November 7, 2015

Minu müstilisest korterikaaslasest

Mu korterikaaslane on nõnda mõistatuslik tegelane, et ma ei ole temast endiselt korralikult sotti saanud. Kuidas ta alles viitsib nokitseda ja nikerdada! Kord heegeldab oma riietele pitsi, kord maalib oma kotile kollaseid päikesekiiri, kord meisterdab meile advendiküünalde tarbeks aluseid, kord konstrueerib mingisugust kandemehhanismi raskemate kottide tõstmiseks. Ühel õhtul hüppas ta rõõmsameelselt mu tuppa, käes endapikkune põrandalamp, mille ta oli kaasa toonud õhtuselt jalutuskäigult jõe ääres (seletuseks: tihti jäetakse välja kolides esemed, mida on tülikas uude elukohta kaasa vedada, kõnniteele seisma). 
"Sul endal ei olnud ju," põhjendas ta mulle lambi vajalikkust see-on-ju-ilmselge-pilguga ning lülitas selle mu voodi kõrvale vooluvõrku. (Nõnda saingi endale põrandalambi.) Teisel õhtul sadas ta sisse ühes isenikerdatud malendiviguritega, nii et järgmisel paaril tunnil olime hasardis äärmiselt intensiivsest heitlusest, mis tipnes paraku minu alistumisega kuningas kuninga vastu. 
Ühtlasi on tema reaktsioonikiirus meeletu: jõudsin ühel õhtul möödaminnes mainida, et oleks lahe millalgi teatrisse minna, kui ta oli järgmisel päeval platsis viieeuroste kupongide ja novembrikuise kavaga: valigu ma, mida tahan. Kord poetasin, et kavatsen endale millalgi maakaardi tellida, kuid paar päeva hiljem oli seegi juba kohal - ta oli palunud oma vanemaid, et need mulle Leipzigist enda ülearuse kaasa tooksid. Ja veel! Mõtlesin siis samuti meievahelisse läbikäimisesse oma panuse anda, küsides, kas tal oleks midagi selle vastu, kui meile advendikalendrid soetaksin - minu viimasest on möödas juba üle kümne aasta. Paar päeva tagasi teatas ta mulle, et ma oma raha kulutama ei tõttaks - ta juba meisterdas mulle ühe valmis!
"Aga selle saad sa kätte alles detsembri alguses," toonitas ta mulle poolrangelt, "siis on, mida oodata!"
Panen endiselt imeks tema võimet mind pidevalt jalule ajada ning erinevatesse kohtadesse vedada: mere äärde, linna parimasse jäätisekohvikusse, peole... Hiljuti leidis meie vahel aset järgmine dialoog:
Tema: "Mõtlesin millalgi detsembri alguses Kopenhaagenisse sõita, tuled ka?"
Mina (pärast hetkelist segaste emotsioonide puhangut oma peas): "Ikka!"
Tema: "Tore!"
Rohkem pole me sellel teemal kordagi peatunud, aga tema agarust arvesse võttes ei imestakski ma, kui kuu aja pärast tõepoolest Väikese Merineitsi kõrval jalgu kõlgutan.
Igav ei tohiks küll hakata!

4 comments:

  1. Oh, vau, selliseid korterikaaslaseid vist palju leida pole! :) Igatahes teeb ta su elu huvitavamaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sellised on üldiselt looduskaitse all punases raamatus :)

      Delete
  2. Vau! Sellised lood su korterikaaslasest tekitavad eneseski tunde, et peaks rohkem tegema ja olema. Lisaks, jõuluehtes Kopenhaagen on kindlasti ülivõimas, nii et ahmi kõik endasse ja võta kodumaale kaasa!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minus tekib sama tunne - ega see enesehinnangule kõige paremini ei mõju! :D Aga vähemalt möllan ringi.
      KUI reisike õnnestub, siis igal juhul, Krista - toon teile palju pilte ja muljeid kaasa!

      Delete