November 28, 2015

Jõulumeeleolust

Igal aastal kuulen mõnd inimest kurtmas, kuidas sel aastal üldse jõulumeeleolu ei ole, mõnikord olen isegi kaebajatega samasse leeri kuulunud. Sel aastal ei puuduta aga jõulumeeleolu puudumise mure mind üldse - tegelikult tundub mulle igal õhtul oma jõulutulukestega ehitud toas istudes, mandariine süües ning jõuluteed rüübates, nagu olekski jõululaupäev kätte jõudnud.
Minu jõululembust soodustavad mitmed asjaolud. Esiteks on jõulud siin võõral maal elades omandanud sootuks uue dimensiooni - kodu -, mis nihkub iga päevaga aina lähemale. Kodu all ei pea ma silmas sugugi ainult oma vanemate Ülejõe korterit, vaid Tartu tänavaid, lumiseid põlde ning sõprade taasnägemist üleüldiselt. Muide, veel kunagi pole Chris Rea "Driving home for Christmas" mind rohkem kõnetanud (katsun hoida selle pala kojusõiduks, ent olen nii mõnelgi õhtul libastunud ning loo käima lülitanud, ise suurima mõnuga kaasa ümisedes).
Teiseks on sakslased jõulude järele ilma igasuguse liialduseta hullud. Jõuluturg avati Rostockis 23. novembril ning sellest ajast saati pole ma ei hommikul, päeval ega ka õhtul vanalinnas nõnda kõndida saanud, et mind ei tiriks kaasa lakkamatu inimeste vool. Rostocki jõuluturg on ka Saksamaa üks suurimaid, mida külastavat kuu aja jooksul üle 1,5 miljoni inimese.
Kui Tartus täidavad jõulude ajal Raekoja platsi ehitud kuusepuu, kaks glögiputkat ning headel aastatel ka jõulutuledes Jõmmu, siis siin on lood sootuks vastupidi. Kuusepuule ei näida omistatavat mingit tähtsust, ta seisab üsna varjulises nurgas tagasihoidlike kollaste tulede kumas. Mingisuguseid teateid stiilis "PILTUUDIS: Rostocki ilmus kuusepuu!" ei levitata (samal ajal koostab Tartu Postimees uudiseid juba sellest, kui linn hakkab mitu kuud varem puud valima). Samuti pole lastel kombeks kuusepuu külge isetehtud ehteid ja jõulusoove riputada.

Aga putkasid on siin rohkem kui kaks! Tee minu kodust Neuer Markt'ini (Raekoja platsini) näeb välja nii: väljun uksest, kõnnin umbes viis minutit, kuni jõuan jõulukülani, mis on äärmiselt hubase olemisega peamiselt hõõgveinile suunitletud telklinnak. See koosneb loendamatul arvul toolidest ja ümmargustest lauakestest, mis on kõik lõbusate seltskondade, armunud paaride ning toredate perekondade poolt hõivatud. Pärast telkinnakut kõnnin veel seitse minutit, kuni jõuan Kröpeliner Tor'ini - vanalinna algust tähistava võlvkäiguni. Sealt algab kaheksasajameetrine teekond mööda Kröpelini tänavat: teekond, mis võtab silme eest kirjuks! Kõikjal, kuhu pilk langeb, pakutakse hõrgutisi, mis viivad pelgalt pealevaatamisest kolesteroolitaseme lakke: soolatud kastaneid, vürtsikaid mandleid, glasuuritud piparkooke, küpsetatud maisi, tuhksuhkruga üle puistatud kohupiimapalle ning Mutzen'eid, taignas fritüüritud banaane maapähklivõiga, pannkooke nutellaga, aprikoosimoosiga vahvleid, karamelliglasuuris klaasjaid õunu, gigantseid sadade lisanditega üle puistatud Brezel'eid... Keskmiselt iga kümne sammu järel asub hõõgveiniputka, mille ümber seisab alati trobikond inimesi, kes otsivad kaitset külma ilma eest. Neuer Markt'ile jõudes ei jaksagi pilk enam kõiki putkasid, tänavamuusikuid ja tulesid hoomata: veel hõõgveini, veel magusat, veel karusselle ja atraktsioone! Meeletu.

2 comments:

  1. kuule, ma arvan, et ka see aasta jäävad need lumised põllud ära, sest et GLOBAL WARMING

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuule, ma olen jaa mustade jõulude jutte kuulnud, päris kurb.

      Delete