November 5, 2015

Piiridest

Esmaspäev ja kolmapäev on minu nädala kõige põnevamad, ent samas ka kõige kurnavamad päevad. Säärase ülesehitusega võin igati rahule jääda: pikki päevi naudin nende intensiivsusest hoolimata ja jamade ainetega täidetud päevad ei kesta õnneks kuigi kaua. 
Sellegipoolest ei erinenud ma sel esmaspäeval viimases loengus istet võttes suurel määral tühjaks pigistatud sidrunist: dotsendi kõnet kuulasin küll suurima tähelepanelikkusega, ent ühiste diskussioonide ajal lasin mõtted enda ümber vabalt heljuma (olen selles kunstis üha vilunum). Peagi muutusid sõnavõtud mu jaoks suureks mõnusaks suminaks ning minu pilk kinnitus hoopistükkis üüratule tahvlile, mille keskele oli eelmisest loengust jäänud üks Wittgensteini tsitaat: "Die Grenzen meiner Sprache bedeuten die Grenzen meiner Welt" (eesti keelde võiks tõlkida seda umbes kui: "Minu keele piirid tähendavad mu maailma piire").
Ülejäänud loengu vältel oli mu mõtetel hulgaliselt tegemist: nad ei heljunud enam laiseldes, vaid hakkasid rutuga igas ilmakaares karglema ning kaugematest mälusoppidest kõiksuguseid seoseid välja tirima.
Sellest, et kõik mu mõtted piirduvad minu käsutuses oleva sõnavaraga, olen juba ammu aru saanud. Ma ei räägi siinkohal sugugi sellest, et elan võõras keeleruumis: ma ikkagi tean oma keeles, mida öelda tahan, ja saan siin kõik kuidagimoodi seletatud. Raskem on neil kordadel, kui ma täpselt ei tea, mida mõtlen: kordadel, mil hooman kuskil kuklas küll mingeid mõtete algeid, kuid ei oska neid sõnadesse panna (ega saagi teada, mida õigupoolest arvan).
Olgu, kimpu jään tavaliselt abstraktsete tunnete tõlgendamisel - nende tunnete, mille jaoks puuduvad mu sõnavaras vasted. Niisiis asuvad minu eneseväljenduse piirid kuskil seal. Kuid mõelgem nõnda: kui meie keel oleks nõnda palju algelisem, et selles puuduksid näiteks numbrid (sääraseid tõesti leidub), tõmbuksid kõvasti koomale ka meie eneseväljenduse ja maailmapildi piirid: me ei saakski näiteks teada, mitu õuna on laual, kui meil puuduksid oskused nende kokkulugemiseks! Päris ausalt: kui laual asuks seitse õuna, aga me ei teaks, mida tähendab seitse (või seven või sieben või sju või siete (või mis tahes muu vaste)), näeksimegi üksnes õunakuhja, mitte seitset õuna.
Sellega seoses: võtsin kaheteistkümnenda klassi alguses osa lingvistika olümpiaadikursusest, kust mäletan teistest kirkamalt üht kalameestega seotud ülesannet, mis oli koostatud keeles, kus kalade arvu väljendamiseks sobisid vasted "üks" ja "rohkem" - näen nüüd numbrite tundmise vajalikkust sootuks uues valguses...
Ka ühes kümnenda klassi eesti keele tunnis kõnelesime hõimust, kelle keeles ei eksisteeri numbreid. Veel enam: kõne all olev hõim ei tunne lisaks ei minevikku ega ka tulevikku. Mõelda vaid: maailm ilma igasuguste mälestuste ning tulevikuplaanideta (kuidas sa siis teed plaane, kui keel ei võimalda sul kuidagi tulevikku väljendada)!
Kiire guugeldamine andis teada, et tegemist oli Pirahãde hõimuga. Telegrammist leidsin nende kohta ka ühe artikli:
"Peamiseks fookuseks on Pirahãde jaoks seetõttu just nimelt olevik ehk käesolev Xibipíío ning nad ei mõista minevikku, mida nad isiklikult kogenud ei ole. Seega, kui tahaksime Pirahãdele selgeks teha, et keegi “mees läks eelmisel nädalal kala püüdma”, siis nad ei suudaks seda kuidagi uskuda. Kõigepealt muidugi puudub neil ju selline kontseptsioon kui nädal üldse, Pirahãde aeg on suhteline –  asjade juhtumise vahel on kas “väike aeg” või “suur aeg”."
Kas pole mitte hoomamatu!
Kergematel teemadel ka: hankisin endale viimaks jalgratta - ühekäigulise päevinäinud, ent see-eest äärmiselt väärika punase kaherattalise -, tõustes täieõigusliku tudengi staatusesse (siin püsibki kogu tudengielu püsti pedaalide sõtkumisel vabanenud energial). Kuulsin juba kursakaaslastelt nöökeid, kuna minu valitud mark pidavat olema rattamaailmas umbes sama mis Opel automaailmas, kuid kuna mul Opelite vastu mitte kõige vähematki ei ole, suhtun täie rahuga ka oma ratta marki. Peaasi, et sõidab! 
(Võib-olla sõidab liigagi hästi, sest pidurid ei tööta...)

//Tänase postituse fotod pärinevad terve nädalavahetuse väldanud toredast väljasõidust Rügeni saarele - tõestuseks, et elan lisaks ülikoolile vahel ka sotsiaalelu!

No comments:

Post a Comment