October 16, 2015

Tudengi(m)elust

Minu tudengielu sai avapaugu 5. oktoobril, mil meil algas äärmiselt teguderohke campus week, ent loengutega alustasime alles esmaspäeval, 12. oktoobril. Naljakas, eks: enne siinse õppetöö algust jõudsin Eestis juba kaks nädalat ülikoolis käia, sealt ära tulla ja nädalakese kodus passida, seejärel Berliini kolmepäevasele seminarile sõita ning kaks nädalat omal käel Rostockis toimetada...

Et Rostock pole säärane erinevate kultuuride ristumispunkt nagu näiteks München, Berliin või Heidelberg, ei oleks tohtinud tulla mulle suure üllatusena, et olen oma loengutel enamasti ainus välismaalane. Mõnikord leidub ruumis peale minu veel üks-kaks riigipiiri tagant tulijat, ent ka need on erasmuslased, kes loetud kuude pärast taas tagasi tõmbuvad. Tunnistan, et veidi rohkem multikultit loengutes rõõmustaks mind väga, kuna nõnda julgeksin umbes kolm korda rohkem lobiseda (ja eksida). Seda kinnitab juba tõsiasi, et kord nädalas toimuvatel Erasmuse kohtumistel vadistan teiste välismaalastega suurima mõnuga, tegemata oma veidi vigastest rektsioonidest ja artiklitest väljagi: neil hetkedel mõistan, mida võis tunda Anna Haava õhates, et ei saa mitte vaiki olla. Ka toanaabriga suheldes vallanduvad mu keelepaelad üha enam. Pundi võõraste sakslaste keskel käivitub mus aga ma-ei-taha-paista-lollina-režiim (mis tuleks endast kuidagi välja juurida), lükates mu automaatselt kuulaja ja empaatiavõimelise agara kaasanoogutaja rolli, mis võib jätta paraku kõrvaltvaatajale mulje, nagu mul käiksid peal ebakorrapärased epilepsiahood.

Tõsi, mõnes mõttes tunnen end ainsa välismaalasena väga priviligeerituna. Näiteks jään kõigile kohe meelde. Samuti meeldib millegipärast kõigile mu nime kõla, millega ma sugugi harjunud pole. Maris, Maris, Maris. Täiesti tavaline ja lihtne nimi, mis veel enne 1816. aastat võis teenida nii mõndagi Saksa aadlipreilit. "Ah, Màriiiiiiišh," õhkavad nad siin vaimustunult, justkui polekski tegu enam sakslastega, vaid puhastverd prantslastega, kes tahaksid justkui lisada veel midagi à la "ma chérie".
Sukeldume nüüd aga pea ees mu argipäeva...
Neljal päeval nädalas ärkan kell 7.20 hommikul, teisipäeviti tuleb tõusta juba kella kuuest. Keedan putru ja teed, loen ajalehti. Palju! Meile pandi südamele, et Politikwissenschaftler'itena ei piisa üksnes paari-kolme... või viie... (või seitsme) ajalehe jälgimisest*, mistõttu salvestasin oma arvuti järjehoidjaribale kohusetundlikult 13 väljaannet, millel nüüd silma peal hoida katsun. Tõenäoliselt kujuneb mul üsna pea siiski välja oma kindel esituumik, mis tähendab ülejäänute tahaplaanile vajumist.

*Täpselt üks päev enne seda, mil meile propageeriti võimalikult paljude meediaväljaannete lugemist, peatas mu tänaval keegi aktivist, kes viipas mind kaema mulle tundmatut ajalehte, mille ülemises servas ilutsesid sirp ja vasar. Aimasin juba natuke, mis mind ees ootab, ja tõepoolest: aktivist esitles end marksistina ning väljaanne tema käes - nagu lähemalt nägin - kandis nime Spartakist. "Kas teie olete 1917. aasta veebruarirevolutsiooni poolt või vastu?!" uuris ta minult nakatava innukusega, mis aga hajus kohe, kui meie põhimõtted lahknesid.
Sellegipoolest ostsin ajalehe 50 sendi eest ära. Oh juudas, kuidas siin alles teistsuguseid vaateid leidub! Kui mu dotsent seda vaid teaks...

Pärast hommikuidülli tõttan loengutesse. Minu peaerialaks on Politikwissenschaft (riigiteadused, poliitika), kõrvalerialaks Kommunikations- und Medienwissenschaft (meedia ja kommunikatsioon). Põhjapanevaid üldistusi, oletusi ja ainekirjeldusi ma ühenädalase kohalkäimise järel veel tuua ei oska, ent oma semestri üldisest ülesehitusest olen juba sotti saanud. Lisaks jaanuarikuus terendavatele eksamitele tuleb pea igas aines valmistada ette hulgaliselt referaate, mis ei tähenda - nagu ma naiivselt uskusin - paberile veetud ridu, vaid hoopiski suulisi ettekandeid. Paistab, et läheb intensiivseks keelepraktikaks! Arglik lootusekiir minus, et ehk ei peagi ma kolme järgneva aasta vältel eriti palju rääkima, tuhmus. Viiendal jaanuaril olen suisa debati moderaatori rollis (!) teemal "Wichtige aktuelle Forschungsfragen und –felder im Fachgebiet" - sellest, mida see endast täpselt kujutab, pole mul veel õrna aimugi, aga ehk olen jaanuari alguseks targem. (Lükkasingi kõik oma esitlused ning sõnavõtud semestri lõppu ühte kuhja, lootuses siis juba paremini keelt osata, mis - kui ma nüüd järele mõtlen - polnud kindlasti üks kirkaimatest mu selles elus langetatud otsustest.)
Tõele au andes nägi mu tunniplaan alguses veidi armetu välja, mistõttu otsustasin lisaks õppida nii ainealast inglise kui ka saksa keelt. Keeletestide sooritamine käis kiirelt, konkreetselt ja valutult - pääsesin mõlemas aines C1 rühma. Ma ei oleks arvanud, et kaks korda nädalas aset leidvad inglise keele tunnid muutuvad mulle taevaseks õnnistuseks siin lihtsurelikus elus. Tunnen end peaaegu nagu kodus. Mitte et ma inglise keeles märkimisväärselt hea oleksin - kindlasti mitte! -, ent arusaam, et muidu nõnda enesekindlalt pläkutavad sakslased tunnevad end samuti veidi tagasi tõmmatuna, mõjub äärmiselt trööstivalt. 

Ülikooli ajalehega liitusin samuti. Läksin toimetuse koosolekule (ma ei tea, miks, sest teadvustasin endale pidevalt, et saksa keeles artikli kirjutamisest ei tule midagi välja, et ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse) ning kinnitasingi neile, et mind ei ole mõtet värvata, kuna mul ei tule saksa keeles artikli kirjutamisest midagi välja, kuna ma ajan kõik vussi ja saan närvivapustuse. Kaks tundi hiljem marssisin välja, omanimeline rubriik taskus, silme ees virvendamas esimese artikli tähtaeg.

Ühtlasi hakkasin käima edasijõudnute ujumistrennis, mille ootelistis seisis enne mind juba 30 nime. Erasmuse õpilastele olid aga kõigil spordialadel mõned kohad tühjaks jäetud ning ehkki ma tegelikult õpin siin täismahus ega ole Erasmusega kuidagi seotud, ei paista keegi seda teadvat... Juhust kasutades paningi süütunde saatel oma nime kirja - mõte taas kloorivahusesse vette sukelduda lummas mind liiga palju, et seda maha salata. Esimeses trennis selgitasin kogu loo treenerile siiski ära - ta naeris ja käskis basseini hüpata.
Mõistagi nohistan päris palju ka omaette ja õpin iseseisvalt, kuna Politikwissenschaftler'ina pean läbi närima kõigist neist teadmistest, mis on sakslaste jaoks iseenesestmõistetavad (loe: tulnud kaasa emapiimaga). Kaja Kallas, Marina Kaljurand ja Hanno Pevkur on küll toredad nimed, ent siinses kultuuriruumis paraku täiesti kasutud. Siin figureerivad hoopis sellised tegelased nagu Barbara Hendricks, Wolfgang Schäuble ja Hermann Gröhe - just neid (ja paljusid teisigi) üritan nüüd meelde jätta ja meedias tähele panna, sest olgu Angela Merkel kuitahes tähtis, puhtalt tema nime teadmisega ma end siit läbi ei vinna...

Üldiselt saadab mu praeguseid tegemisi uue alguse optimism ning reibas pealehakkamine: ühegi pisaraga ma oma põski niisutanud veel ei ole ja kihku katkestada pole samuti tundnud. Hetkel võin väita, et olen väga rahul.
Elame-näeme veel, mis saab edasi. Võtan olukorda äärmise rahulikkusega, sest ma pole siia ju liimitud.
Nagu trööstisin oma sõbrannatki: "Elu on liiga lühike selleks, et olla naelutatud eriala külge, mille valisid rutuga pärast keskkooli lõppu, kuna ei osanud muud valida."

4 comments:

  1. Viimasest pildist sai mu arvuti taustakas. lihtsalt mainin. mõtlesin, et äkki see info võiks sind huvitada.

    ReplyDelete
  2. Nagu alati - väga mõnusalt kirjutatud ja kuigi post üpris pikk, sai see väga ruttu läbi loetud ja ei jõua juba järgmist ära oodata. Mõnusa motivatsioonilaengu sain ka, mida väga tarvis oli!

    PS! Lõputsitaat on eriti priima!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa ei kujuta ette, kui tore seda kuulda on!!
      Aitäh :)

      Delete