October 30, 2015

Üht koma teist

Blogipidamine on mu hariduse kvaliteedi seisukohast üks hirmus harjumus. Kui kirjutan postituse valmis, on natuke aega rahu majas, ent üsna pea hakkavad võrsuma uued ideed, mis nõuavad päevade möödudes üha häälekamalt, et nad sõnadeks formuleeritaks ning ka teistele lugemiseks serveeritaks. Kõige selle tulemuseks on meeletu minutite ja tundide kadu - olgem ausad, neid viimaseid saaksin kasutada palju otstarbekamalt, alustades näiteks oma esseede, referaatide ja ajaleheartikli kallal pusimisest, lõpetades paksudesse raamatukogust koju toodud teostesse süüvimise ja mitte just kõige lihtsamate loengumaterjalide tõlgendamisega.
Ometi jätkan oma elu kaardistamist ka praegu, teadvustades endale täielikult, et enese täiendamiseks mõeldud viivud libisevad vaiksete ohete saatel üksteise järel sihikindlalt kaduvikku. Küll öösel askeldan ja teen tasa!
Kaks päeva tagasi hakkas õitsema mu majanduselu, kui DAAD soostus mulle 28päevase hilinemisega stipendiumit tasuma. Esialgne vaimustus (ostan endale maja ja auto!) hajus, kui süüvisin oma majandusaruandesse, mis - tõsi küll - kolis hiljuti seina pealt Excelisse (seinal laiub nüüd hoopis üüratu maakaart). Mõistan, et esimene kuu ongi kõige kulukam (rohkem ma ilmselt vaipa ja kardinaid ostma ei lähe), ent ka minu enda poolt koostatud uue kuu prognoosid pole maailma kõige rõõmustavamad.
Tegelikult pole mul absoluutselt mitte millegi üle kurta: vaese tudengi stereotüübist (kaks ruutmeetrit elamispinda, välikäimla ja säästumakaronid) elan kõvasti paremini. Võib-olla on asi lihtsalt inimlikus ahnuses: vahepeal võrsusid mu peas plaanid, kuidas taotlen endale kõrvale tiksuma teisegi stipi ning murran samal ajal tööd teha. Siis süüvisin täpsemalt oma DAADi stipendiumi manuaali ning avastasin, et mu plaan ei sobi sugugi kokku mulle seatud nõudmistega, mis sätestavad, et ma ei tohi omada teisi sissetulekuallikaid...
Mu algne hoogne ideegi, mis kogus esmakordselt hoogu pärast "Rikkaks saamise õpiku" läbitöötamist, on nüüdseks tuhmunud. See nägi ette börsimaailmaga tutvumist - teate küll, nüüd, kus ma ei sõltu enam vanemate rahakotist, pole millegi nässukeeramine nii kriitilise väärtusega (ebaõnnestumise korral kolin kahele ruutmeetrile, hakkan makarone sööma ja seedin elu järjekordset õppetundi - olen vintske sell). Paraku nõuab selle täiesti uue maailmaga tutvuminegi aega, mida panen liiga palju oma väikeste maiste tegude alla.
Ja niimoodi minust börsihaid ei saagi...
Muidu läheb mul üpris kenasti. Märgatavat tõusu oma keeletasemes pole ma veel täheldanud, ent lohutan end tõsiasjaga, et ma ei oska end kõrvaltvaataja vaatepunktst jälgida. Kes teab, võib-olla tunneksin enda üle suurt uhkust, kui praegu kuu aega nooremat Marist rääkimas kuuleksin.
Ka tõekspidamiste, väärtuste ja hoiakute muutumisest ei mõista ma juttu teha, sest tunnen end täpselt samasugusena kui lahkudeski.
Küll aga magan nüüd kauem ja korralikumalt. Minust on saanud täielik teefanaatik, mistõttu on kadunud mu igapäevasest menüüst mahlad, ja maitsestatud jogurti asemel langeb valik tihti maitsestamata variandi kasuks. Mu poeskäike saadab alati ääretu innukus köögiviljaleti ees ja seeni hakkasin ka ühel päeval sööma. Tore, eks.
Sel korral muutus süda taas kergemaks - loodetavasti püsib säärane seisund veel mõnda aega! Minul seisab nüüd ees suur katsumus: püüda kinni need kaduvikku libisenud viivud, mis lahkusid mu sõrmede vahelt hetkel, mil asusin kirjutama blogipostitust.
Kõike kaunist!

No comments:

Post a Comment