September 26, 2015

Uus kodu

Ja olengi jõudnud Saksamaale! Viimased päevad on möödunud justkui unes - tundub, et vaid loetud tunnid tagasi lebasin Eveliniga õlg õla kõrval viimast korda meie Mustamäe ühikatoas, kuulates samal ajal, kuidas Tõnis Mägi hääl sisendas põhja keeratud kõlaritest, et aeg on lahkuda. Üksnes mõned minutid tagasi käisin Viljandis sõpradele kallisid jagamas, sõlmisin lahtised otsad sugulastega, sõin ära pea kõik aiamaal kasvavad õunad, korraldasin viimastele Tartusse jäänud sõpradele õhtusöögi ja istusin enne lahkumist viimased korrad kohvikus, jõin viimased teetassid ning vahetasin viimased mõtted. 
Minu teekond sai alguse Riiast, Krista poolt, kust lendasin Berliini kolmepäevasele DAADi seminarile. Mind jahmatas, kui palju meid kui Vollstipendium'i saajaid oli: 122 inimest enam kui 50 riigist! Seni olin ikka elanud eksiarvamuses, et Saksamaa tegeleb Euroopa (Liidu) noorte värbamisega, ent tegelikkuses ulatub võrgustik kõvasti kaugemale: kaasatud olid ka inimesed Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Aasiast ning Põhja- ja Kesk-Aafrikastki. (Seda enam pani mind muigama, et kõige tähtsam Frau ning ühtlasi kogu ürituse eestvedaja tundis mu paugupealt ära, teades mitte üksnes mu nime ja päritoluriiki, vaid ka mu sihtülikooli, tulevast eriala ning vahepealseid sekeldusi LMU Müncheniga - olin vist tõepoolest DAADile oma jamadega silma jäänud...)
Mõistagi oli kogu ürituse peamiseks loosungiks rahvusvaheline integreerumine, seda eriti "praeguste sündmuste valguses", nagu meile ikka ja jälle meelde tuletati. Põikpäisus minus võttis võimust: "Aga mida te siis teete, kui ma ei integreerugi?" mõtlesin kõvera muige saatel justkui kellelegi koha kätte näidanud riukalik lasteaialaps, kuid juba järgmisel hetkel leidsin end kamba lõunamaalaste keskelt, kes kõik ootasid põlevate silmadega kirjeldusi lumest. Samuti kinkis mu hiinlannast toanaaber, kelle nimi oli piisavalt keeruline, et õigesti meelde jääda, ent piisavalt lihtne, et ta mu ebamäärase "tšanng" peale reageeris, mulle mälestuseks Hiinast toodud lehviku. Ikka integreerusin, vist.
Tunnistan ausalt, et Berliin hirmutas mu päris ära. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin, kui vabalt (ja puhtalt!) kõik saksa keeles lobisesid, nalja viskasid ning tõsist juttu ajasid - ise tundsin end puise ja umbkeelsena, kitkusin samal ajal juukseid ning mõtlesin, kuidas pagana päralt kavatsen oma raamatutarkusega ülikoolis hakkama saada. Sellistel hetkedel hakkaski mind närima kahtluseuss: kas see mida teen, on siiski õige? Rostocki jõudes hajusid kahtlused pea täielikult. Siia saabumine oli muidugi omaette ooper: veetsin vist selle aasta kõige kaootilisemad kümme minutit, kui üritasin Berliini massiivse Hauptbahnhof'i tuhandete inimeste rägastikus õiget perrooni leida. Hakkasin juba pead kaotama, ent siis meenus mulle, et nüüdsest peale tuleb ise hakkama saada. Hingasin sisse-välja ja läksingi õigesse kohta (olgu, vaheetappidena vaatasin ka sõiduplaani ning käisin infolauas). Maksin nelikümmend üks eurot kahe ja poole tunnise sõidu eest loomavagunis (lugu polnud tegelikult küll nõnda nutune, ent sellegipoolest kurb - Elron on mu ära poputanud). 
Kuid nagu öeldud, kohale jõudes langes kivi mu südamelt. Teate, mulle meeldib siin! Rostock oma 200000pealise elanikkonnaga on Tartust küll poole suurem, ent õhustiku ja aura teljestikul paigutaksin ta kuhugi Viljandi ja Tartu vahele. Kividest sillutatud autoteed, nukumajalikud korterelamud ja ohtrad jalgrattad annavad Rostockile äärmiselt mõnusa-õdusa mulje. 
Rohkem oskan kindlasti pajatada juba pärast mõningast resideerumist!
Elukohaotsingud ei edenenud mul just kõige paremini. See tähendab, minu arvates polnud hullu midagi, lähedased mu ümber oigasid ning kurtsid, kuna veel neli päeva enne ärasõitu oli mu parimaks šansiks ülikooli ees muruplatsil telkimine või siis raudteejaamas pikutamine. Õnneks otsustas üsna viimasel hetkel üks skaibikõne asja: saingi endale elamispinna! Väga ruumika ja mõnusa, muide. Pesumasinast, -kuivatist ning grilliga sisehoovist ei julgenud ma undki näha, ent just need on nüüd samuti minu käsutuses.
(Muide, Berliinis kohtasin kümneid inimesi, kes polnud endiselt suutnud endale elukohta hankida, nii et minul läks ju äärmiselt hästi.)
Mu korterikaaslane oli mulle jätnud imearmsa kirja teatega, et ta saabub alles oktoobri alguses rattamatkalt, mina aga toimetagu omasoodu. Paar päeva elab tema toas üks sakslasest proua, kes mu kohe oma tiiva alla võttis, mulle kartulipannkooke õunamoosiga küpsetas ja poodi viis. Mul on hea meel!
Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga soovin, et mu esmamulje Rostockist ei osutuks petlikuks, et ma pärast esimest loengut nutuga tagasi ei lendaks ning et ma ikka sõpru leiaksin!
Eks seda näitab juba aeg...

4 comments:

  1. Tead, Maris, mul tekkis üks mõte! Rostock tundub nii ilus ja vahva linnake, et ürita seal ikka vähemalt nii kaua hakkama saada, kuni ma külla tulen! Üldiselt ära väga muretse, sest Kivi on sul kotis alati olemas (kui ikka väga vaevaline katsumus ees, helista ma hüppan ka igaks juhuks ka otseselt kõige lähedamal asetsevasse kotti). Edu!

    ReplyDelete
  2. Päris hea mõte, Evelin, eks ma siis katsun! Aga ära selle tulekuga väga kaua viivita - lihtsalt igaks juhuks, tead...
    (Võid mõnes kotis siia reisida ka.)

    ReplyDelete
  3. Piltidelt vaatab vastu kõnniteede ääres meeletult autosid... Ent kuna sul pole plaanis ise autoga liikuda, siis pole ka probleemi, eks! Muidu tundub ilus linnake :)

    ReplyDelete
  4. Neid on tõesti kõvasti! Tegelikult näevadki kõik tänavad ühesugused välja: kirjud üksteise küljes kinni majad, puudealleed ning autod mõlemal pool reas. Aga mina liigun tõesti eelkõige kondimootoril, nii et pole hullu jah :)
    Aitäh, on-on :)

    ReplyDelete