October 30, 2015

Üht koma teist

Blogipidamine on mu hariduse kvaliteedi seisukohast üks hirmus harjumus. Kui kirjutan postituse valmis, on natuke aega rahu majas, ent üsna pea hakkavad võrsuma uued ideed, mis nõuavad päevade möödudes üha häälekamalt, et nad sõnadeks formuleeritaks ning ka teistele lugemiseks serveeritaks. Kõige selle tulemuseks on meeletu minutite ja tundide kadu - olgem ausad, neid viimaseid saaksin kasutada palju otstarbekamalt, alustades näiteks oma esseede, referaatide ja ajaleheartikli kallal pusimisest, lõpetades paksudesse raamatukogust koju toodud teostesse süüvimise ja mitte just kõige lihtsamate loengumaterjalide tõlgendamisega.
Ometi jätkan oma elu kaardistamist ka praegu, teadvustades endale täielikult, et enese täiendamiseks mõeldud viivud libisevad vaiksete ohete saatel üksteise järel sihikindlalt kaduvikku. Küll öösel askeldan ja teen tasa!
Kaks päeva tagasi hakkas õitsema mu majanduselu, kui DAAD soostus mulle 28päevase hilinemisega stipendiumit tasuma. Esialgne vaimustus (ostan endale maja ja auto!) hajus, kui süüvisin oma majandusaruandesse, mis - tõsi küll - kolis hiljuti seina pealt Excelisse (seinal laiub nüüd hoopis üüratu maakaart). Mõistan, et esimene kuu ongi kõige kulukam (rohkem ma ilmselt vaipa ja kardinaid ostma ei lähe), ent ka minu enda poolt koostatud uue kuu prognoosid pole maailma kõige rõõmustavamad.
Tegelikult pole mul absoluutselt mitte millegi üle kurta: vaese tudengi stereotüübist (kaks ruutmeetrit elamispinda, välikäimla ja säästumakaronid) elan kõvasti paremini. Võib-olla on asi lihtsalt inimlikus ahnuses: vahepeal võrsusid mu peas plaanid, kuidas taotlen endale kõrvale tiksuma teisegi stipi ning murran samal ajal tööd teha. Siis süüvisin täpsemalt oma DAADi stipendiumi manuaali ning avastasin, et mu plaan ei sobi sugugi kokku mulle seatud nõudmistega, mis sätestavad, et ma ei tohi omada teisi sissetulekuallikaid...
Mu algne hoogne ideegi, mis kogus esmakordselt hoogu pärast "Rikkaks saamise õpiku" läbitöötamist, on nüüdseks tuhmunud. See nägi ette börsimaailmaga tutvumist - teate küll, nüüd, kus ma ei sõltu enam vanemate rahakotist, pole millegi nässukeeramine nii kriitilise väärtusega (ebaõnnestumise korral kolin kahele ruutmeetrile, hakkan makarone sööma ja seedin elu järjekordset õppetundi - olen vintske sell). Paraku nõuab selle täiesti uue maailmaga tutvuminegi aega, mida panen liiga palju oma väikeste maiste tegude alla.
Ja niimoodi minust börsihaid ei saagi...
Muidu läheb mul üpris kenasti. Märgatavat tõusu oma keeletasemes pole ma veel täheldanud, ent lohutan end tõsiasjaga, et ma ei oska end kõrvaltvaataja vaatepunktst jälgida. Kes teab, võib-olla tunneksin enda üle suurt uhkust, kui praegu kuu aega nooremat Marist rääkimas kuuleksin.
Ka tõekspidamiste, väärtuste ja hoiakute muutumisest ei mõista ma juttu teha, sest tunnen end täpselt samasugusena kui lahkudeski.
Küll aga magan nüüd kauem ja korralikumalt. Minust on saanud täielik teefanaatik, mistõttu on kadunud mu igapäevasest menüüst mahlad, ja maitsestatud jogurti asemel langeb valik tihti maitsestamata variandi kasuks. Mu poeskäike saadab alati ääretu innukus köögiviljaleti ees ja seeni hakkasin ka ühel päeval sööma. Tore, eks.
Sel korral muutus süda taas kergemaks - loodetavasti püsib säärane seisund veel mõnda aega! Minul seisab nüüd ees suur katsumus: püüda kinni need kaduvikku libisenud viivud, mis lahkusid mu sõrmede vahelt hetkel, mil asusin kirjutama blogipostitust.
Kõike kaunist!

October 26, 2015

Tule ja jää

Vahepeal täitus mul kuu aega Saksamaal. Naljakas - ühest küljest on aeg lausa lennanud (ja mõelda vaid, vähem kui kahe kuu pärast istun juba lähedaste keskel ning lasen hea maitsta jõuluroogadel!), teisest küljest näib, nagu lahutaksid mind Eestis veedetud elust valgusaastad. Vaikselt hakkab täide minema see, mida algusest peale veidi pelgasin: mulle meeldib siin üha rohkem. Mõistagi pole grammigi muutunud mu plaan haridustee lõppedes Eestisse naasta, ent ma ei saa ka salata: kui keegi mu praegu siit ära tiriks, puikleksin kõigest jõust vastu ning tunneksin, et võin ilma jääda elu lahedaimast kogemusest.
Selleks, et oma Eestisse naasmises sajaprotsendiliselt kindel olla, võiksin muidugi end siin alaliselt kurvana hoida, ent see kõlab mulle endalegi täiesti ajuvaba plaanina. Niisiis laveeringi kahe poole vahel: naudin küll täiel rinnal, ent hinges ümisen Elleri "Kodumaist viisi" ning teadvustan endale pidevalt, et tõeline kodu ootab Läänemere vastaskaldal.
Ah, nagunii olen juba rikutud: praegugi võiksin koostada üpris muljetavaldava listi kõigest sellest, mida hakkaksin tagasi Eestisse kolides igatsema, kuid annan endale ise ka aru, et aja möödudes süveneb see üha enam - peagi olengi oma hinge kahe riigi vahel lõhestanud. Lahe, eks. :)
Tegelikult pole hullu midagi: ma ausõna ei käi siin pidevalt ringi leinariiete ning melanhoolse pilguga. Selleks pole mul õppekoormuse kõrval mahtigi. Loen viimasel ajal rohkem kui kunagi varem, ent mitte ilukirjandust, vaid saksakeelseid teadusartikleid, uurimusi, arvamuslugusid. Kui eesti keeles oskan enda hinnangul lugeda küllaltki kompaktselt (vajadusel diagonaalis) ning leida kiiresti vajalikku informatsiooni, siis siin ajan kilplase kombel sõrmega ridade kaupa järge ning tõlgin iga teist sõna. Üks keskmine peatükk mõnest õpikust nõuab minult vähemalt kolme tunni pikkust intensiivset mõttetööd, mis seab meie keskkooli saksa keele tundides lugemisülesannetena käsitletud tekstid sootuks uude valgusesse...
Aga ma ei kurda! Mulle tõesti meeldib, mida ma õpin, teen ja loen (vähemalt seni). 

Tänase tähtsa verstaposti nimel mõtlesin teid rõõmustada ka mõne Saksamaal tehtud tähelepanekuga. Suurtest kultuurišokkidest ei tasu rääkida, kuna elan ikka enam-vähem samasuguste tõekspidamistega kultuuriruumis (mitte kuskil... Kuveidis näiteks), ent ega seda päris üks ühele Eestiga ka võtta saa. 
☆Sakslaste piinlikkuseni lihvitud pedantsus hämmastab mind. Seisin korterikaaslasega punase foori taga, kui nägin meie bussi peatusesse suundumas. "Sellele me küll ei jõua," nentis mu kaaslane ilmse kahjutundega. Jõllitasin talle otsa. Meid lahutas bussipeatusest vaevu 50 meetrit, tarvis vaid üle täiesti autovaba (!!) tee kiirustada ning end sulguvate uste vahele litsuda. Jäin tema eeskujul siiski seisma ja saatsin pilguga peatusest aegamisi lahkuvat neljarattalist, teades sisimas, et Eestis poleks mu mistahes kaaslane mitte punase tule võimule alistunud, vaid mulle ärgitavalt "siva nüüd!" hüüdnud, nii et me kätega vehkides bussile ette oleksime jooksnud ning uksed vajadusel jõuga lahti kangutanud.
Samuti hoidusin vaid raskustega silmi pööritamast, kui mu toakaaslane ning tema sõbranna rattaga sõitma minnes just minu päise päeva ajal kolonni ette paigutasid - ainult seetõttu, et minul põles esituli, teistel üksnes tagatuled. Muidu poleks ma sellest väljagi teinud, ent segaste (tuule poolt veelgi ähmastatud) instruktsioonide (mitte-)kuulmine muutis mu maru trotslikuks. Kindlasti pole see nüüd juhtum, mille üle uhkust tunda, aga suure kontrastina meenus mulle üks südaöine rattatuur Liisiga kottpimedal Valga maanteel, mil teed minu ees valgustas vaid telefoni taskulambivihk, mida hoidsin ebakindlalt oma paremas käes...

☆Kuidagi ei saa ma üle ka Saksamaa liikluskorraldusest. See, et siin pole vöötrajal eesõigus mitte jalakäijatel, vaid autojuhtidel, sai mulle selgeks üsna ruttu. "Noh, ilmselt on siin algajate autojuhtide paradiis, sest jalakäijaid ei pea silmas pidama," üritasin end lohutada vöötrajal pärast väga nappi ellujäämist, kuid isegi lohutamine ei suuda mind panna mõistma, miks sebrad üldse maha joonistada, kui nendega jalakäijate jaoks mingeid eeliseid ei kaasne. Siin tõepoolest seisavad sebrade ääres inimeste hordid, kes ootavad alistunult, kuni pikk autodest koosnev rong on ära sõitnud.
Fooridega reguleeritud ülekäiguradadel pole asi eriti parem: roheline tuli fooris on nõnda harv nähtus, et selle saabudes võib peaaegu kuulda fanfaaride huikeid. Milline melu ning elevus siis lahti läheb - nagu oleksid pühad saabunud! Rõõm rohelise tule saabumisest jääb paraku alati üürikeseks. Üldiselt kehtib reegel: kui sa madalstardist ei alusta, enne sooja ei ole teinud ega voolujoonelisi riideid selga tõmmanud, siis suure tõenäosusega sa ühe korraga teed ei ületa, vaid pead poole peal uut rohelist tuld ootama.
☆Kui Eesti toidupoodides olin harjunud sellega, et müüja lööb mu kaubad kassast läbi, mina maksan ning alles seejärel suundun rahulikult neid oma kotti sorteerima (ikka makaronid kõige alla, seejärel köögiviljad, kõige peale piim), siis siin lõppebki kassa müüja vasakul käel ära. Ehk siis: kõik, mis tema läbi lööb, tuleb ülehelikiirusel oma kotti tõsta, et seda kolmekümnesentimeetrist riba, mis peaks täitma vist kassalindi eesmärki, mitte kinni hoida. Munad ja portselanserviis jäid kõige alla? Kahju küll.
Nüüd olen mõistagi juba targem ning sätingi kaupu kassalindile sellises järjekorras, millises nad võiksid ka mu kotti rännata. Inimene õpib tõepoolest kogu elu!

Säärased olidki minu mõtted esimesest kuust. Eks ma kirjutan tasapisi veel - püsige lainel!

October 22, 2015

Iga mees on oma saatuse sepp ehk siis ettemääratusest ja juhustest

See, et üks sündmus järeldub teisest ning juhib omakorda uute sündmusteni, on mulle üheksateistkümne aasta jooksul saanud selgeks kui seebivesi. Täielikuks müsteeriumiks jääb aga endiselt, kas meeletu sündmustevõrgustik on juba aegade algusest ette määratud või taandub kõik juhustele ja meie endi valikutele. Tehniliselt polegi sellel suurt vahet: kui langetan otsuse A, viib see mind nagunii punkti B, olenemata sellest, kas oli see mulle siis ette määratud või mitte. Võtame või minu armastuse saksa keele vastu: mul ei oleks suure tõenäosusega praegu võimalik Rostockis õppida, kui vanemad poleks pannud mind omal ajal piirkonnakooli, kus juhtumisi õpetati saksa keelt A-keelena. Aga see, et me üldse kunagi sellesse piirkonda elama kolisime... see, et nad kümme aastat enne peol kohtusid (ilma et ema oleks tualettruumis juukseid kohendanud, kui isa tema sõprade pundist möödus)... see, et nende mõlema vanemad omakorda omavahel kohtusid... see on aegade algusesse välja ulatuv ahel, ilma et ma teaksin, kas see oligi määratud nõnda välja nägema või võiks see vabalt praegusest kardinaalselt erineda, kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks omal ajal redised kastmata jätnud. 
Jällegi, vahet ju ei ole: ühest sündmusest järeldub teine, ahel läheb katkematult edasi ning ma ei saa kunagi teada, milliseks oleks mu elu pärast teistsuguste valikute langetamist kujunenud (sarnasele järeldusele jõudis ka Kundera "Olemise talumatus kerguses" - temast tuleb hiljem veel imenatuke juttu). Ma ei peaks sugugi kulutama oma aega ja energiat küsimusele, kas saatus on olemas, kuna teadmine ei muudaks (pealtnäha) midagi - ometigi teen seda, häirides märkimisväärselt oma elukvaliteeti.
Mul ei ole kunagi olnud suurt usku ettemääratusse, lausa vastupidi. Keskkoolis filosoofiakursusel suhtusin üleolevalt kõigi filosoofide saatust tõestavatesse teooriatesse, klammerdudes jonnakalt oma tõrksa arvamuse külge, et mu edasine käekäik sõltub tugevalt kõigist elu jooksul langetatud otsustest, mis omakorda tähendab, et olen täiel määral oma elu eest vastutav. Ühest küljest tekitab see äärmiselt võimsa tunde (suudan ise kõike muuta ja ümber kujundada!), ent teisalt kurnab korralikult ära: kui ebaõnnestun, langeb kogu süükoorem kolinal mu enda kaela (näiteks: kui jään auto alla, ei saa ma süüdistada jumalat või ettemääratust, vaid ainult seda, et minut aega kauem esikus võtmetega kohmitsesin või kingapaela sidumiseks pausi tegin või sebrat ületades telefoniga rääkisin või tavapärase tee asemel mõne teise valisin (kõik, millest äsja juttu tegin, on "Benjamin Buttoni uskumatus elus" mahutatud ka ühe kolmeminutilise klipi sisse - soovitan soojalt, väga adrenaliinirohke vaatamine)). Usk iseenda võimesse oma elu üle valitseda on muutnud minu (ent kindlasti miljonid ülejäänudki inimesed) eksimuste suhtes väga hellaks.

Kui veel Tallinna Tehnikaülikoolis käisin, vaatasime majandussotsioloogias üht mõtlemapanevat videot, mis heitis valgust meritokraatia mõistele. Põhimõtteliselt on meritokraatia näol tegemist väga saatusttrotsiva uskumusega, mis sätestab, et inimesed, kes väärivad parimat, jõuavad oma töö ja talendiga tingimata absoluutsesse tippu, ilma et neid takistaks nende sünnipärane sotsiaalne staatus või finantsiline seis...
... mis samaaegselt tähendab, et need, kes väärivad elu põhjakihis, ka saavad selle.
Seetõttu ongi tänapäeval põhjakihis kordades raskem elada kui veel kakssada aastat tagasi. Videos toodi selle kohta ka üks hea näide, tõsi küll, veelgi varasemast ajast: kui keskajal suhtus ühiskonna eliit tänaval kerjavatesse räbaldunud kogudesse teatava haletsusega, pidades neid isikuteks, keda pole taevaste vägede poolt lihtsalt õnnistatud, siis tänapäeval on suhtumine kardinaalselt muutunud: kerjuseid ei nähta enam kui õnnetu eluteega inimesi, vaid kui luusereid, kes ise õigel ajal ohje endi kätesse haarata ei suutnud.
Meedial on meie eludes hirmutavalt suur roll ning viimase paarikümne aasta jooksul on meie peadesse istutatud veendumus, et meil kõigil on võimalik fööniksina tuhast tõusta ja järgmiseks Steve Jobsiks saada, kui meis leidub vaid piisavalt tahtejõudu. Tõsi, ma kiidan säärast laadi suhtumist kindlasti rohkem heaks kui kunagist kastisüsteemist tulenevat mõtteviisi, mis sillutas juba eos kõigi inimeste eluteed, kuid ometi leidub sel uskumuselgi kitsaskohti. Kurvastusega pean tõdema, et järgmiseks Steve Jobsiks saamine on meie jaoks tõenäoliselt sama võimatu kui 17. sajandi talupojal aadliseisusesse tõusmine, ehkki see ei tundu sugugi nõnda. Meedia lahkel abil sisendatakse meile juba maast madalast, et meie elu on meie endi kätes ning kui me järgmiseks Steve Jobsiks ei sirgu, ei saa me kedagi peale endi süüdistada. 17. sajandi talupoeg ei pidanud sääraste muremõtetega rinda pistma: toona poleks keegi tulnud hullule ideele soovitada tal kastisüsteemi trotsida, ohjad enda kätte haarata ning nõnda end ühiskonnale tõestada. Usun, et sellest tulenevalt ei tundnud ka 17. sajandi Manivald nõnda suurt pettumust, et ta lõpuks aadliks ei saanud, kui tunneb 21. sajandi Mart, kel kogu maailmas laineid löövaks suurkujuks tõusta ei õnnestu (mis ei tähenda mõistagi, et laineid löövaks suurkujuks tõusmine oleks tänapäeval iga inimese põhieesmärk, kindlasti mitte).

Säärases valguses näib saatuse idee pooldamine kõvasti stressivabama (kas ka allaheitlikuma?) variandina. Mäletan veel, kuidas mu kunagine väga fatalistlike ideedega eesti keele ja kirjanduse õpetaja meiega oma tõdemusi jagas. Kui (!) mälu mind ei peta, ronis ta kord loomaaias tiigripuuri mõttega, et kui ta saatuseks on saada tiigri poolt söödud, murrab tiiger ta maha, kui mitte, ei juhtu midagi hullu. Ei juhtunud ka. Minule jäi (ning jääb siiani!) säärane käitumismuster hoomamatuks: teeksin tagasihoidliku puhtstatistilise tähelepaneku, et puuris sees on kõvasti suurem tõenäosus muutuda ühe triibulise kiisumiisu pidulikuks õhtueineks kui väljas. Kui inimese eluteele on ikkagi kivisse selgesõnaliselt raiutud à la "tiiger sööb su ära", ent kui inimene ise selle peale ei tulegi, elab viiekümne kaheksandal laiuskraadil, ei külasta loomaaedu (või kui külastab, siis vaatab tiigrit ikka läbi võre), peaks tõenäosus söödud saamiseks olema minimaalne. Samas võib-olla ei sätestagi saatus väga ebatõenäolisi elu keerdkäike, vaid ikka loogilisi - ma ei tea.
Viimastel kuudel on mu raudkindel uskumus - ettemääratust ei ole - vaikselt kõikuma löönud, sest mulle ei anna rahu mõte, kuivõrd vägev on meie universum ning kuivõrd tähtsusetut rolli meie siin etendame (me ei vääri isegi selle kolossaalse süsteemi tibatillukeste hammasrattakeste tiitlit, vaid oleme pigem mikroskoopilised tolmukübemed nende hammasrattakeste vahel). Kuidas saame üldse rinna kummi ajada ning vaevuda uskuma, et me ise oma käekäiku mõjutame?! Samas ilmneb siit teistpidi paradoks: kui me suures plaanis nõnda mõttetud oleme, kuidas saame üldse vaevuda uskuma, et meile kõigile on ette määratud viimse peensuseni lihvitud teekond?!

Mingisugused märgid pidid ju olema - ehk ongi. Vähemalt mulle näib, et kuhi takistusi minu ja Müncheni ülikooli vahel oli liiga kõrge, et pelgalt juhustest koosneda - uskuge mind, kõik, mis valesti minna sai, ka läks! Ma ei kirjutaks praegu seda postitust Rostockis, kui kõik mu ponnistused saamaks Münchenisse poleks luhtunud - Rostock polnud kunagi valik number üks. Tõele au andes polnud ta valikute seaski! Sellest paigast ei teadnud ma mitte kõige vähematki, kuni mul avanes kiiruga juhus (juhus??) oma paberid siia sisse anda.
Praegu ei saaks ma rohkem rahul ollagi.
Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik (☞). Kes teab, võib-olla kukub aastal 2017 alla München-Tallinn lennuk, millega muidu oleksin koju läinud, ja ainus viis minu päästmiseks pardalt oli garanteerida, et ma Münchenis ei õpiks (või vahest olin määratud hoopis Rostockis trammi alla jääma, seegi võib vabalt tõsi olla).
Või siis ootab mind Rostockis ees elu armastus...

Tõsi, armastusega on veel omaette teema. Mina ei usu, et inimesele on määratud üks inimene ühes kindlas maailma punktis, vaid et võimalusi õige kaaslase leidmiseks leidub igal pool - tuleb vaid õigele liinile saada. Küll aga võib seesama liinile pääsemine parajaks pähkliks osutuda, sest mõistagi pole inimestevahelised kanalid alati lahti. Üht oma lähedaseimatest sõpradest trehvasin näiteks pool aastat enne meie ametlikku kohtumist, ilma et tema olemasolu toona üldse registreerinud oleksin - selle, et viibisime õhtu otsa samal sünnipäeval, panime kokku tagantjärgi. Sellest johtuvalt pakitsebki minus küsimus, kuidas suhtuksin oma praegustesse lähedastesse, kui oleksime esmakordselt kokku saanud teistsuguses meeleolus ning olustikus. Kindlasti ei näita oma argumentide laotamine ühele romantilisele draamale mind just tugevaimast küljest, ent säärasest filmist nagu "About time" - kus peategelane läks ajas tagasi juba võidetud südamega naise juurde, kuid leidis, et südame taaskordne võitmine ei pruugigi nii lihtne olla (sugugi mitte kõige originaalsem motiiv) - koorus minu jaoks arusaam, et suhete loomisel mängivad rolli meeletult paljud pisidetailid - meeleolu, taust, valgus. Seega pole välistatud, et kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks redised kastmata jätnud, läviksin praegu hoopist teistsuguste inimestega. 
Taevas halasta, ma ei jõua kõiki tahke ka viimsepäeva laupäevaks ära analüüsida! Tunnen end nagu mu endine geograafiaõpetaja, kes on kuulus eelkõige selle poolest, et paristab ühegi hingamispausita 200 sõna minutis. Tegelikult ei pruugi mu äsjane spekulatsioon redistest ja sõpradest sugugi tõele vastata, kuna inimeste vahel liiguvad siiski mingisugused energiad - teate küll, vaatate mõnele peale ning taipate hetkega, et tegemist on oma inimesega! Ehk on samal lainepikkusel paiknevad inimesed siiski määratud kokku saama, olenemata sellest, kuidas. Minu lemmiknäiteks selles vallas kvalifitseerub esimene kohtumine Anuga: jäin temaga suhtlema pärast seda, kui ta oli mulle viisakalt teatanud, et mulle on lind koti peale lasknud. Lahe juhus, eks. Nüüd tagantjärele leian, et ühiste tuttavate ja ürituste kaudu oleksid meie teed nagunii varem või hiljem ristunud. 
Ometi ei julge ma ka valjuhäälselt kõmistada, et "About time" filmiti täiesti mööda, kuna tont seda teab: võib-olla siiski on inimestega lävimine allutatud täielikult suvalisusele (meeleolu, taust, valgus) ning oma sõprade puhul (sh Anu lugu) pean lihtsalt õnne tänama, et meil oleks olnud teisigi võimalusi suhtluse arendamiseks.

Kõik need painavad oleks-poleks-mõtted toovad mu ikka ja jälle otsapidi Kundera juurde. Tunnistan ausalt, et tema "Olemise talumatu kergus" ei kuulunud gümnaasiumis mu lemmikteoste hulka ning ma ei mõistnud, miks kõik sellest järjest tuld võtsid. Sellegipoolest olen viimasel ajal leppinud tema kibeda mõttega, et inimesel on ainult üks tagasikeeramatu tühine elu. Meie elu on tühine, kuna kogeme seda vaid korra. Me ei saa keerata aega tagasi ega vaadata, mis juhtunuks, kui oleksime redised kastmata jätnud. Kõik alternatiivsed valikud, mis jäid langetamata, peavad meile (selles elus?) igaveseks saladuseks jääma. 
Kellele näide kirjanduse vallast liialt imalaks jäi, sellele pakub ehk pinget hoopis alternatiivkulu mõiste, millega tegin tutvust mikroökonoomika kursusel (küll need kaks nädalat TTÜ-s läksid alles täie ette).
Vikipeedia defineerib alternatiivkulu järgnevalt: "Alternatiivkulu (inglise keeles oppurtunity cost) on saamata jäänud kasu (kasum, tulu), kui on valitud üks alternatiivsetest ressursside kasutamise vahenditest ja seega on teistest võimalikest alternatiividest loobutud. [---] Alternatiivkulu on mistahes otsustamise lahutamatu osa."
Kas pole mitte tore, kui kirjandusklassika ja majandusteadus omavahel lõimuvad! Tuum jääb ikka samaks: iga langetatud valikuga kaasneb hulgaliselt alternatiivseid radu, mida mööda me enam kunagi minna ei saa, kuna oleme asunud teises suunas rühkima.
☞"Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib mu siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik."
Steve Jobsi mängu toomine oli tegelikult üsna kaval nüke, kuna temalt pärineb üks teinegi väga hea kõne, kus ta arutleb punktide ühendamises teemal. Tema moraal: kõik punktid, mis sümboliseerivad üksiksündmusi meie elus, on millekski head, ehkki tervikpilt joonistub selgelt välja ainult tagasi vaadates, mitte edasi. Alles aastate möödudes näeme, kuivõrd tihedalt on seotud kõik sündmused meie elus ning kuidas need on aidanud jõuda meil sinna, kus parajasti asume.
Kohati tundus mulle suisa, justkui oleks Jobs lugenud maha mu lemmikridu Alliksaarelt:
"Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu."
Mina usun samuti punktide ühendamisse. Hallimatel päevadel hoiabki mind käigus vaid mõte, et kõik ebaõnnestumised võivad olla kriitilise tähtsusega lõppsihtkohta (loodetavasti rahulolu ja elutarkuse sadamasse) jõudmisel. Sel pole mingit pistmist saatuse pooldamisega - punkt A viib meid igal juhul punkti B, nagu juba varemgi välja tõin.
Ja olengi jõudnud otsapidi algusesse tagasi: vahet ei ole, kas saatus eksisteerib või mitte. Katkematus liikumises oleme nagunii: iga sündmus juhib meid tingimata järgmiseni, isegi kui me sellest kohe aru ei saa. Aga-mis-oleks-olnud-kui-stiilis heietamine on tarbetu, kuna me ei näe kunagi oma alternatiivsete valikute tagajärgi. Samuti ei tasu end nelja tee ristis haigeks mõelda, milline rada valida, et kõige rohkem kasu lõigata (selline, mis ei ristuks sarimõrvariga ega roolijoodikuga, kuid viiks kokku näiteks kunagise lapsepõlvesõbraga), sest...
...siin mul nii head vastust ei ole, kuna mõnikord mõtlen end ikka haigeks (tohutu hellus oma võimalike eksimuste suhtes, mis tuleneb uskumusest, et elu on minu kätes, mäletate). 
Pean veel enda kallal vaeva nägema!


Ühes olen igatahes kindel: millal iganes peaksin seisma valiku ees, kas neid paganama rediseid kasta või mitte, siis ikka ja alati kasta! 
Muidu närbuvad päris ära.


//Tänase postituse fotodel on kujutatud seni avaldamata killukesi mu 2015. aasta suvest: üks ütlemata tore reis Pärnusse, üks suvine jalutuskäik Haapsalus, üks unine varahommik viljapõllul, üks hingetuks lööv (sõna otseses mõttes, sest olin parajasti praktiliselt deliiriumis) matk Türgi mägedes ning viimaks üks fantastilisi elamusi täis õhtupoolik Leigo järve ääres.

October 16, 2015

Tudengi(m)elust

Minu tudengielu sai avapaugu 5. oktoobril, mil meil algas äärmiselt teguderohke campus week, ent loengutega alustasime alles esmaspäeval, 12. oktoobril. Naljakas, eks: enne siinse õppetöö algust jõudsin Eestis juba kaks nädalat ülikoolis käia, sealt ära tulla ja nädalakese kodus passida, seejärel Berliini kolmepäevasele seminarile sõita ning kaks nädalat omal käel Rostockis toimetada...

Et Rostock pole säärane erinevate kultuuride ristumispunkt nagu näiteks München, Berliin või Heidelberg, ei oleks tohtinud tulla mulle suure üllatusena, et olen oma loengutel enamasti ainus välismaalane. Mõnikord leidub ruumis peale minu veel üks-kaks riigipiiri tagant tulijat, ent ka need on erasmuslased, kes loetud kuude pärast taas tagasi tõmbuvad. Tunnistan, et veidi rohkem multikultit loengutes rõõmustaks mind väga, kuna nõnda julgeksin umbes kolm korda rohkem lobiseda (ja eksida). Seda kinnitab juba tõsiasi, et kord nädalas toimuvatel Erasmuse kohtumistel vadistan teiste välismaalastega suurima mõnuga, tegemata oma veidi vigastest rektsioonidest ja artiklitest väljagi: neil hetkedel mõistan, mida võis tunda Anna Haava õhates, et ei saa mitte vaiki olla. Ka toanaabriga suheldes vallanduvad mu keelepaelad üha enam. Pundi võõraste sakslaste keskel käivitub mus aga ma-ei-taha-paista-lollina-režiim (mis tuleks endast kuidagi välja juurida), lükates mu automaatselt kuulaja ja empaatiavõimelise agara kaasanoogutaja rolli, mis võib jätta paraku kõrvaltvaatajale mulje, nagu mul käiksid peal ebakorrapärased epilepsiahood.

Tõsi, mõnes mõttes tunnen end ainsa välismaalasena väga priviligeerituna. Näiteks jään kõigile kohe meelde. Samuti meeldib millegipärast kõigile mu nime kõla, millega ma sugugi harjunud pole. Maris, Maris, Maris. Täiesti tavaline ja lihtne nimi, mis veel enne 1816. aastat võis teenida nii mõndagi Saksa aadlipreilit. "Ah, Màriiiiiiišh," õhkavad nad siin vaimustunult, justkui polekski tegu enam sakslastega, vaid puhastverd prantslastega, kes tahaksid justkui lisada veel midagi à la "ma chérie".
Sukeldume nüüd aga pea ees mu argipäeva...
Neljal päeval nädalas ärkan kell 7.20 hommikul, teisipäeviti tuleb tõusta juba kella kuuest. Keedan putru ja teed, loen ajalehti. Palju! Meile pandi südamele, et Politikwissenschaftler'itena ei piisa üksnes paari-kolme... või viie... (või seitsme) ajalehe jälgimisest*, mistõttu salvestasin oma arvuti järjehoidjaribale kohusetundlikult 13 väljaannet, millel nüüd silma peal hoida katsun. Tõenäoliselt kujuneb mul üsna pea siiski välja oma kindel esituumik, mis tähendab ülejäänute tahaplaanile vajumist.

*Täpselt üks päev enne seda, mil meile propageeriti võimalikult paljude meediaväljaannete lugemist, peatas mu tänaval keegi aktivist, kes viipas mind kaema mulle tundmatut ajalehte, mille ülemises servas ilutsesid sirp ja vasar. Aimasin juba natuke, mis mind ees ootab, ja tõepoolest: aktivist esitles end marksistina ning väljaanne tema käes - nagu lähemalt nägin - kandis nime Spartakist. "Kas teie olete 1917. aasta veebruarirevolutsiooni poolt või vastu?!" uuris ta minult nakatava innukusega, mis aga hajus kohe, kui meie põhimõtted lahknesid.
Sellegipoolest ostsin ajalehe 50 sendi eest ära. Oh juudas, kuidas siin alles teistsuguseid vaateid leidub! Kui mu dotsent seda vaid teaks...

Pärast hommikuidülli tõttan loengutesse. Minu peaerialaks on Politikwissenschaft (riigiteadused, poliitika), kõrvalerialaks Kommunikations- und Medienwissenschaft (meedia ja kommunikatsioon). Põhjapanevaid üldistusi, oletusi ja ainekirjeldusi ma ühenädalase kohalkäimise järel veel tuua ei oska, ent oma semestri üldisest ülesehitusest olen juba sotti saanud. Lisaks jaanuarikuus terendavatele eksamitele tuleb pea igas aines valmistada ette hulgaliselt referaate, mis ei tähenda - nagu ma naiivselt uskusin - paberile veetud ridu, vaid hoopiski suulisi ettekandeid. Paistab, et läheb intensiivseks keelepraktikaks! Arglik lootusekiir minus, et ehk ei peagi ma kolme järgneva aasta vältel eriti palju rääkima, tuhmus. Viiendal jaanuaril olen suisa debati moderaatori rollis (!) teemal "Wichtige aktuelle Forschungsfragen und –felder im Fachgebiet" - sellest, mida see endast täpselt kujutab, pole mul veel õrna aimugi, aga ehk olen jaanuari alguseks targem. (Lükkasingi kõik oma esitlused ning sõnavõtud semestri lõppu ühte kuhja, lootuses siis juba paremini keelt osata, mis - kui ma nüüd järele mõtlen - polnud kindlasti üks kirkaimatest mu selles elus langetatud otsustest.)
Tõele au andes nägi mu tunniplaan alguses veidi armetu välja, mistõttu otsustasin lisaks õppida nii ainealast inglise kui ka saksa keelt. Keeletestide sooritamine käis kiirelt, konkreetselt ja valutult - pääsesin mõlemas aines C1 rühma. Ma ei oleks arvanud, et kaks korda nädalas aset leidvad inglise keele tunnid muutuvad mulle taevaseks õnnistuseks siin lihtsurelikus elus. Tunnen end peaaegu nagu kodus. Mitte et ma inglise keeles märkimisväärselt hea oleksin - kindlasti mitte! -, ent arusaam, et muidu nõnda enesekindlalt pläkutavad sakslased tunnevad end samuti veidi tagasi tõmmatuna, mõjub äärmiselt trööstivalt. 

Ülikooli ajalehega liitusin samuti. Läksin toimetuse koosolekule (ma ei tea, miks, sest teadvustasin endale pidevalt, et saksa keeles artikli kirjutamisest ei tule midagi välja, et ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse) ning kinnitasingi neile, et mind ei ole mõtet värvata, kuna mul ei tule saksa keeles artikli kirjutamisest midagi välja, kuna ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse. Kaks tundi hiljem marssisin välja, omanimeline rubriik taskus, silme ees virvendamas esimese artikli tähtaeg.

Ühtlasi hakkasin käima edasijõudnute ujumistrennis, mille ootelistis seisis enne mind juba 30 nime. Erasmuse õpilastele olid aga kõigil spordialadel mõned kohad tühjaks jäetud ning ehkki ma tegelikult õpin siin täismahus ega ole Erasmusega kuidagi seotud, ei paista keegi seda teadvat... Juhust kasutades paningi süütunde saatel oma nime kirja - mõte taas kloorivahusesse vette sukelduda lummas mind liiga palju, et seda maha salata. Esimeses trennis selgitasin kogu loo treenerile siiski ära - ta naeris ja käskis basseini hüpata.
Mõistagi nohistan päris palju ka omaette ja õpin iseseisvalt, kuna Politikwissenschaftler'ina pean läbi närima kõigist neist teadmistest, mis on sakslaste jaoks iseenesestmõistetavad (loe: tulnud kaasa emapiimaga). Kaja Kallas, Marina Kaljurand ja Hanno Pevkur on küll toredad nimed, ent siinses kultuuriruumis paraku täiesti kasutud. Siin figureerivad hoopis sellised tegelased nagu Barbara Hendricks, Wolfgang Schäuble ja Hermann Gröhe - just neid (ja paljusid teisigi) üritan nüüd meelde jätta ja meedias tähele panna, sest olgu Angela Merkel kuitahes tähtis, puhtalt tema nime teadmisega ma end siit läbi ei vinna...

Üldiselt saadab mu praeguseid tegemisi uue alguse optimism ning reibas pealehakkamine: ühegi pisaraga ma oma põski niisutanud veel ei ole ja kihku katkestada pole samuti tundnud. Hetkel võin väita, et olen väga rahul.
Elame-näeme veel, mis saab edasi. Võtan olukorda äärmise rahulikkusega, sest ma pole siia ju liimitud.
Nagu trööstisin oma sõbrannatki: "Elu on liiga lühike selleks, et olla naelutatud eriala külge, mille valisid rutuga pärast keskkooli lõppu, kuna ei osanud muud valida."

October 13, 2015

Manuaal: kuidas olla maailma parim lapsevanem

1. Armasta oma last!
2. Saada talle Saksamaale kastitäis eestikeelset kirjandust ning pudruhelbeid!
3. Teise kastiga saada järele Kalevi kommid ning koduaiast korjatud õunad!
4. Palju õnne, oled omadega mäel!
Tänu neile kastidele on mul väga mõnus kodune tunne ning ma ausõna kirjutan peagi lähemalt nii Saksamaal tehtud tähelepanekutest kui ka ülikooli(m)elust, kuid hetkel pean tõttama: mind ootab ees Einführung in das Studium der Politikwissenschaft, mis on põhimõtteliselt sissejuhatus mu põhiainesse, poliitikasse. Kui nüüd mõtlema hakata, siis võib-olla luban endale loengus isegi ühe Oravakese batooni. Idüll...

October 5, 2015

Tabula rasa

Mul pole veel kunagi elus nii võimsat tühja lehe tunnet olnud: minu võimuses on praegu kogu oma identiteet ja tutvuskond nullist üles ehitada! Ei mingeid varasemaid suhteid, eelarvamusi ega kuulujutte - loeb üksnes see, kes ma siin ja praegu olen.
TABULA RASA!

October 3, 2015

Millest ma puudust tunnen?

Eestist lahkudes andsin endale mõistagi aru, et lisaks perele ja sõpradele hakkan nii mõndagi igatsema, kuid seda, milliseks mu list päriselus kujuneb, ei osanud ma uneski näha. Arvestasin põletava igatsusega kohukeste, Tõmmu kommi ja musta leiva järele, kuid tõele au andes on mul neist üsna ükskõik - ju siis häälestasin oma organismi juba varakult neist loobumise lainele. Poolteist nädalat Saksamaal on mulle andnud aga üsna hea pildi sellest, millest tegelikult puudust tunnen. 
Kolm põhilist igatsusobjekti reastasin tähtsuse järjekorras teilegi lugemiseks.

Kõige enam tunnen puudust...
  • ÕUNTEST, aga laiemalt kogu sügisesest maaelust. Sellest basiiliku- ja tomatihõngudest segunenud õhust kasvuhoones, hommikusest kastest, maja taga kasvavast piparmündipuhmast... Aga kõige rohkem siiski õuntest! Mul on peaaegu valus meenutada mahlaseid kuldrenette, valgeid klaare ning sidrunkollaseid taliõunu, mida võisin endale iga natukese aja tagant puu otsast noppida. Oleks mul siin oma maalapp, ei kurdaks ma tõenäoliselt sugugi, sest kõike eelpool nimetatut saab väga edukalt kasvatada ka Saksamaal, kuid hetkel olen sunnitud rahulduma turulkäikudega. Ärge saage minust valesti aru, mul ei ole tegelikult turult ostetud Saksa õuntele midagi ette heita - lihtsalt need ei ole vanaema aiast korjatud kuldrenetid, valged klaarid ega sidrunkollased taliõunad.
  • EESTI KEELE ILUST, sarkasmist, irooniast, satiirist. Kuidas ma ka ei püüaks, ei suuda ma siin edasi anda pooltki sellest, millest tegelikult mõtlen, mistõttu tunnen end mõistagi äärmiselt pinnapealse ja pealiskaudsena. Pööraste ideede esitamisest ning sarkastiliste tähelepanekute tegemisest võin praegu veel üksnes unistada. Ometi tean, et kõik see on ajaga õpitav. Küll aga pole ma kindel, kas igatsust kaunite eestikeelsete sõnade järele (näiteks "joobuma", "söandama", "helisema") on võimalik siin Krankenwagen'ite ja Kugelschreiber'ite maailmas üldse leevendada (ilmselt siiski on).
  • PUDRUST. Väga-väga pika otsimise peale leidsin siit paki kõige tavalisemaid kaerahelbeid, millest nüüd hommikuti omale putru keedan, mõeldes samal ajal heldimusega Eesti hiiglaslikule silme eest kirjuks võtvale pudruvalikule ning riiulivahedele, kuhu võib õiget sorti otsima minnes päris ära eksida.
Muidu on siin ausõna tore! Huvitavatest leidudest ja ka - olgem ausad - kultuurišokkidest kavatsen edaspidi veel juttu teha.

//Tänasesse postitusse valisin veidi teist masti pildi Rostockist: "Nein zum Krieg"/ "Ei sõjale".