October 26, 2015

Tule ja jää

Vahepeal täitus mul kuu aega Saksamaal. Naljakas - ühest küljest on aeg lausa lennanud (ja mõelda vaid, vähem kui kahe kuu pärast istun juba lähedaste keskel ning lasen hea maitsta jõuluroogadel!), teisest küljest näib, nagu lahutaksid mind Eestis veedetud elust valgusaastad. Vaikselt hakkab täide minema see, mida algusest peale veidi pelgasin: mulle meeldib siin üha rohkem. Mõistagi pole grammigi muutunud mu plaan haridustee lõppedes Eestisse naasta, ent ma ei saa ka salata: kui keegi mu praegu siit ära tiriks, puikleksin kõigest jõust vastu ning tunneksin, et võin ilma jääda elu lahedaimast kogemusest.
Selleks, et oma Eestisse naasmises sajaprotsendiliselt kindel olla, võiksin muidugi end siin alaliselt kurvana hoida, ent see kõlab mulle endalegi täiesti ajuvaba plaanina. Niisiis laveeringi kahe poole vahel: naudin küll täiel rinnal, ent hinges ümisen Elleri "Kodumaist viisi" ning teadvustan endale pidevalt, et tõeline kodu ootab Läänemere vastaskaldal.
Ah, nagunii olen juba rikutud: praegugi võiksin koostada üpris muljetavaldava listi kõigest sellest, mida hakkaksin tagasi Eestisse kolides igatsema, kuid annan endale ise ka aru, et aja möödudes süveneb see üha enam - peagi olengi oma hinge kahe riigi vahel lõhestanud. Lahe, eks. :)
Tegelikult pole hullu midagi: ma ausõna ei käi siin pidevalt ringi leinariiete ning melanhoolse pilguga. Selleks pole mul õppekoormuse kõrval mahtigi. Loen viimasel ajal rohkem kui kunagi varem, ent mitte ilukirjandust, vaid saksakeelseid teadusartikleid, uurimusi, arvamuslugusid. Kui eesti keeles oskan enda hinnangul lugeda küllaltki kompaktselt (vajadusel diagonaalis) ning leida kiiresti vajalikku informatsiooni, siis siin ajan kilplase kombel sõrmega ridade kaupa järge ning tõlgin iga teist sõna. Üks keskmine peatükk mõnest õpikust nõuab minult vähemalt kolme tunni pikkust intensiivset mõttetööd, mis seab meie keskkooli saksa keele tundides lugemisülesannetena käsitletud tekstid sootuks uude valgusesse...
Aga ma ei kurda! Mulle tõesti meeldib, mida ma õpin, teen ja loen (vähemalt seni). 

Tänase tähtsa verstaposti nimel mõtlesin teid rõõmustada ka mõne Saksamaal tehtud tähelepanekuga. Suurtest kultuurišokkidest ei tasu rääkida, kuna elan ikka enam-vähem samasuguste tõekspidamistega kultuuriruumis (mitte kuskil... Kuveidis näiteks), ent ega seda päris üks ühele Eestiga ka võtta saa. 
☆Sakslaste piinlikkuseni lihvitud pedantsus hämmastab mind. Seisin korterikaaslasega punase foori taga, kui nägin meie bussi peatusesse suundumas. "Sellele me küll ei jõua," nentis mu kaaslane ilmse kahjutundega. Jõllitasin talle otsa. Meid lahutas bussipeatusest vaevu 50 meetrit, tarvis vaid üle täiesti autovaba (!!) tee kiirustada ning end sulguvate uste vahele litsuda. Jäin tema eeskujul siiski seisma ja saatsin pilguga peatusest aegamisi lahkuvat neljarattalist, teades sisimas, et Eestis poleks mu mistahes kaaslane mitte punase tule võimule alistunud, vaid mulle ärgitavalt "siva nüüd!" hüüdnud, nii et me kätega vehkides bussile ette oleksime jooksnud ning uksed vajadusel jõuga lahti kangutanud.
Samuti hoidusin vaid raskustega silmi pööritamast, kui mu toakaaslane ning tema sõbranna rattaga sõitma minnes just minu päise päeva ajal kolonni ette paigutasid - ainult seetõttu, et minul põles esituli, teistel üksnes tagatuled. Muidu poleks ma sellest väljagi teinud, ent segaste (tuule poolt veelgi ähmastatud) instruktsioonide (mitte-)kuulmine muutis mu maru trotslikuks. Kindlasti pole see nüüd juhtum, mille üle uhkust tunda, aga suure kontrastina meenus mulle üks südaöine rattatuur Liisiga kottpimedal Valga maanteel, mil teed minu ees valgustas vaid telefoni taskulambivihk, mida hoidsin ebakindlalt oma paremas käes...

☆Kuidagi ei saa ma üle ka Saksamaa liikluskorraldusest. See, et siin pole vöötrajal eesõigus mitte jalakäijatel, vaid autojuhtidel, sai mulle selgeks üsna ruttu. "Noh, ilmselt on siin algajate autojuhtide paradiis, sest jalakäijaid ei pea silmas pidama," üritasin end lohutada vöötrajal pärast väga nappi ellujäämist, kuid isegi lohutamine ei suuda mind panna mõistma, miks sebrad üldse maha joonistada, kui nendega jalakäijate jaoks mingeid eeliseid ei kaasne. Siin tõepoolest seisavad sebrade ääres inimeste hordid, kes ootavad alistunult, kuni pikk autodest koosnev rong on ära sõitnud.
Fooridega reguleeritud ülekäiguradadel pole asi eriti parem: roheline tuli fooris on nõnda harv nähtus, et selle saabudes võib peaaegu kuulda fanfaaride huikeid. Milline melu ning elevus siis lahti läheb - nagu oleksid pühad saabunud! Rõõm rohelise tule saabumisest jääb paraku alati üürikeseks. Üldiselt kehtib reegel: kui sa madalstardist ei alusta, enne sooja ei ole teinud ega voolujoonelisi riideid selga tõmmanud, siis suure tõenäosusega sa ühe korraga teed ei ületa, vaid pead poole peal uut rohelist tuld ootama.
☆Kui Eesti toidupoodides olin harjunud sellega, et müüja lööb mu kaubad kassast läbi, mina maksan ning alles seejärel suundun rahulikult neid oma kotti sorteerima (ikka makaronid kõige alla, seejärel köögiviljad, kõige peale piim), siis siin lõppebki kassa müüja vasakul käel ära. Ehk siis: kõik, mis tema läbi lööb, tuleb ülehelikiirusel oma kotti tõsta, et seda kolmekümnesentimeetrist riba, mis peaks täitma vist kassalindi eesmärki, mitte kinni hoida. Munad ja portselanserviis jäid kõige alla? Kahju küll.
Nüüd olen mõistagi juba targem ning sätingi kaupu kassalindile sellises järjekorras, millises nad võiksid ka mu kotti rännata. Inimene õpib tõepoolest kogu elu!

Säärased olidki minu mõtted esimesest kuust. Eks ma kirjutan tasapisi veel - püsige lainel!

2 comments:

  1. Sellises tempos ma võin vaat et hakkama saada sellega, et sind on vaid jõulu- ja suvevaheajal lootust näha! Tõsi, endal ka nii kiire, et ei näe paar kilomeetrit eemal elavaid sõpru just eriti tihti.

    "...kui keegi mu praegu siit ära tiriks, puikleksin kõigest jõust vastu ning tunneksin, et võin ilma jääda elu lahedaimast kogemusest." Eks just selle pärast ärgitasingi sind püüdlema selle võimatu unistuse poole nagu Saksamaal õppimine. Kurvana hoidmine ei tule absoluutselt kõne allagi, Maris! Pigem arvangi, et kõige parem nipp on endale kinnitada, et Eesti on ja jääb koduks ning et tuled tagasi õpingute lõppedes. Sest kui ise usud, et tuled tagasi, siis ehk leiadki tahtmist tagasi tulla. Ja patriootlike, kodumaiste lugude kuulamine aitab selle eesmärgi täitumisele kaasa :)

    Tundub, et õppimist jagub! Nii näiteks poeskäikude karme õppetunde kui ka ohtralt teaduslikku saksa keelt.
    Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et leiad ikka jõudu ja motivatsiooni oma tegemistest kirjutada!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Esiteks aitäh selle pika kommentaari eest, Karina! On lausa lust kirjutada, kui säärast tagasisidet saan!

      Ära muretse, ega ma tegelikult end muidugi teadlikult õnnetuna hoiagi, see pidi rohkem säärane naljaga pooleks võtmise koht olema (võib-olla ei kukkunud päris nõnda välja).

      Õppimist jagub tõesti, nagu sul endalgi! Vähemalt ootab mind semestri lõpus kaunis pikk vabaduspõli, mille veedan loodetavasti ikka Eestis ning ehk õnnestub sind siis ikka rohkem kui paaril korral trehvata! :)

      Delete