November 24, 2015

Tättest ja sombusest Hamburgist

Laupäeva olin juba kaua oodanud: tähendas see minu jaoks eelkõige Jaan Tätte kontserti ning kohtumist teiste Saksamaal pesitsevate eestlastega (esimesest korda ärakolimisest saati!), kuid samuti sõitu Hamburgi - linna, mis pidavat olema mitmete erinevate kuulduste kohaselt üks kaunimaid paiku Saksamaal. Tõepoolest, silmailu pakkus ta küllaga, kuid paraku püsis taevas trööstitult hallina, lastes mornidel kihtrünkpilvedel niigi vettinud hooneid ja inimesi visalt veel märjemaks leotada. Mina tänasin südames kõiki, kes olid omal ajal tulnud imelisele mõttele toki otsa kilejas riie tõmmata, ja tõmbusin ühes piparkoogimaitselise kohviga vihmavarju alla, saades oma ringkäigul siiski linna põhilistest vaatamisväärsustest aimu. 
Kui hakkas juba hämarduma, suundusin eestlaste kogunemispaika. Hinges pesitses kerge ärevus: lõpuks ometi! Kaasmaalased! Kas lähen eesti keelt kuuldes õnnest nõnda ogaraks, et hüppan esimesele inimesele kaela, kelle suu eestikeelseid sõnu vormib?
Tegelikkuses polnud olukord muidugi nõnda emotsionaalne ega dramaatiline. Eesti keelt kuuldes käivitus lihtsalt selline oi-kui-tore-emotsioon, mis jäi kaugelt liiga nõrgaks, et laadida mind kellelegi kaelahüppamise tungiga. Ühtlasi jõudis mulle kohale, et sideme tekkimiseks inimeste vahel ei piisa üksnes rahvuskaaslasega võõral maal võõras keeleruumis olemisest - vaja läheb veel korralikult metafoorset liimi, näiteks ühiseid põhimõtteid või sarnast muusikamaitset.
Mis ei tähenda mõistagi, et oleksin üksinda kuskil nurgas mossitanud - oh ei! Tegemist oli vaid neutraalse tähelepanekuga ja tegelikult oli mul väga tore: muljetasin, tutvusin, aitasin külmlauda üles panna ja ümisesin koos saalitäie Saksamaa-eestlastega Tätte viisijuppe kaasa. Jube armas oli kogeda, kuidas keset kauget Saksamaad kõlasid hetkeks ühes pisikeses saalis värsid nagu "tuule suund on nord" ja "sõbrad, teiega on hea".
Nõnda arvas Tätte ka!

No comments:

Post a Comment