November 15, 2015

Suur tükk ajab suu lõhki

Mind tabas hiljuti ahastus, kui mõistsin, et üks eluiga on kaugelt liiga napp selleks, et jõuda valmis kõigega, mille järele janunen. Ja mille järele ma siis janunen? Eks ikka absoluutselt kõige! Ma ihkan suurt ja õnnelikku perekonda, kuid enne selle loomist tahaksin olla teinud juba karjääri (ja lõpetanud ülikooli), enne mida veel omakorda võiksin olla rännanud pikki aastaid kõikvõimalikes veidrates ja imelistes paikades, hinganud enesesse joobunult võõra keele ja kultuuri hõngu ning toetanud abivajajaid.
Päris prestiižsed soovid, mis. Paraku kammitseb mind see neetud sisemine bioloogiline kell, ilma milleta oleks elu hulga muretum: hakkaksin praegu oma plaanidega otsast pihta, jõuaksin ehk kaheksakümnendal sünnipäeval tõesti pereloomisele mõtlema hakata. Et päris nii ei saa, tuleb oma ajakava ümber kohandada, loobudes nõnda nii mõnestki teisest plaanist.
Jõudsin endamisi järeldusele, et täieliku rahulolu tagaksid mulle kolm paralleelset elu, mis kulgeksid teineteisest sõltumata, ent lõpuks ühtseks tervikuks lõimuksid.
Esimese elu pühendaksin puhtalt õppimisele. Ma oleksin see hull teadlane, kel on taskus üks doktori- ning kaks magistrikraadi, kes istub kolmekümneviieselt ihuüksinda mikroskoobi taga, veab suurele tahvlile vektoreid, valdab soravalt hispaania ja ladina keelt, oskab mängida tšellot ning loeb päevas raamatu läbi. Ma ahmiksin endasse kõike - anatoomiat, astreoloogiat, arheoloogiat -, sest kõik on nii tohutult põnev!
Muide, mulle on siin Saksamaal täpselt üks selline sõber tekkinud, kelles möllab uudishimu absoluutselt kõige vastu, ja sellest tingituna on ta sattunud "igavese üliõpilase" staatusesse. Istusime - mina, 19, tema, 32 - ühel hilisõhtul bussipeatuses varjamaks end paduvihma eest, ja lasime hea maitsta Vietnami köögi nuudlitel, kui ta nentis mõtlikult, et on raisanud juba liiga kaua aega õppimisele ning peaks oma eluga juba ammu järgmises staadiumis olema. Mida ma, eluvõõras inimesehakatis, ikka lohutuseks kosta oskasin!

Teise elu pühendaksin seiklustele. Ma jooksin Toscana päikese all parimatest viinamarjadest pressitud veini, tantsiksin Ladina-Ameerikas salsat, supleksin India ookeanis, püüaksin põhjapoolusel pingviine kaadrisse, tutvuksin Uus-Meremaa maastikuga ja sõidaksin renditud autoga mööda Tšiili tolmuseid teid.

Kolmanda elu pühendaksin perele. Ma olen valmis leppima nende vedelevate legoklotside, kitkutud juuksekarvade ja magamatusest tulenevate hallikate silmaalustega, kui nende tasuks on esialgu hambutud naeratused ja käputamised, aastaid hiljem loodetavasti ka toredad vahvlihommikud, ühised õhtusöögid ja nädalalõppude rabamatkad. (Kunagi loen selle lõigu üle ja naeran tõenäoliselt enda üle.)

Et meil pole siiski võimalik paralleelelusid elada, näen juba vaimusilmas, milliseks rebimiseks järgnevatel aastatel läheb - ikka kõigil rinnetel ja võimalikult palju ja korraga, sest kõik ülalpool kirjeldatu tuleb üheks eluks kokku pressida!
Suur tükk ajab suu lõhki - ilmselgelt. Aga kas väike tükk toidab kõhtu?
Võib-olla polegi lõhkine mokk nõnda kõrge hind, mida maksta täis kõhu eest...

4 comments:

  1. Võib-olla siiski jõuad! Pead nende tegemiste järjekorra üle vaatama ja mõnda asja natuke paralleelselt tegema, loobudes nii vaid kõige vähesemast. Näiteks nagu praegu üheaegselt avastad maailma - alustades Saksamaast - ja õpid. Samuti saab pereloomiseks sobivat partnerit otsida samal ajal kui õpid või hoopiski reisid, sest mine tea, äkki ootab sinu ideaalne kaaslane sind hoopis renditud autoga Tšiilis sõites! Ja kui ta juba ühel hetkel leidnud oled, siis saab ju koos reisimist või õppimist jätkata.
    Niiet päris kõigest ikkagi loobuma ei pea ... :)

    Pealegi, kes palju teeb, see palju jõuab! Maris, sa pole veel kakskümmendki!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on muidugi õigus, Karina - igasuguseid asju võib jõuda, kui ainult pealehakkamist jätkub!
      Lihtsalt kui kõigil rinnetel rabada, jääb ka kõik poolde vinna, see tähendab, et minust ei saa kolme kraadiga teadlast ega maailmakuulsat tšellovirtuoosi ega elukutselist maailmarändurit - aga ülikooli võin muidugi niisama lõpetada ja tšello kääksutamisega tutvust teha ja erinevates riikides uudistamas käia. Muidugi ei arva ma tegelikult, et see kuidagi halb on (!!!!), kuna pigem elan muidugi mitmel rindel pooles vinnas kui ühel rindel täiel rinnal. Selle postitusega proovisin lihtsalt väljendada, kui lahe oleks, kui saaksin keskenduda igale rindele sajaprotsendiliselt ning need hiljem kokku sulatada. :)

      Delete
  2. See postitus väljendab täpselt seda võitlust, mis minu peas käib, kool vs reisimine vs oi-ma-peaks-äkki-pere-peale-hakkama-mõtlema. Aitäh, sain tänu sulle mõne sahtli oma peas natuke rohkem korda seada! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jeee Kats, seda on rõõm kuulda! :)
      (Nii seda, et said sahtli veidi rohkem korda, kui ka seda, et sul üldse samasugune segane sahtel peas on!)

      Delete