: kummitused! Vaimud! Paranormaalia! Eestis olin öösiti tegelikult paras argpüks: selleks, et üleloomulikesse jõududesse mitte uskuda, olen vaadanud natuke liiga palju Vene "Selgeltnägijate tuleproovi" ja National Geographicu dokumentaale.
Siin on aga (seni) kõik korras (olnud)! Ilmselt mõjub mõte saksa keelt kõnelevast kummitusest nõnda kentsakalt, et ma seda parimagi tahtmise juures sugugi tõsiselt võtta ei suuda. Ning see on ju samuti hea!
Uuest nädalast läheb elu kiiremaks, sest (lõpuks-lõpuks) leiab ka meil aset campus week, millele järgneb 12. oktoobril algav õppetöö. Valetaksin, kui ütleksin, et ma seda ei oota. 
Kardan küll, aga ootan.

September 26, 2015

Uus kodu

Ja olengi jõudnud Saksamaale! Viimased päevad on möödunud justkui unes - tundub, et vaid loetud tunnid tagasi lebasin Eveliniga õlg õla kõrval viimast korda meie Mustamäe ühikatoas, kuulates samal ajal, kuidas Tõnis Mägi hääl sisendas põhja keeratud kõlaritest, et aeg on lahkuda. Üksnes mõned minutid tagasi käisin Viljandis sõpradele kallisid jagamas, sõlmisin lahtised otsad sugulastega, sõin ära pea kõik aiamaal kasvavad õunad, korraldasin viimastele Tartusse jäänud sõpradele õhtusöögi ja istusin enne lahkumist viimased korrad kohvikus, jõin viimased teetassid ning vahetasin viimased mõtted. 
Minu teekond sai alguse Riiast, Krista poolt, kust lendasin Berliini kolmepäevasele DAADi seminarile. Mind jahmatas, kui palju meid kui Vollstipendium'i saajaid oli: 122 inimest enam kui 50 riigist! Seni olin ikka elanud eksiarvamuses, et Saksamaa tegeleb Euroopa (Liidu) noorte värbamisega, ent tegelikkuses ulatub võrgustik kõvasti kaugemale: kaasatud olid ka inimesed Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Aasiast ning Põhja- ja Kesk-Aafrikastki. (Seda enam pani mind muigama, et kõige tähtsam Frau ning ühtlasi kogu ürituse eestvedaja tundis mu paugupealt ära, teades mitte üksnes mu nime ja päritoluriiki, vaid ka mu sihtülikooli, tulevast eriala ning vahepealseid sekeldusi LMU Müncheniga - olin vist tõepoolest DAADile oma jamadega silma jäänud...)
Mõistagi oli kogu ürituse peamiseks loosungiks rahvusvaheline integreerumine, seda eriti "praeguste sündmuste valguses", nagu meile ikka ja jälle meelde tuletati. Põikpäisus minus võttis võimust: "Aga mida te siis teete, kui ma ei integreerugi?" mõtlesin kõvera muige saatel justkui kellelegi koha kätte näidanud riukalik lasteaialaps, kuid juba järgmisel hetkel leidsin end kamba lõunamaalaste keskelt, kes kõik ootasid põlevate silmadega kirjeldusi lumest. Samuti kinkis mu hiinlannast toanaaber, kelle nimi oli piisavalt keeruline, et õigesti meelde jääda, ent piisavalt lihtne, et ta mu ebamäärase "tšanng" peale reageeris, mulle mälestuseks Hiinast toodud lehviku. Ikka integreerusin, vist.
Tunnistan ausalt, et Berliin hirmutas mu päris ära. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin, kui vabalt (ja puhtalt!) kõik saksa keeles lobisesid, nalja viskasid ning tõsist juttu ajasid - ise tundsin end puise ja umbkeelsena, kitkusin samal ajal juukseid ning mõtlesin, kuidas pagana päralt kavatsen oma raamatutarkusega ülikoolis hakkama saada. Sellistel hetkedel hakkaski mind närima kahtluseuss: kas see mida teen, on siiski õige? Rostocki jõudes hajusid kahtlused pea täielikult. Siia saabumine oli muidugi omaette ooper: veetsin vist selle aasta kõige kaootilisemad kümme minutit, kui üritasin Berliini massiivse Hauptbahnhof'i tuhandete inimeste rägastikus õiget perrooni leida. Hakkasin juba pead kaotama, ent siis meenus mulle, et nüüdsest peale tuleb ise hakkama saada. Hingasin sisse-välja ja läksingi õigesse kohta (olgu, vaheetappidena vaatasin ka sõiduplaani ning käisin infolauas). Maksin nelikümmend üks eurot kahe ja poole tunnise sõidu eest loomavagunis (lugu polnud tegelikult küll nõnda nutune, ent sellegipoolest kurb - Elron on mu ära poputanud). 
Kuid nagu öeldud, kohale jõudes langes kivi mu südamelt. Teate, mulle meeldib siin! Rostock oma 200000pealise elanikkonnaga on Tartust küll poole suurem, ent õhustiku ja aura teljestikul paigutaksin ta kuhugi Viljandi ja Tartu vahele. Kividest sillutatud autoteed, nukumajalikud korterelamud ja ohtrad jalgrattad annavad Rostockile äärmiselt mõnusa-õdusa mulje. 
Rohkem oskan kindlasti pajatada juba pärast mõningast resideerumist!
Elukohaotsingud ei edenenud mul just kõige paremini. See tähendab, minu arvates polnud hullu midagi, lähedased mu ümber oigasid ning kurtsid, kuna veel neli päeva enne ärasõitu oli mu parimaks šansiks ülikooli ees muruplatsil telkimine või siis raudteejaamas pikutamine. Õnneks otsustas üsna viimasel hetkel üks skaibikõne asja: saingi endale elamispinna! Väga ruumika ja mõnusa, muide. Pesumasinast, -kuivatist ning grilliga sisehoovist ei julgenud ma undki näha, ent just need on nüüd samuti minu käsutuses.
(Muide, Berliinis kohtasin kümneid inimesi, kes polnud endiselt suutnud endale elukohta hankida, nii et minul läks ju äärmiselt hästi.)
Mu korterikaaslane oli mulle jätnud imearmsa kirja teatega, et ta saabub alles oktoobri alguses rattamatkalt, mina aga toimetagu omasoodu. Paar päeva elab tema toas üks sakslasest proua, kes mu kohe oma tiiva alla võttis, mulle kartulipannkooke õunamoosiga küpsetas ja poodi viis. Mul on hea meel!
Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga soovin, et mu esmamulje Rostockist ei osutuks petlikuks, et ma pärast esimest loengut nutuga tagasi ei lendaks ning et ma ikka sõpru leiaksin!
Eks seda näitab juba aeg...

September 22, 2015

Kahekõne südamega: kurbmäng ühes vaatuses

Mina: "Kuule, mida sa muidu elus teha tahaksid?"
Süda: "Ma ei kujuta ettegi."
Mina: "Lähme TTÜ-sse ärindust õppima?"
Süda vaikib.
Mina: "Lähme või?!"
Süda vaikib. Annan alla, tõlgendan tema piredust nõusolekuna ning nõnda esitangi oma paberid majandusteaduskonda.
*
Esimene loeng, esimesed kümme minutit. Süda mu rinnus hakkab meeleheitlikult põtkima, justkui tahaks välja karata.
Süda: "SEE nüüd küll õige asi ei ole, Maris. Ma muidugi ei vaevu sulle ka teada andma, mida sa siin elus tegema peaksid, et õnnelik olla, aga SEDA igatahes mitte."
Mina: "Kas lähme siis Saksamaale õppima?"
Süda vaikib.
Kaks nädalat hiljem võtan paberid välja ja asun kujundama oma uut elu.
Mina: "Kas lähme siis Saksamaale õppima?"
Süda vaikib.
Ja mina lähen.

September 18, 2015

Lahkumise eel

Mulle tundub, et just nüüd, vahetult enne lahkumist, on õhtune Tartu eriti kutsuv. Ma annan endale ise ka aru, et alateadvus keerab kõik mu tunded maksimaalselt üle võlli, et mind turvatsoonis paigal hoida, ent ma ei saa sinna midagi parata, et end sellegipoolest kütkestada lasen. Alles hiljaaegu istusin kolme sõbraga Armastuses, sõin banoffeed ja kuulasin, kuidas iga uksetõmbega hiilisid arglikult sisse ka tänavalt kostuvad saksofoninoodid (tegelikult ei mänginud tol õhtul ilmselt siiski saksofon, vaid harilik kitarr, ning kui mõtlema hakata, ei taha ma hästi uskuda, et selle meloodia kohviku tagumisse nurka kostus).
Ning eile! Kõndisin juba hämarusse mähkunud linnas sooviga osta endale Saksamaale kaasa eesti keelde tõlgitud kirjandusklassikat ning pika vaagimise järel lasin pruuni paberisse pakkida "Meistri ja Margarita". Seda kahel põhjusel: esiteks usun, et säärast teost võiks elus lugeda rohkem kui korra ning isikliku eksemplari omamine ei võta kindlasti tükki küljest. Teiseks jäin üksteist aastat hiljaks "Väikeste asjade jumala" jahtimisega, mille järele algselt läksin, kuid ärgem muretsegem - pika tuuseldamise peale leidsin selle ühest Tallinna antikvariaadist! Tuju juba märgatavalt tõusnud, lasin end emotsioonidel veelgi kanda ja ostsin endale kuldkollase päevalille. Veel üks emotsionaalne ost: pistsin taskusse paki halvaad, otsustades seda heal eesmärgil kasutada. Jõudnud koju (kõrvaklappidest saatsid mind vaid suurepärased lood), leidsin eest tagurpidi õunakooki küpsetava ema (mitte ema ei olnud tagurpidi, vaid kook). Halvaa leidis endale kiiresti otstarbe taignasse puistatud puru näol ning pool tunnikest hiljem panin köögiakna all õhtule lõpliku punkti, seirates pimedat Ülejõed ning sulatades koogitükki oma suus.
Tegelikult ei seisne igatsus ainult Tartu õhtutes, vaid paljuski muus!
Mu väikeses ões, kes harrastab viimasel ajal tihti lahkumiskingituste kokkupanemist, kuhu ta pistab kõike, mis kätte juhtub: oma lemmikpatsikumme, kuivatatud puulehti ja mängutoose, joonistusi ja šokolaadimedaleid.
Viimastes tohutult naljakates ujumistrennides, kus olen naermise tõttu näinud kurja vaeva veepinnal püsimisega.
Hommikustes jooksuringides, mis lõppevad endiselt jalgupidi vees.

Ega's midagi, tuleb endale taas meelde tuletada vana head mõttetera, mis kinnitab, et parimad hetked elus leiavad aset mugavustsoonist väljas, ning end seejärel jõuliselt lahti rebida. Ma olen üsna valmis.

September 15, 2015

Minu üürikeseks jäänud TTÜ

Sõbrad, mu ellu on tulvanud valgus ja selgus: ma siiski väljun oma mugavustsoonist ning lähen Saksamaale õppima Politikwissenschaft'i ja Kommunikations- und Medienwissenschaft'i!!!!!!
See otsus lõpetab paraku mu kaunid nädalad Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna tudengina - kaks nädalat, millest ma ei jää kõige enam igatsema mitte oma eriala või kursust, vaid hoopistükkis oma armsat toakaaslast Evelini ning hubaseid õhtuid Pööningul. Hea küll, ka Kultuuriklubi, millega ma kunagi ei liitu, jõusaali, mida ma kunagi ei kasuta, ja kaheeurost lasanjet, mida ma suure tõenäosusega enam kunagi TTÜ sööklast ei osta.

Ja ometi ma pean minema! Kui veel hiljaaegu olin uppumas miljonite küsimuste mäslevasse lainetusse, siis nüüdseks on jäänud vaid täiesti sile veepind, mis peegeldab mulle üha jõulisemalt vaid üht teed: Saksamaale, Rostocki, täielikku tundmatusse, oma higi, vere ja pisaratega välja võideldud õppekohale! Tean juba ette, et saksa keeles õppimine osutub minu jaoks ebainimlikult raskeks (õppisin ka 2014. aasta suvel Saksamaal geenitehnoloogiat ning arvan, et mulle jõudis kohale umbes 10% koguinformatsioonist), ent just see kergelt masohhistlik mõte mind ligi meelitabki - ja mina veel alahindasin tule ümber kogunevaid koiliblikaid, kes kuumuses kõrbevad! Kui rumal minust. 
Tegelikult ei kavatsenud ma täna pajatada mitte oma tulevasest tudengipõlvest Saksamaal (sellest on aega lugusid vesta veel maa ja ilm), vaid hoopistükkis oma möödunud tudengipõlvest Tallinnas.
Elasin oma armsa sõbranna Eveliniga ♫Mustamäel♪ ühikas. Käsi südamel, ma tõesõna eeldasin ühikaelust midagi kontimurdvamat. Mitmed sõbrad on pajatanud mulle lugusid iseseisva elu raskustest, mistõttu uskusin, et algus uues keskkonnas kujuneb tohutult vaevaliseks. Tegelikult polnud hullu mitte kõige vähimatki! Hea küll, nädalake pole kindlasti piisav aeg põhjapanevate järelduste tegemiseks, kuid ometi... Meil Eveliniga püsis tuba kenasti korras ja kõht mõnusalt täis (kusjuures me ei elatunud üksnes pelmeenidest, nagu võiks arvata alumist pilti vaadates - tegelikult näib mulle, et sõin Tallinnas isegi korralikumalt kui kodus, kus ma iga päev koorest kanapastat või tomatikastmes metsikut riisi valmistada ei viitsi (kindlasti alustasime ka algajatele kohaselt natuke liiga optimistlikult)). Meel oli meil samuti üürikestest unetundidest hoolimata rõõmus - täpselt nagu õigetele tudengitele kohane. Ühel reede varahommikul kell neli oma pehmetesse vooditesse maandudes sättisime äratuskella kaks tundi ettepoolegi, kui tarvitsenuks - ikka selleks, et nädala viimast loengupäeva kopsaka pannkoogikuhjaga alustada!
Tõsi küll, teisel katsel oma päeva pannkookidega tervitada meil enam nõnda libedalt ei läinud - selle asemel, et äratuskella peale reipalt üles hüpata, kulutasime nelikümmend üks minutit oma noortest eludest niisama voodis jorutamisele ning ebaõnnestunud ponnistustele istukile tõusta. Sellegipoolest võtsime endid lõpuks kokku ja saime sel teiselgi korral imetlusväärse pannkoogikuhjaga hakkama (hävitasime seda kaks pikka päeva)! Juba ainuüksi sääraste hommikute nimel tasub tudeng olla.
Ehkki tahaksin väga väita, et töö ja lõbu püsisid meil mõistlikus tasakaalus, leian siiski, et viimane lämmatas vägivaldselt esimese. Leidsime Eveliniga endile väärt meelelahutuse: vastasühika kaardistamise. Vaatlesime igal õhtul säravatesse akendesse ning üritasime võõraid tundma õppida. Nõnda lühikese vaatlusperioodi vältel tuvastasime tervelt kaks akent, kus elavad noormehed, kes pesemast tulles kunagi rulood alla tõmbama ei vaevu (ärgem meid nüüd pervertideks pidage, palun).
Meie suurejoonelisest plaanist kolm korda nädalas blogida ei tulnud - nagu näha - midagi välja, ent see-eest paar filmi- ja luuleõhtut (!) korraldasime, Vau jäätisetopsid käes, küll väärikalt ära.

*Tegelikult tegin meile liiga, kui lasin teil arvata, nagu me üldse tööd ei oleks teinud. Alles hiljaaegu istusin Evelini kõrval kella viieni üleval ning katsusin teda (mitte just kõige edukamalt) matemaatiliste müsteeriumide lahendamisel abistada, pannes samal ajal kokku oma Saksamaa tunniplaani (mul läheb vist tarvis sama ajakeerajat, mida kasutas Hermione, sest kahel päeval nädalas hakkavad täiel määral kattuma mu mõlema eriala loengud).
Üht olin enne Tallinnasse kolimist peljanud: võõrandumist Tartust, oma lemmiklinnast. Mitmed Tallinnasse siirdunud sõbrad-tuttavad on mulle kinnitanud, et alles pärast kolimist avanesid nende silmad: Tartu olevat tõepoolest mõttetu külake. Teate, ma läksin siis pealinna... jalutasin Nõmme männikutes... patseerisin vanalinnas... käisin jalgupidi meres... sõitsin kokku oma paarsada kilomeetrit ühistranspordiga.... ja mitte midagi ei juhtunud. Tallinn on tore küll, aga Tartu on kodu!

(Ja õnneks tundub mulle vähemalt piltide ning internetist leitud statistika põhjal, et Rostocki näol on tegemist Saksamaa versiooniga meie heade mõtete linnast - kui ma nüüd endale nädalaga eluaseme leiaksin, ei oskakski ma enam pikka aega midagi ihaldada!)

September 14, 2015

Mõni hetk on elus ilusam kui teine

Mul on ülihea meel teatada, et lõpuks-lõpuks ometi jõudsid minuni Kristi ja Dani pulmapildid! Valisin siia postitusse vaid mõned üksikud killukesed sellest imetoredast päevast, aga kel on huvi, siis SIIT saab näha kogu pulmapäeva oma täies hiilguses. Ning kui kellelgi on soovi, siis SIIT saab üle lugeda minu vahetud emotsioonid pärast pidu.
Kõike kaunist!