November 28, 2015

Jõulumeeleolust

Igal aastal kuulen mõnd inimest kurtmas, kuidas sel aastal üldse jõulumeeleolu ei ole, mõnikord olen isegi kaebajatega samasse leeri kuulunud. Sel aastal ei puuduta aga jõulumeeleolu puudumise mure mind üldse - tegelikult tundub mulle igal õhtul oma jõulutulukestega ehitud toas istudes, mandariine süües ning jõuluteed rüübates, nagu olekski jõululaupäev kätte jõudnud.
Minu jõululembust soodustavad mitmed asjaolud. Esiteks on jõulud siin võõral maal elades omandanud sootuks uue dimensiooni - kodu -, mis nihkub iga päevaga aina lähemale. Kodu all ei pea ma silmas sugugi ainult oma vanemate Ülejõe korterit, vaid Tartu tänavaid, lumiseid põlde ning sõprade taasnägemist üleüldiselt. Muide, veel kunagi pole Chris Rea "Driving home for Christmas" mind rohkem kõnetanud (katsun hoida selle pala kojusõiduks, ent olen nii mõnelgi õhtul libastunud ning loo käima lülitanud, ise suurima mõnuga kaasa ümisedes).
Teiseks on sakslased jõulude järele ilma igasuguse liialduseta hullud. Jõuluturg avati Rostockis 23. novembril ning sellest ajast saati pole ma ei hommikul, päeval ega ka õhtul vanalinnas nõnda kõndida saanud, et mind ei tiriks kaasa lakkamatu inimeste vool. Rostocki jõuluturg on ka Saksamaa üks suurimaid, mida külastavat kuu aja jooksul üle 1,5 miljoni inimese.
Kui Tartus täidavad jõulude ajal Raekoja platsi ehitud kuusepuu, kaks glögiputkat ning headel aastatel ka jõulutuledes Jõmmu, siis siin on lood sootuks vastupidi. Kuusepuule ei näida omistatavat mingit tähtsust, ta seisab üsna varjulises nurgas tagasihoidlike kollaste tulede kumas. Mingisuguseid teateid stiilis "PILTUUDIS: Rostocki ilmus kuusepuu!" ei levitata (samal ajal koostab Tartu Postimees uudiseid juba sellest, kui linn hakkab mitu kuud varem puud valima). Samuti pole lastel kombeks kuusepuu külge isetehtud ehteid ja jõulusoove riputada.

Aga putkasid on siin rohkem kui kaks! Tee minu kodust Neuer Markt'ini (Raekoja platsini) näeb välja nii: väljun uksest, kõnnin umbes viis minutit, kuni jõuan jõulukülani, mis on äärmiselt hubase olemisega peamiselt hõõgveinile suunitletud telklinnak. See koosneb loendamatul arvul toolidest ja ümmargustest lauakestest, mis on kõik lõbusate seltskondade, armunud paaride ning toredate perekondade poolt hõivatud. Pärast telkinnakut kõnnin veel seitse minutit, kuni jõuan Kröpeliner Tor'ini - vanalinna algust tähistava võlvkäiguni. Sealt algab kaheksasajameetrine teekond mööda Kröpelini tänavat: teekond, mis võtab silme eest kirjuks! Kõikjal, kuhu pilk langeb, pakutakse hõrgutisi, mis viivad pelgalt pealevaatamisest kolesteroolitaseme lakke: soolatud kastaneid, vürtsikaid mandleid, glasuuritud piparkooke, küpsetatud maisi, tuhksuhkruga üle puistatud kohupiimapalle ning Mutzen'eid, taignas fritüüritud banaane maapähklivõiga, pannkooke nutellaga, aprikoosimoosiga vahvleid, karamelliglasuuris klaasjaid õunu, gigantseid sadade lisanditega üle puistatud Brezel'eid... Keskmiselt iga kümne sammu järel asub hõõgveiniputka, mille ümber seisab alati trobikond inimesi, kes otsivad kaitset külma ilma eest. Neuer Markt'ile jõudes ei jaksagi pilk enam kõiki putkasid, tänavamuusikuid ja tulesid hoomata: veel hõõgveini, veel magusat, veel karusselle ja atraktsioone! Meeletu.

November 25, 2015

I share, therefore I am

Mul on tunniplaanis üks meeletult vahva aine, mil on päris suur potentsiaal võitmaks mu lemmikaine tiitlit. Sel on nimeks Medienrezeption im digitalen Zeitalter, mis kõlab esialgu ehk robustselt ja hirmutavalt, ent lähemal vaatlusel pole siin üle jõu käivat midagi: Medien- nagu meedia ikka, -rezeption nagu retseptioon ehk vastuvõtt, im digitalen Zeitalter nagu tänapäeva digitaalses maailmas.

Neutraalne kõrvaltvaataja võiks meie tunde pidada kamba skeptikute kogunemisteks, kuna meie massimeediat analüüsivad arutelud kalduvad olema ühtepuhku kriitilise alatooniga, aga säärane segu pakub mulle suurt põnevust ja meelehead. Suisa nõnda palju, et üks meie aruteludest läbi käinud teema - millest esitasin kursusele ka oma essee - on mind siiamaani kummitama jäänud: me oleme muutumas üha enam oma tehnoloogiavidinatest sõltuvateks.

See selgesõnaline tees kumab kirkalt läbi ka Sherry Turkle'i mõtlemapanevas kõnes, mille vundamendile olen ladunud käesoleva postituse, kuid kel selle vaatamiseks jaksu ei jätku, võib kiigata üht neljaminutilist kokkuvõtet, mis annab Turkle'i ideed kenasti edasi.
PS! Tegelikult käsitleme tundides ka elulisi teemasid, näiteks Pariisi terrorirünnaku või Donald Trumpi kuvamist massimeedias, samuti heidame valgust massimeedia positiivsetele külgedele, nii et tegu ei ole ainult nutiajastu-on-nii-halb-ja-vanasti-mängisid-lapsed-ikka-liivakastis-stiilis halaga (nagu järgnevasse postitusse süüvides võib tunduda)!
Ma pole tundnud ennast kunagi nõnda suure arvutisõltlasena, et see peaks mulle muret valmistama. Üleüldse on mõistel "arvutisõltuvus" küljes natuke piinlik maik, millest ei taha suurt juttu teha. Vähemalt minul kerkib arvutisõltlasele mõeldes silme ette pilt vaiksest nohikust, kes elab end väljaspool kooli välja suure monitori taga kolle tappes. Judistan end ning mõtlen rahustavalt, et minu elus on kõik korras: kolle ma ei tapa ning enamikel populaarsetel saitidel olen äärmiselt ebaaktiivne - nendeta edasises elus hakkamasaamine ei tohiks kujuneda suureks probleemiks! Tegelikult ei kulutagi ma eriti palju aega ekraani taga istumisele: olen pidevas liikumises ja kui vaja, ajan kõik telefoni vahendusel korda...

Siit ilmnebki probleem. Ma võin käia ringi, nina telefonis, ja mitte mõista, et midagi on valesti, kuna "arvuti taga ma ju ei istu". Mul on tegelikult väga tugevalt kujunenud välja koht, millest loobumisele mõeldes hakkab süda kiiremini lööma: Facebook Messenger (mida kasutan suhtlemiseks eestlastega; sakslastega suheldes asendab seda WhatsApp, ent mõte jääb samaks).

Mis on see vägi, mis sunnib mind loengus peitma oma telefoni kotti, et mitte näha rohelist vilkuvat tulukest, mis annab märku uuest sõnumist - ja miks ma sisimas siiski loodan, et see tuluke mu kotis katkematult vilgub? Miks on muutunud refleksiks hetkelisel tähelepanu hajumisel (loengu ajal!) ruttu oma sõnumid üle kontrollida? Messengeri vestlused seovad ja kuitahes piinlik seda nüüd tunnistada ei oleks, tunnen end õhtul hästi, kui olen päeva jooksul osa võtnud vähemalt viieteistkümnest vestlusest. Mõistagi toimib seesama seos teistpidi ka: kui keegi juba pikka aega kirjutanud ei ole, võtab minus maad rahutus. Kas kõik on mu juba ära unustanud?!

Märkimist väärib fakt, et ma mõistan oma probleemi ja oskan endale diagnoosigi määrata, ent see kimbutab mind isegi mu täie teadlikkuse juures edasi.
Tõsi, viimasel ajal vähem, sest postituse alustamiskuupäevast saadik, mil probleemi mustvalgelt kirja panin, on piinlikkustunne oma töö teinud, ent taevas teab, kauaks sellist suhtumist jätkub - varsti võin olla vabalt otsapidi tagasi alguses. 
Veel üks põhjus, miks mulle Medienrezeption im digitalen Zeitalter meeldib: käsitleme tundides ka ingliskeelseid originaaltekste, mitte vaid saksakeelseid. Ehkki saksa keeles lugemine ei tekita enam suurt tõrget, juubeldab kogu mu sisemus sellegipoolest, kui ingliskeelseid ridu näen.

Töötasime siis ühe teksti kallal - taas kord Turkle'i koostatud - ja sealt jäi mulle silma järgnev lause:
"The director of a program that places American students in Greek universities complains that students are not ‘‘experiencing Greece’’ because they spend too much time online, talking with their friends from home."
Assa raks - mille poolest siis mina erinen, kes ma siin kõiki oma sõpru igale poole taskus kaasa vean? See on muidugi vaidlemise koht, kas võõrasse riiki kolimine peabki tähendama kõigi varasemate sidemete lõhkumist ("ei-ei-ei," vasardab mu peas), eriti kui ma siin ka siiski iganädalaselt väljas käin ning üsna arvestaval määral teistega lävin. Samas ei salga ma, et tõenäoliselt pingutaksin siin poole rohkem, kui mu tasku juba nii lohutaval määral varasematest sõprussidemetest punnis poleks (siit tekib omakorda küsimus, kas see nüüd kõige parem plaan oleks - üksnes oma suhtlemisnormi täitmiseks huupi võõraste inimeste järele joosta). 

Sõprussidemetest punnis tasku olevat arendanud aga sootuks uue suuna - suuna, mis soosib sõnumineerimist kui silmast silma suhtlemise mugavamat alternatiivi. "What's wrong with conversation?" küsib Sherry Turkle oma kõnes provotseerivalt. Vastus kurvastab mind väga: "You can't control what you're going to say!" Nimelt: pärisvestlus leiab aset reaalajas ning seda pole võimalik, teekruus käes, oma tahtmise järgi paremaks timmida (nagu näiteks staatuseid, tweet'e... blogipostitusi). Tahan vastu vaielda ja tõestada, et minu jaoks kaalub otsene kontakt iga kell üles kõik maailma sõnumid, kuid ma pole kindel, kas kõneleksin päris tõtt. Sõprade ja tuttavate puhul ei teki mõistagi mingisugust küsimust, ent kui mitu korda olen kellelegi veidi võõramale helistades hellitanud end mõttega, et vastaja ei võta toru, või mõnel kokkulepitud kohtumisel pooleldi lootnud, et teine pool ei ilmugi välja? Piisavalt.
Tegelikult pole ma lummatud üksnes suhtlemisest (Messengerist), vaid ka võimalusest jagada oma elu maailmaga (teisisõnu blogimisest). Võib-olla ei tundugi blogimisest sõltumine nõnda suure probleemina kui näiteks Instagramist sõltumine (praegusel sotsiaalmeediamaastikul juba vaibunud teema, ent uskuge mind: kui alustasin postituse jaoks mõtete kogumist, olid loosungid stiilis "Instagram on võlts" oma kõrgseisus). Muidugi ei käi ma pildistamas ega inimestega kohtumas eesmärgiga oma blogi täiendada, kuid sellegipoolest taban end keset erinevaid sündmusi mõnikord mõtlemast, kuidas laused mu hilsemates postitustes kõlada võiksid... Päris kurb, mis.
Samas võib-olla ei olegi see sugugi halb, andes märku mu loominguliset hingest (haha)...

Kaks nädalat tagasi nägin National Geographicu Instagramis seda fotot, millel peatusin pealkirja tõttu kauemaks: kaks noort inimest, kes reisivad, loevad, kirjutavad, mõtlevad, kuid ei kajasta seda ühegi kanali kaudu sotsiaalmeedias - tegemist on rännakuga vaid neile kahele. Minu esimene reaktsioon: kuidas nad saavad elada sellist lahedat elu ning panna vastu tungile maailmaga oma pilte ja mõtteid jagada? Teine reaktsioon: piinlikkus oma esimeste mõtete pärast ning siiras rõõm, et selliseid inimesi leidub!

Ammendavat kokkuvõtet ma koostada ei oskagi ja kedagi üles ka ei kutsu telefone vetsupotist alla laskma. Ise ka ei lase. Aga vot kuuekümneselt - kui üksikule saarele kolin - võib-olla!

November 24, 2015

Tättest ja sombusest Hamburgist

Laupäeva olin juba kaua oodanud: tähendas see minu jaoks eelkõige Jaan Tätte kontserti ning kohtumist teiste Saksamaal pesitsevate eestlastega (esimesest korda ärakolimisest saati!), kuid samuti sõitu Hamburgi - linna, mis pidavat olema mitmete erinevate kuulduste kohaselt üks kaunimaid paiku Saksamaal. Tõepoolest, silmailu pakkus ta küllaga, kuid paraku püsis taevas trööstitult hallina, lastes mornidel kihtrünkpilvedel niigi vettinud hooneid ja inimesi visalt veel märjemaks leotada. Mina tänasin südames kõiki, kes olid omal ajal tulnud imelisele mõttele toki otsa kilejas riie tõmmata, ja tõmbusin ühes piparkoogimaitselise kohviga vihmavarju alla, saades oma ringkäigul siiski linna põhilistest vaatamisväärsustest aimu. 
Kui hakkas juba hämarduma, suundusin eestlaste kogunemispaika. Hinges pesitses kerge ärevus: lõpuks ometi! Kaasmaalased! Kas lähen eesti keelt kuuldes õnnest nõnda ogaraks, et hüppan esimesele inimesele kaela, kelle suu eestikeelseid sõnu vormib?
Tegelikkuses polnud olukord muidugi nõnda emotsionaalne ega dramaatiline. Eesti keelt kuuldes käivitus lihtsalt selline oi-kui-tore-emotsioon, mis jäi kaugelt liiga nõrgaks, et laadida mind kellelegi kaelahüppamise tungiga. Ühtlasi jõudis mulle kohale, et sideme tekkimiseks inimeste vahel ei piisa üksnes rahvuskaaslasega võõral maal võõras keeleruumis olemisest - vaja läheb veel korralikult metafoorset liimi, näiteks ühiseid põhimõtteid või sarnast muusikamaitset.
Mis ei tähenda mõistagi, et oleksin üksinda kuskil nurgas mossitanud - oh ei! Tegemist oli vaid neutraalse tähelepanekuga ja tegelikult oli mul väga tore: muljetasin, tutvusin, aitasin külmlauda üles panna ja ümisesin koos saalitäie Saksamaa-eestlastega Tätte viisijuppe kaasa. Jube armas oli kogeda, kuidas keset kauget Saksamaad kõlasid hetkeks ühes pisikeses saalis värsid nagu "tuule suund on nord" ja "sõbrad, teiega on hea".
Nõnda arvas Tätte ka!

November 19, 2015

Õppimisest ja muljetest

Peagi täitub mul Saksamaale kolimisest kaks kuud. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rostock on täpselt nagu Tartu, ainult veidi rohelisem, rattasõbralikum, munakivisem ja kohvikutetohkem. Rostocki ja Tartu vahelise sarnasuse täielikuks mõistmiseks tuleb mõnele seosele pihta saada:
Genialistide Klubi = Peter-Weiss-Haus
Armastus = Marat
Shooters = Studentenkeller
Rüütli tänav = Universitätsplatz
Ainult Metrot ei oska ma millegagi asendada... See-eest asub kohe ümber nurga vegan-burgerikohvik, mida käisin eile korterikaaslasega esimest korda uudistamas - igati kiiduväärt paik!
Nüüdseks olen upitanud rööbastele oma tudengielu, mis tähendab, et mul on tekkinud enam-vähem kindel ettekujutus mulle seatud ootustest (ja neile kuluvast ajast). Ära on proovitud nii kümnetunnised tööpäevad raamatukogus kui ka esimeste arglike päikesekiirteni õppimine oma ahvatlevalt pehmes voodis. Ülikoolimaterjalide kõrvalt jõudsin esitada ka oma esimese artikli ajalehele - vastukaja osutus oodatust positiivsemaks (ning paranduste koha pealt vähem punaseks, kui eeldanud olin).
Oma siinse elu kahe lähedaseima sõbraga lõime omaalgatusliku saksa keele grupi, kuna juba esimestes ametlikes saksa keele tundides ilmnes kurb tõsiasi, et töötame õpikuga kiirusel üks lehekülg kahe nädala kohta. Õpiku ostmiseks kulunud summa õigustamiseks (ning mõistagi iseenda täiendamiseks!) pusime viimase kallal nüüd iseseisvalt - kõvasti intensiivsemalt kui lehekülg kahe nädala kohta.
Parimagi tahtmise juures ei suuda ma puhtfüüsiliselt käia kuulamas kõiki ettekandeid, millega ülikoolihoonetes loenguteväliselt üles astutakse. Üht koma teist olen siiski tunnistamas käinud, eelkõige põgeniketeemalisi debatte, veendumaks tõsiasjas, et enamike sakslaste (NB! Üldistus: elan oma ülikoolilinnaku turvalises mullis, lävides eelkõige kahekümneaastaste liberaalsete vaadetega üliõpilastega) südamed tuksuvad tõepoolest Merkeli sisendatud "wir schaffen das" ("me saame sellega hakkama") rütmis.
Uuel nädalal astub meie juurest läbi välisminister ning heidab valgust Saksamaa välispoliitikale "tormistel aegadel" - sellele kavatsen samuti pilgu peale visata!

Tegelikult ma kogu oma vaba aega raamatute alla matnud ei ole, ehkki võisin oma eelneva jutuga säärase mulje jätta. Kõikvõimalikke tähistamisi ning hõõgveiniõhtuid, mis juba novembri lõpus agaralt pihta hakkavad, ei mõista ma kahe käe sõrmedelgi kokku lugeda. 
Laupäeval sõidan näiteks Hamburgi - sellest juba õige varsti. :)

November 15, 2015

Suur tükk ajab suu lõhki

Mind tabas hiljuti ahastus, kui mõistsin, et üks eluiga on kaugelt liiga napp selleks, et jõuda valmis kõigega, mille järele janunen. Ja mille järele ma siis janunen? Eks ikka absoluutselt kõige! Ma ihkan suurt ja õnnelikku perekonda, kuid enne selle loomist tahaksin olla teinud juba karjääri (ja lõpetanud ülikooli), enne mida veel omakorda võiksin olla rännanud pikki aastaid kõikvõimalikes veidrates ja imelistes paikades, hinganud enesesse joobunult võõra keele ja kultuuri hõngu ning toetanud abivajajaid.
Päris prestiižsed soovid, mis. Paraku kammitseb mind see neetud sisemine bioloogiline kell, ilma milleta oleks elu hulga muretum: hakkaksin praegu oma plaanidega otsast pihta, jõuaksin ehk kaheksakümnendal sünnipäeval tõesti pereloomisele mõtlema hakata. Et päris nii ei saa, tuleb oma ajakava ümber kohandada, loobudes nõnda nii mõnestki teisest plaanist.
Jõudsin endamisi järeldusele, et täieliku rahulolu tagaksid mulle kolm paralleelset elu, mis kulgeksid teineteisest sõltumata, ent lõpuks ühtseks tervikuks lõimuksid.
Esimese elu pühendaksin puhtalt õppimisele. Ma oleksin see hull teadlane, kel on taskus üks doktori- ning kaks magistrikraadi, kes istub kolmekümneviieselt ihuüksinda mikroskoobi taga, veab suurele tahvlile vektoreid, valdab soravalt hispaania ja ladina keelt, oskab mängida tšellot ning loeb päevas raamatu läbi. Ma ahmiksin endasse kõike - anatoomiat, astreoloogiat, arheoloogiat -, sest kõik on nii tohutult põnev!
Muide, mulle on siin Saksamaal täpselt üks selline sõber tekkinud, kelles möllab uudishimu absoluutselt kõige vastu, ja sellest tingituna on ta sattunud "igavese üliõpilase" staatusesse. Istusime - mina, 19, tema, 32 - ühel hilisõhtul bussipeatuses varjamaks end paduvihma eest, ja lasime hea maitsta Vietnami köögi nuudlitel, kui ta nentis mõtlikult, et on raisanud juba liiga kaua aega õppimisele ning peaks oma eluga juba ammu järgmises staadiumis olema. Mida ma, eluvõõras inimesehakatis, ikka lohutuseks kosta oskasin!

Teise elu pühendaksin seiklustele. Ma jooksin Toscana päikese all parimatest viinamarjadest pressitud veini, tantsiksin Ladina-Ameerikas salsat, supleksin India ookeanis, püüaksin põhjapoolusel pingviine kaadrisse, tutvuksin Uus-Meremaa maastikuga ja sõidaksin renditud autoga mööda Tšiili tolmuseid teid.

Kolmanda elu pühendaksin perele. Ma olen valmis leppima nende vedelevate legoklotside, kitkutud juuksekarvade ja magamatusest tulenevate hallikate silmaalustega, kui nende tasuks on esialgu hambutud naeratused ja käputamised, aastaid hiljem loodetavasti ka toredad vahvlihommikud, ühised õhtusöögid ja nädalalõppude rabamatkad. (Kunagi loen selle lõigu üle ja naeran tõenäoliselt enda üle.)

Et meil pole siiski võimalik paralleelelusid elada, näen juba vaimusilmas, milliseks rebimiseks järgnevatel aastatel läheb - ikka kõigil rinnetel ja võimalikult palju ja korraga, sest kõik ülalpool kirjeldatu tuleb üheks eluks kokku pressida!
Suur tükk ajab suu lõhki - ilmselgelt. Aga kas väike tükk toidab kõhtu?
Võib-olla polegi lõhkine mokk nõnda kõrge hind, mida maksta täis kõhu eest...

November 7, 2015

Minu müstilisest korterikaaslasest

Mu korterikaaslane on nõnda mõistatuslik tegelane, et ma ei ole temast endiselt korralikult sotti saanud. Kuidas ta alles viitsib nokitseda ja nikerdada! Kord heegeldab oma riietele pitsi, kord maalib oma kotile kollaseid päikesekiiri, kord meisterdab meile advendiküünalde tarbeks aluseid, kord konstrueerib mingisugust kandemehhanismi raskemate kottide tõstmiseks. Ühel õhtul hüppas ta rõõmsameelselt mu tuppa, käes endapikkune põrandalamp, mille ta oli kaasa toonud õhtuselt jalutuskäigult jõe ääres (seletuseks: tihti jäetakse välja kolides esemed, mida on tülikas uude elukohta kaasa vedada, kõnniteele seisma). 
"Sul endal ei olnud ju," põhjendas ta mulle lambi vajalikkust see-on-ju-ilmselge-pilguga ning lülitas selle mu voodi kõrvale vooluvõrku. (Nõnda saingi endale põrandalambi.) Teisel õhtul sadas ta sisse ühes isenikerdatud malendiviguritega, nii et järgmisel paaril tunnil olime hasardis äärmiselt intensiivsest heitlusest, mis tipnes paraku minu alistumisega kuningas kuninga vastu. 
Ühtlasi on tema reaktsioonikiirus meeletu: jõudsin ühel õhtul möödaminnes mainida, et oleks lahe millalgi teatrisse minna, kui ta oli järgmisel päeval platsis viieeuroste kupongide ja novembrikuise kavaga: valigu ma, mida tahan. Kord poetasin, et kavatsen endale millalgi maakaardi tellida, kuid paar päeva hiljem oli seegi juba kohal - ta oli palunud oma vanemaid, et need mulle Leipzigist enda ülearuse kaasa tooksid. Ja veel! Mõtlesin siis samuti meievahelisse läbikäimisesse oma panuse anda, küsides, kas tal oleks midagi selle vastu, kui meile advendikalendrid soetaksin - minu viimasest on möödas juba üle kümne aasta. Paar päeva tagasi teatas ta mulle, et ma oma raha kulutama ei tõttaks - ta juba meisterdas mulle ühe valmis!
"Aga selle saad sa kätte alles detsembri alguses," toonitas ta mulle poolrangelt, "siis on, mida oodata!"
Panen endiselt imeks tema võimet mind pidevalt jalule ajada ning erinevatesse kohtadesse vedada: mere äärde, linna parimasse jäätisekohvikusse, peole... Hiljuti leidis meie vahel aset järgmine dialoog:
Tema: "Mõtlesin millalgi detsembri alguses Kopenhaagenisse sõita, tuled ka?"
Mina (pärast hetkelist segaste emotsioonide puhangut oma peas): "Ikka!"
Tema: "Tore!"
Rohkem pole me sellel teemal kordagi peatunud, aga tema agarust arvesse võttes ei imestakski ma, kui kuu aja pärast tõepoolest Väikese Merineitsi kõrval jalgu kõlgutan.
Igav ei tohiks küll hakata!

November 5, 2015

Piiridest

Esmaspäev ja kolmapäev on minu nädala kõige põnevamad, ent samas ka kõige kurnavamad päevad. Säärase ülesehitusega võin igati rahule jääda: pikki päevi naudin nende intensiivsusest hoolimata ja jamade ainetega täidetud päevad ei kesta õnneks kuigi kaua. 
Sellegipoolest ei erinenud ma sel esmaspäeval viimases loengus istet võttes suurel määral tühjaks pigistatud sidrunist: dotsendi kõnet kuulasin küll suurima tähelepanelikkusega, ent ühiste diskussioonide ajal lasin mõtted enda ümber vabalt heljuma (olen selles kunstis üha vilunum). Peagi muutusid sõnavõtud mu jaoks suureks mõnusaks suminaks ning minu pilk kinnitus hoopistükkis üüratule tahvlile, mille keskele oli eelmisest loengust jäänud üks Wittgensteini tsitaat: "Die Grenzen meiner Sprache bedeuten die Grenzen meiner Welt" (eesti keelde võiks tõlkida seda umbes kui: "Minu keele piirid tähendavad mu maailma piire").
Ülejäänud loengu vältel oli mu mõtetel hulgaliselt tegemist: nad ei heljunud enam laiseldes, vaid hakkasid rutuga igas ilmakaares karglema ning kaugematest mälusoppidest kõiksuguseid seoseid välja tirima.
Sellest, et kõik mu mõtted piirduvad minu käsutuses oleva sõnavaraga, olen juba ammu aru saanud. Ma ei räägi siinkohal sugugi sellest, et elan võõras keeleruumis: ma ikkagi tean oma keeles, mida öelda tahan, ja saan siin kõik kuidagimoodi seletatud. Raskem on neil kordadel, kui ma täpselt ei tea, mida mõtlen: kordadel, mil hooman kuskil kuklas küll mingeid mõtete algeid, kuid ei oska neid sõnadesse panna (ega saagi teada, mida õigupoolest arvan).
Olgu, kimpu jään tavaliselt abstraktsete tunnete tõlgendamisel - nende tunnete, mille jaoks puuduvad mu sõnavaras vasted. Niisiis asuvad minu eneseväljenduse piirid kuskil seal. Kuid mõelgem nõnda: kui meie keel oleks nõnda palju algelisem, et selles puuduksid näiteks numbrid (sääraseid tõesti leidub), tõmbuksid kõvasti koomale ka meie eneseväljenduse ja maailmapildi piirid: me ei saakski näiteks teada, mitu õuna on laual, kui meil puuduksid oskused nende kokkulugemiseks! Päris ausalt: kui laual asuks seitse õuna, aga me ei teaks, mida tähendab seitse (või seven või sieben või sju või siete (või mis tahes muu vaste)), näeksimegi üksnes õunakuhja, mitte seitset õuna.
Sellega seoses: võtsin kaheteistkümnenda klassi alguses osa lingvistika olümpiaadikursusest, kust mäletan teistest kirkamalt üht kalameestega seotud ülesannet, mis oli koostatud keeles, kus kalade arvu väljendamiseks sobisid vasted "üks" ja "rohkem" - näen nüüd numbrite tundmise vajalikkust sootuks uues valguses...
Ka ühes kümnenda klassi eesti keele tunnis kõnelesime hõimust, kelle keeles ei eksisteeri numbreid. Veel enam: kõne all olev hõim ei tunne lisaks ei minevikku ega ka tulevikku. Mõelda vaid: maailm ilma igasuguste mälestuste ning tulevikuplaanideta (kuidas sa siis teed plaane, kui keel ei võimalda sul kuidagi tulevikku väljendada)!
Kiire guugeldamine andis teada, et tegemist oli Pirahãde hõimuga. Telegrammist leidsin nende kohta ka ühe artikli:
"Peamiseks fookuseks on Pirahãde jaoks seetõttu just nimelt olevik ehk käesolev Xibipíío ning nad ei mõista minevikku, mida nad isiklikult kogenud ei ole. Seega, kui tahaksime Pirahãdele selgeks teha, et keegi “mees läks eelmisel nädalal kala püüdma”, siis nad ei suudaks seda kuidagi uskuda. Kõigepealt muidugi puudub neil ju selline kontseptsioon kui nädal üldse, Pirahãde aeg on suhteline –  asjade juhtumise vahel on kas “väike aeg” või “suur aeg”."
Kas pole mitte hoomamatu!
Kergematel teemadel ka: hankisin endale viimaks jalgratta - ühekäigulise päevinäinud, ent see-eest äärmiselt väärika punase kaherattalise -, tõustes täieõigusliku tudengi staatusesse (siin püsibki kogu tudengielu püsti pedaalide sõtkumisel vabanenud energial). Kuulsin juba kursakaaslastelt nöökeid, kuna minu valitud mark pidavat olema rattamaailmas umbes sama mis Opel automaailmas, kuid kuna mul Opelite vastu mitte kõige vähematki ei ole, suhtun täie rahuga ka oma ratta marki. Peaasi, et sõidab! 
(Võib-olla sõidab liigagi hästi, sest pidurid ei tööta...)

//Tänase postituse fotod pärinevad terve nädalavahetuse väldanud toredast väljasõidust Rügeni saarele - tõestuseks, et elan lisaks ülikoolile vahel ka sotsiaalelu!