October 22, 2015

Iga mees on oma saatuse sepp ehk siis ettemääratusest ja juhustest

See, et üks sündmus järeldub teisest ning juhib omakorda uute sündmusteni, on mulle üheksateistkümne aasta jooksul saanud selgeks kui seebivesi. Täielikuks müsteeriumiks jääb aga endiselt, kas meeletu sündmustevõrgustik on juba aegade algusest ette määratud või taandub kõik juhustele ja meie endi valikutele. Tehniliselt polegi sellel suurt vahet: kui langetan otsuse A, viib see mind nagunii punkti B, olenemata sellest, kas oli see mulle siis ette määratud või mitte. Võtame või minu armastuse saksa keele vastu: mul ei oleks suure tõenäosusega praegu võimalik Rostockis õppida, kui vanemad poleks pannud mind omal ajal piirkonnakooli, kus juhtumisi õpetati saksa keelt A-keelena. Aga see, et me üldse kunagi sellesse piirkonda elama kolisime... see, et nad kümme aastat enne peol kohtusid (ilma et ema oleks tualettruumis juukseid kohendanud, kui isa tema sõprade pundist möödus)... see, et nende mõlema vanemad omakorda omavahel kohtusid... see on aegade algusesse välja ulatuv ahel, ilma et ma teaksin, kas see oligi määratud nõnda välja nägema või võiks see vabalt praegusest kardinaalselt erineda, kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks omal ajal redised kastmata jätnud. 
Jällegi, vahet ju ei ole: ühest sündmusest järeldub teine, ahel läheb katkematult edasi ning ma ei saa kunagi teada, milliseks oleks mu elu pärast teistsuguste valikute langetamist kujunenud (sarnasele järeldusele jõudis ka Kundera "Olemise talumatus kerguses" - temast tuleb hiljem veel imenatuke juttu). Ma ei peaks sugugi kulutama oma aega ja energiat küsimusele, kas saatus on olemas, kuna teadmine ei muudaks (pealtnäha) midagi - ometigi teen seda, häirides märkimisväärselt oma elukvaliteeti.
Mul ei ole kunagi olnud suurt usku ettemääratusse, lausa vastupidi. Keskkoolis filosoofiakursusel suhtusin üleolevalt kõigi filosoofide saatust tõestavatesse teooriatesse, klammerdudes jonnakalt oma tõrksa arvamuse külge, et mu edasine käekäik sõltub tugevalt kõigist elu jooksul langetatud otsustest, mis omakorda tähendab, et olen täiel määral oma elu eest vastutav. Ühest küljest tekitab see äärmiselt võimsa tunde (suudan ise kõike muuta ja ümber kujundada!), ent teisalt kurnab korralikult ära: kui ebaõnnestun, langeb kogu süükoorem kolinal mu enda kaela (näiteks: kui jään auto alla, ei saa ma süüdistada jumalat või ettemääratust, vaid ainult seda, et minut aega kauem esikus võtmetega kohmitsesin või kingapaela sidumiseks pausi tegin või sebrat ületades telefoniga rääkisin või tavapärase tee asemel mõne teise valisin (kõik, millest äsja juttu tegin, on "Benjamin Buttoni uskumatus elus" mahutatud ka ühe kolmeminutilise klipi sisse - soovitan soojalt, väga adrenaliinirohke vaatamine)). Usk iseenda võimesse oma elu üle valitseda on muutnud minu (ent kindlasti miljonid ülejäänudki inimesed) eksimuste suhtes väga hellaks.

Kui veel Tallinna Tehnikaülikoolis käisin, vaatasime majandussotsioloogias üht mõtlemapanevat videot, mis heitis valgust meritokraatia mõistele. Põhimõtteliselt on meritokraatia näol tegemist väga saatusttrotsiva uskumusega, mis sätestab, et inimesed, kes väärivad parimat, jõuavad oma töö ja talendiga tingimata absoluutsesse tippu, ilma et neid takistaks nende sünnipärane sotsiaalne staatus või finantsiline seis...
... mis samaaegselt tähendab, et need, kes väärivad elu põhjakihis, ka saavad selle.
Seetõttu ongi tänapäeval põhjakihis kordades raskem elada kui veel kakssada aastat tagasi. Videos toodi selle kohta ka üks hea näide, tõsi küll, veelgi varasemast ajast: kui keskajal suhtus ühiskonna eliit tänaval kerjavatesse räbaldunud kogudesse teatava haletsusega, pidades neid isikuteks, keda pole taevaste vägede poolt lihtsalt õnnistatud, siis tänapäeval on suhtumine kardinaalselt muutunud: kerjuseid ei nähta enam kui õnnetu eluteega inimesi, vaid kui luusereid, kes ise õigel ajal ohje endi kätesse haarata ei suutnud.
Meedial on meie eludes hirmutavalt suur roll ning viimase paarikümne aasta jooksul on meie peadesse istutatud veendumus, et meil kõigil on võimalik fööniksina tuhast tõusta ja järgmiseks Steve Jobsiks saada, kui meis leidub vaid piisavalt tahtejõudu. Tõsi, ma kiidan säärast laadi suhtumist kindlasti rohkem heaks kui kunagist kastisüsteemist tulenevat mõtteviisi, mis sillutas juba eos kõigi inimeste eluteed, kuid ometi leidub sel uskumuselgi kitsaskohti. Kurvastusega pean tõdema, et järgmiseks Steve Jobsiks saamine on meie jaoks tõenäoliselt sama võimatu kui 17. sajandi talupojal aadliseisusesse tõusmine, ehkki see ei tundu sugugi nõnda. Meedia lahkel abil sisendatakse meile juba maast madalast, et meie elu on meie endi kätes ning kui me järgmiseks Steve Jobsiks ei sirgu, ei saa me kedagi peale endi süüdistada. 17. sajandi talupoeg ei pidanud sääraste muremõtetega rinda pistma: toona poleks keegi tulnud hullule ideele soovitada tal kastisüsteemi trotsida, ohjad enda kätte haarata ning nõnda end ühiskonnale tõestada. Usun, et sellest tulenevalt ei tundnud ka 17. sajandi Manivald nõnda suurt pettumust, et ta lõpuks aadliks ei saanud, kui tunneb 21. sajandi Mart, kel kogu maailmas laineid löövaks suurkujuks tõusta ei õnnestu (mis ei tähenda mõistagi, et laineid löövaks suurkujuks tõusmine oleks tänapäeval iga inimese põhieesmärk, kindlasti mitte).

Säärases valguses näib saatuse idee pooldamine kõvasti stressivabama (kas ka allaheitlikuma?) variandina. Mäletan veel, kuidas mu kunagine väga fatalistlike ideedega eesti keele ja kirjanduse õpetaja meiega oma tõdemusi jagas. Kui (!) mälu mind ei peta, ronis ta kord loomaaias tiigripuuri mõttega, et kui ta saatuseks on saada tiigri poolt söödud, murrab tiiger ta maha, kui mitte, ei juhtu midagi hullu. Ei juhtunud ka. Minule jäi (ning jääb siiani!) säärane käitumismuster hoomamatuks: teeksin tagasihoidliku puhtstatistilise tähelepaneku, et puuris sees on kõvasti suurem tõenäosus muutuda ühe triibulise kiisumiisu pidulikuks õhtueineks kui väljas. Kui inimese eluteele on ikkagi kivisse selgesõnaliselt raiutud à la "tiiger sööb su ära", ent kui inimene ise selle peale ei tulegi, elab viiekümne kaheksandal laiuskraadil, ei külasta loomaaedu (või kui külastab, siis vaatab tiigrit ikka läbi võre), peaks tõenäosus söödud saamiseks olema minimaalne. Samas võib-olla ei sätestagi saatus väga ebatõenäolisi elu keerdkäike, vaid ikka loogilisi - ma ei tea.
Viimastel kuudel on mu raudkindel uskumus - ettemääratust ei ole - vaikselt kõikuma löönud, sest mulle ei anna rahu mõte, kuivõrd vägev on meie universum ning kuivõrd tähtsusetut rolli meie siin etendame (me ei vääri isegi selle kolossaalse süsteemi tibatillukeste hammasrattakeste tiitlit, vaid oleme pigem mikroskoopilised tolmukübemed nende hammasrattakeste vahel). Kuidas saame üldse rinna kummi ajada ning vaevuda uskuma, et me ise oma käekäiku mõjutame?! Samas ilmneb siit teistpidi paradoks: kui me suures plaanis nõnda mõttetud oleme, kuidas saame üldse vaevuda uskuma, et meile kõigile on ette määratud viimse peensuseni lihvitud teekond?!

Mingisugused märgid pidid ju olema - ehk ongi. Vähemalt mulle näib, et kuhi takistusi minu ja Müncheni ülikooli vahel oli liiga kõrge, et pelgalt juhustest koosneda - uskuge mind, kõik, mis valesti minna sai, ka läks! Ma ei kirjutaks praegu seda postitust Rostockis, kui kõik mu ponnistused saamaks Münchenisse poleks luhtunud - Rostock polnud kunagi valik number üks. Tõele au andes polnud ta valikute seaski! Sellest paigast ei teadnud ma mitte kõige vähematki, kuni mul avanes kiiruga juhus (juhus??) oma paberid siia sisse anda.
Praegu ei saaks ma rohkem rahul ollagi.
Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik (☞). Kes teab, võib-olla kukub aastal 2017 alla München-Tallinn lennuk, millega muidu oleksin koju läinud, ja ainus viis minu päästmiseks pardalt oli garanteerida, et ma Münchenis ei õpiks (või vahest olin määratud hoopis Rostockis trammi alla jääma, seegi võib vabalt tõsi olla).
Või siis ootab mind Rostockis ees elu armastus...

Tõsi, armastusega on veel omaette teema. Mina ei usu, et inimesele on määratud üks inimene ühes kindlas maailma punktis, vaid et võimalusi õige kaaslase leidmiseks leidub igal pool - tuleb vaid õigele liinile saada. Küll aga võib seesama liinile pääsemine parajaks pähkliks osutuda, sest mõistagi pole inimestevahelised kanalid alati lahti. Üht oma lähedaseimatest sõpradest trehvasin näiteks pool aastat enne meie ametlikku kohtumist, ilma et tema olemasolu toona üldse registreerinud oleksin - selle, et viibisime õhtu otsa samal sünnipäeval, panime kokku tagantjärgi. Sellest johtuvalt pakitsebki minus küsimus, kuidas suhtuksin oma praegustesse lähedastesse, kui oleksime esmakordselt kokku saanud teistsuguses meeleolus ning olustikus. Kindlasti ei näita oma argumentide laotamine ühele romantilisele draamale mind just tugevaimast küljest, ent säärasest filmist nagu "About time" - kus peategelane läks ajas tagasi juba võidetud südamega naise juurde, kuid leidis, et südame taaskordne võitmine ei pruugigi nii lihtne olla (sugugi mitte kõige originaalsem motiiv) - koorus minu jaoks arusaam, et suhete loomisel mängivad rolli meeletult paljud pisidetailid - meeleolu, taust, valgus. Seega pole välistatud, et kui mu vana-vana-...-vana-vanaema oleks redised kastmata jätnud, läviksin praegu hoopist teistsuguste inimestega. 
Taevas halasta, ma ei jõua kõiki tahke ka viimsepäeva laupäevaks ära analüüsida! Tunnen end nagu mu endine geograafiaõpetaja, kes on kuulus eelkõige selle poolest, et paristab ühegi hingamispausita 200 sõna minutis. Tegelikult ei pruugi mu äsjane spekulatsioon redistest ja sõpradest sugugi tõele vastata, kuna inimeste vahel liiguvad siiski mingisugused energiad - teate küll, vaatate mõnele peale ning taipate hetkega, et tegemist on oma inimesega! Ehk on samal lainepikkusel paiknevad inimesed siiski määratud kokku saama, olenemata sellest, kuidas. Minu lemmiknäiteks selles vallas kvalifitseerub esimene kohtumine Anuga: jäin temaga suhtlema pärast seda, kui ta oli mulle viisakalt teatanud, et mulle on lind koti peale lasknud. Lahe juhus, eks. Nüüd tagantjärele leian, et ühiste tuttavate ja ürituste kaudu oleksid meie teed nagunii varem või hiljem ristunud. 
Ometi ei julge ma ka valjuhäälselt kõmistada, et "About time" filmiti täiesti mööda, kuna tont seda teab: võib-olla siiski on inimestega lävimine allutatud täielikult suvalisusele (meeleolu, taust, valgus) ning oma sõprade puhul (sh Anu lugu) pean lihtsalt õnne tänama, et meil oleks olnud teisigi võimalusi suhtluse arendamiseks.

Kõik need painavad oleks-poleks-mõtted toovad mu ikka ja jälle otsapidi Kundera juurde. Tunnistan ausalt, et tema "Olemise talumatu kergus" ei kuulunud gümnaasiumis mu lemmikteoste hulka ning ma ei mõistnud, miks kõik sellest järjest tuld võtsid. Sellegipoolest olen viimasel ajal leppinud tema kibeda mõttega, et inimesel on ainult üks tagasikeeramatu tühine elu. Meie elu on tühine, kuna kogeme seda vaid korra. Me ei saa keerata aega tagasi ega vaadata, mis juhtunuks, kui oleksime redised kastmata jätnud. Kõik alternatiivsed valikud, mis jäid langetamata, peavad meile (selles elus?) igaveseks saladuseks jääma. 
Kellele näide kirjanduse vallast liialt imalaks jäi, sellele pakub ehk pinget hoopis alternatiivkulu mõiste, millega tegin tutvust mikroökonoomika kursusel (küll need kaks nädalat TTÜ-s läksid alles täie ette).
Vikipeedia defineerib alternatiivkulu järgnevalt: "Alternatiivkulu (inglise keeles oppurtunity cost) on saamata jäänud kasu (kasum, tulu), kui on valitud üks alternatiivsetest ressursside kasutamise vahenditest ja seega on teistest võimalikest alternatiividest loobutud. [---] Alternatiivkulu on mistahes otsustamise lahutamatu osa."
Kas pole mitte tore, kui kirjandusklassika ja majandusteadus omavahel lõimuvad! Tuum jääb ikka samaks: iga langetatud valikuga kaasneb hulgaliselt alternatiivseid radu, mida mööda me enam kunagi minna ei saa, kuna oleme asunud teises suunas rühkima.
☞"Mulle meeldib viimasel ajal üha rohkem mõelda, et ju teenib mu siiatulek head eesmärki ning oli millegi jaoks vajalik."
Steve Jobsi mängu toomine oli tegelikult üsna kaval nüke, kuna temalt pärineb üks teinegi väga hea kõne, kus ta arutleb punktide ühendamises teemal. Tema moraal: kõik punktid, mis sümboliseerivad üksiksündmusi meie elus, on millekski head, ehkki tervikpilt joonistub selgelt välja ainult tagasi vaadates, mitte edasi. Alles aastate möödudes näeme, kuivõrd tihedalt on seotud kõik sündmused meie elus ning kuidas need on aidanud jõuda meil sinna, kus parajasti asume.
Kohati tundus mulle suisa, justkui oleks Jobs lugenud maha mu lemmikridu Alliksaarelt:
"Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu."
Mina usun samuti punktide ühendamisse. Hallimatel päevadel hoiabki mind käigus vaid mõte, et kõik ebaõnnestumised võivad olla kriitilise tähtsusega lõppsihtkohta (loodetavasti rahulolu ja elutarkuse sadamasse) jõudmisel. Sel pole mingit pistmist saatuse pooldamisega - punkt A viib meid igal juhul punkti B, nagu juba varemgi välja tõin.
Ja olengi jõudnud otsapidi algusesse tagasi: vahet ei ole, kas saatus eksisteerib või mitte. Katkematus liikumises oleme nagunii: iga sündmus juhib meid tingimata järgmiseni, isegi kui me sellest kohe aru ei saa. Aga-mis-oleks-olnud-kui-stiilis heietamine on tarbetu, kuna me ei näe kunagi oma alternatiivsete valikute tagajärgi. Samuti ei tasu end nelja tee ristis haigeks mõelda, milline rada valida, et kõige rohkem kasu lõigata (selline, mis ei ristuks sarimõrvariga ega roolijoodikuga, kuid viiks kokku näiteks kunagise lapsepõlvesõbraga), sest...
...siin mul nii head vastust ei ole, kuna mõnikord mõtlen end ikka haigeks (tohutu hellus oma võimalike eksimuste suhtes, mis tuleneb uskumusest, et elu on minu kätes, mäletate). 
Pean veel enda kallal vaeva nägema!


Ühes olen igatahes kindel: millal iganes peaksin seisma valiku ees, kas neid paganama rediseid kasta või mitte, siis ikka ja alati kasta! 
Muidu närbuvad päris ära.


//Tänase postituse fotodel on kujutatud seni avaldamata killukesi mu 2015. aasta suvest: üks ütlemata tore reis Pärnusse, üks suvine jalutuskäik Haapsalus, üks unine varahommik viljapõllul, üks hingetuks lööv (sõna otseses mõttes, sest olin parajasti praktiliselt deliiriumis) matk Türgi mägedes ning viimaks üks fantastilisi elamusi täis õhtupoolik Leigo järve ääres.

1 comment: