December 24, 2015

Imeilus jõuluhommik

Juba novembrikuus teadsin, kus veedan oma jõululaupäeva hommiku: eks ikka laugaste ning kidurate mändide keskel! Kaasa tulid kolm kullakallist sõbrannat - Kaisa, Maali, Marilind - ja valituks osutus Endla raba, kus ma varem käinud ei olnudki (vähemalt sel eluperioodil, mida selgelt mäletan).
Kui unistasin jõulusest rabamatkast novembris, nägin silme ees valget kohevat lund, detsembriks olin küll alistunult leppinud mõttega mustadest jõuludest, kuid salamisi lootsin vilksamisi silmata varahommikust härmatistki. On ilmselt tarbetu täpsustada, et meil ei vedanud kummagagi. See-eest tervitas meid puna-rohe-sinine vaatepilt, mida seirates suunurgad iseenesest üles tõusid. Kui jõululaupäev, siis jõululaupäev!

Endla rappa lubasime suvel tingimata naasta, et siis lõpmatuseni mööda laukaid ujuda, vahepeal pisikestel saarekestel hinge tõmmata, võileibu süüa ning seejärel taas pea ees vette hüpata. Oh seda magusat suveootust!

Õhtu veedan igatahes kordades traditsioonilisemalt: ikka piparkookide, mandariinide, glögi, kuusepuu ja korraliku õhtusöögi keskel. Võib-olla isegi kingituste - kes teab!
Kauneid pühi!

Külalispostitus

Väike hoiatav eellugu enne kui loete minu interpretatsiooni Maris Pedajast. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Marise kirjeldust minust eelmise aasta jõulude paiku, kuid see oli nii filigraanne ja kaunis, et pisar kerkis silma. Siit te paraku samasugust kunsti ei pruugi leida, kuid annan enda parima. Nii hea parima, kui kell pool üks öösel anda saab.
Maris Pedaja kui majake
Esiteks ma alustaksin miljööst. Minu kujutlusvõimes asub majake-Maris kusagil metsade ja põldude vahel, nii et kui hakkad suure tee juurest hoone poole astuma tuleb esmalt läbida metsatukk, siis näed majakest ja siis mõnekümne meetri pärast tuleb jalg taaskord metsasügavusse asetada. Metsa taga asetseb ka meri, aga nii kaugele ei hakka me minema.

Majake-Marises on olemas kindlasti raamatukogu, milles on ilmatu kõrged riiulid, sest see tüdruk on läbi ja lõhki raamatukoi. Alumistelt riiulitelt võib kindlasti leida kõik Rowlingu Harry Potteri osad ning ülespoole liikudes võib silmata ka Bulgakovit, Dostojevskit ja Tammsaaret kuni jõuame täielikult kleepsudega kaunistatud Jaan Tätte „Vaikuse hääleni“.

Elutuba kui kõige tähtsamate omaduste kants visandab Marise tõelise olemuse, mida mina näen kui väga altruistlikku, positiivselt muretut, väga töökat ja abivalmidusest pakatavat. Ma ei oska nimetada hetke, mil Maris otsustaks, et ta jätab kellegi aitamise katki, aga see-eest oskan ma nimetada momente, mil Maris on otsustanud midagi ütlemata jätta, et mitte panna enda vajadusi/soove teiste omadest ettepoole.

Kui juba jutt ka töökusele veeres, siis liigume edasi Marise kabinetti. Ma arvan, et päris mitmel meist on tekkinud taolisi küsimusi nagu „Maris, kuidas sa kõike jõuad????“ või siis „Maris, kuidas sa oskad selliste seoste, fraasidega välja tulla?“. Ja nii ongi. Selle tüdruku loomingulisus ja võime nii öösel kui ka päeval tundide viisi oma kohustusi ellu viia on h-ä-m-m-a-s-t-a-v-a-d! Lisaks veel tema oskus teha asju targasti. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes võtavad palju asju ette, kuid viivad neid ellu, tehes täpselt nii palju kui vaja ning võtavad neist kogemustest ainult kõige vajalikuma iseenda jaoks. Ning kui taolise kirjeldusega spordiala oleks olemas, siis ma arvan, et Maris oleks kindlasti Olümpia mängude konkurentsis.

Marise magamistuba on minu nägemuses sinistes toonides. Kuigi tähtkujude teema siin kontekstis on ilmselt üks neist totakatest seostest minu peast, siis viimane on alati väga tähtis ja intrigeeriv teema meie seltskonnas ning Maris on nimelt Kalad. Teadmiseks neile, kes kursis pole, siis Kalade üheks tähtsamaks iseloomujooneks loetakse „alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama“ printsiipi ehk kuigi esmalt võib olla raske pugeda taolise inimese südamesse, aga kui sinna lõpuks pääsed, siis oled sinna end ka jäädavalt parkinud. Jällegi miskit, mis minu arvates on väga omane meie Pedaja-neiule.

Kuigi Marise-majakeses on ruume palju rohkem ning sinna juurde käivad veel ka tohutu suured aknad, siis viimasena võtame ette veranda ehk milline Maris meile väljaspoolt paistab. Kuigi tal võib esineda tõsiseid tüsistusi mõnele sündmusele jõudmisega, siis lõpuks kohal olles pühendub ta maksimaalselt oma seltskonnale. Ta ei pruugi olla domineeriv seltskonnalõvi, aga tema tähelepanekud asjadest ja küps huumor on alati väga teretulnud. Ja nagu juba eelnevalt mainitud, on raske leida hetke, mil Maris laseb oma optimismil nulli kukkuda. Ta on alati võimeline leidma positiivset ka kõige lootusetumas olukorras ning ei muretse üleliia iga pisiasja pärast.

Ahjaa, ilmselt huvitab teid ka WC. Majake-Marise WC esindab tema priimat muusikamaitset, mis hõlmab endas nii õrna koorimuusikat Pärt Uusbergi poolt kui ka Mumford and Sons’i tugevaid kitarriakorde. Sõltub kumba kraani lahti keerata. Jätka samas vaimus! J  

Sinu toetaja siin pool sood
K.K.

December 21, 2015

Üks väga suvine 21. detsember

Käisime täna mere ääres pildistamas - saadud kaadreid hiljem arvutiekraanilt uurides jõudsin järeldusele, et värvide poolest võiksid need olla sama hästi jäädvustatud mõnel jahedamal augustikuisel pärastlõunal. Kas kolme päeva pärast on tõepoolest jõulud?! 
Saadame teile palju jõulutervitusi Läänemere äärest!

December 20, 2015

Varsti kodus!

Sõbrad, mul on praegu nii hea meel! Eile tuli mulle külla vend, kellele olen nüüdseks suure õhina ja uhkusega pea kõiki linna vaatamisväärsusi tutvustanud (põhirõhu olen asetanud mõistagi jõuluturule). Muside-kallidega me üksteist üle ei külvanud, ent ometi on maru hea taas koos olla. Ütleme korraga samu asju, matkime alateadlikult teineteise liigutusi, astume sama jalaga - mingi õe-venna side meie vahel vist tõepoolest on! Homme varahommikul sõidame veel randa ning veedame ülejäänud päeva jõulukingitusi ostes, ülehomme hommikul kell neli alustame juba Chris Rea saatel oma kaheksateisttunnist teekonda Rostockist Tartusse. Ma tulen tõepoolest jõuluks koju!!
Et korterikaaslane sõitis samuti juba vanemate juurde Leipzigisse, on terve korter meie päralt. Kahjuks pole siin suurt midagi nautida, kuna praeguseks on mu eelmine toaomanik - mu korterikaaslase kunagine korterikaaslane - pea kogu mööbli välja kärutanud. Ta kolib nimelt siit lõplikult välja ja võtab kaasa kõik, mis kuulus algselt talle. Külmkapi, pliidi, söögilaua, vannitoakapi, mu voodi, kummuti, kirjutuslaua, riidekapi ja riidekirstu... 
Päev, mil ta seda mulle teatas, ei kuulunud just parimate kilda. Kujutasin ette tühja tuba, milles viliseb vaid kõle tuul. See oli ühtlasi esimene kord, mil tundsin end siin abitu ja nõrgana. "Ei, sa ei tohi mu voodit ära viia," tahtsin talle meeleheitlikult selgeks teha, "sest ma olen liiga noor ise uue otsimiseks (ja ostmiseks)." 
Nüüdseks on kõik paika loksunud. Käisin järgmisel päeval Studentenwerk'is ja uurisin, kas neil oleks mulle ehk pakkuda kohta ühiselamus: mu siinse elu parima sõbranna ühikas oli jätnud mulle äärmiselt positiivse mulje. Mõistagi olid kõik kohad pilgeni täis. "Aga kui ma hästi ilusti küsin?" uurisin neilt veel pooleldi naerdes ja tõusin juba püsti. Ja teate mis! Hakkasin vist tädile meeldima, nii et ehk võttis ta lahti sümpaatsetele inimestele mõeldud listi - igatahes tehti mulle pakkumine, mille vastu võtsin! Asukoht on suurepärane, ma ei pea muretsema möbleerimise pärast ning säästan korraliku kopika. Ja mis veel uskumatum: mu korter asub eelpool mainitud sõbrannaga samas majas ja samal korrusel (õigemini paiknevad need kohe vastakuti)! Ütle siis veel, et märke pole olemas, eks.
Sisse saan kolida esimesest veebruarist - seega magan jaanuaris madratsil ja elan pappkastide keskel. Aga mis need neli nädalat siis ära ei ole (millal siis veel kui mitte tudengipõlves)!

Vahepealne aeg on olnud üldjoontes tegus ja lõbus. Katsusin viimase nädalaga võimalikult palju kohustusi kaelast saada, mis enam-vähem õnnestus. Mõistagi tuleks vaheajal idee kohaselt kaevuda veel paljudesse erinevatesse tekstidesse, ent ennast tundes ei jõua ma oma kavatsustega kuigi kaugele (niisiis ei hakkagi ma endale väga kõrgeid ootusi seadma).
Veidi eredamalt on mul möödunust meeles muusikaline etteaste ühel jõulupeol. Laulsin "Oma laulu ei leia ma üles", korterikaaslane saatis mind kitarril (ma natuke luiskasin, et tegemist on jõululauluga, sest säärane tingimus oli seatud korraldajate poolt - aga olgem ausad, keegi ei saanud ju nagunii ühestki sõnast aru (ja lugu läks väga peale)).
Küpsetasin oma leedukast sõbrannaga ka ingveriküpsiseid, käisin üle pika aja korralikult tantsimas, sain Abu Dhabist postkaardi ning inglise keele õppejõud lajatas mu töö lõppu "SUPER JOB" kleepsu. :)
Sellise noodiga täna lõpetangi: korraldame vennaga filmiõhtu. Soovin teile omalt poolt kõike head-paremat!
Tartus näeme!

December 7, 2015

Nikolaus

Sõbrad, mul käis täna öösel Nikolaus külas! Üks asi on istuda põhikoolis oma koduklassis, lõigata akende kaunistamiseks paberist lumehelbeid, kanda klassikaaslastele ette saksakeelseid luuletusi küünaldest ja kuusepuudest, lasta hea maitsta piparkookidel, mida jõulumeeleolus õpetaja heatujuliselt jagab, ning lugeda tekste, kus räägitakse Nikolaustag'ist kui Saksa laste suurest rõõmupäevast. Sootuks midagi muud on tõmmata hommikul ähmis peaga saapaid jalga, et mitte rongist maha jääda, ning leida ühest saapast üllatusmuna, teisest maapähklid... ja tähelepanelikumal silmitsemisel saabaste kõrvalt terve kommikarp!
Minu korterikaaslast Nikolaus mingisugusel naljakal põhjusel ei külastanud. See-eest käivad tal iga päev päkapikud, kes toovad Kalevi sussišokolaadi ja Kirju Koera kommi. Naljakas, mis. 
Ülemisel pildil on esindatud mu ema saadetud jõulupakk, mis võttis silme eest kirjuks: nõnda palju templeid, silte ja marke, nagu polekski see saadetud Euroopa Liidust (üksnes mõne riigi võrra kõrgemalt), vaid paralleeluniversumist.
Ega sisugi kirevuse poolest sugugi alla jäänud. Sinna olid pistetud kõik kohustuslikud elemendid: 8-vilja-helbed, Etno sokid, Tallinna peenleib ja kuhjaga Kalevi tooteid. Mul on juba eelmisest paarist pakist kappi nõnda palju maiustusi jäänud, et võiksin hakata vaikselt mõtlema Kalevi filiaali avamisele. Võttes arvesse mu korterikaaslase säravaid silmi kirsitükkidega täidetud tumedat Kalevi šokolaadi nähes, hakkaks mul päris hästi minema.
Kõike head algavaks töönädalaks!

December 4, 2015

Juba eos ebaõnnestunud blogmas

Eelmisel aastal tähendas detsembrikuu minu ja mu kolme sõbranna jaoks blogmas'i: 24 päeva järjestikkust blogimist, millega saime hakkama tänu üksteise pidevale utsitamisele. Arutasime kohvikutes uusi mõtteid ning istusime kell neli hommikul arvutiekraanide taga üleval, et taaskordse postituse avaldamise järel võidukalt teistele "valmis!" kirjutada ning enne järgmise päeva arvestust paariks tunniks magama heita. Meil olid kõigile nuputatud personaalsed karistused, mis pidid osaks saama postitustest viilimise korral, ja neile mõtleminegi tekitas õudu - nõnda need sõrmed siis kribasid.
Sel aastal pole justkui miski muutunud (blogmas on taas meie ülim eesmärk, kõiki ootavad libastumise korral karistused, üksteise motiveerimine toimub täistuuridel), samas on kõik teisiti (oleme paisatud üle ilma erinevatesse ülikoolidesse, mu peas viliseb tuul seal, kus peaksid asuma ideed, olen kirjutamise asemel taasavastanud raamatulugemise rõõmud ning seetõttu ühtlasi juba algusest peale rongist maha jäänud). Ega minust selle aasta detsembris igapäevase blogijana asja saagi - seda teadsin tegelikult varemgi. Tõtt-öelda kannan juba viiendat päeva ettenägelikult oma karistust, milleks on - keda huvitab - kaheks nädalaks kõrvaklappidest loobumine. Minu jaoks, kes ma automaatselt klapid kõrva topin, kui koduuksest enam kui kolme sammu kaugusele minna tuleb, on selle paljude jaoks kindlasti nõnda tühisena näiva "karistuse" näol tegemist paraja väljakutsega. Muide, pidev muusikakuulamine kõndimise ajal on kindlasti üks neist harjumustest, mida tuleks oluliselt piirata, sest ainuüksi üht endist klassivenda olen vähemalt neli korda tahtmatult ignoreerinud - seda tean üksnes seetõttu, et ta on mulle ise pärast teada andnud. Ma ei julge aga mõeldagi, kui paljudest tuttavatest olen tegelikult oma imelises muusikamaailmas viibides südamerahus mööda jalutanud. Siingi olen oma tuima tümika maine kujundamisega algust teinud! (Tõsi, alati ei saa ma oma tuima tümika staatust klappide kaela veeretada - ju on tohutu hajameelsus ning mitte millegi ümbritseva märkamine kodeeritud mu geneetilisse koodi...)

Jah, iga päev ma kirjutamisega hakkama ei saa, ent luban, et kirjutan nõnda palju kui võimalik - ikka sisemise sule taktis!
Mulle meenus, et ma polegi teile oma tuba näidanud. Siin ta siis on! Tavaliselt ma ausõna naerulsui rätsepa kombel voodil ei istu, küünal käes, kuid krunni ja kampsunit kannan siiski, nii et tegemist pole üdini võltsi pildiga.
Mu pea kohal võib tähelepanelikum vaatleja tuvastada advendikalendri, mille korterikaaslane ise valmis meisterdas, hea-paremaga täitis ning pesulõksudega seinale kinnitas. Tegemist on tingimata mu lemmikelemendiga toas.
Maakaarti täiendab "Born to chill - forced to work" tekstiga postkaart, mis võtab päris hästi kokku mu elufilosoofia, ja voodipeatsit katavad kirevad eelmisest toaomanikust jäänud kleepsud, mida mul pole südant maha katkuda, ehkki tahaks. Nimelt: kuigi leping eelmise toaomanikuga sai sõlmitud tähtajatu, jäi kõlama jutt, et võib-olla tuleb ta kevadsemestriks tagasi - hetkel katsetab, kuidas klapib kooselu tüdruksõbraga. Mina kui Untermieter pean siis uue koha leidma. Praegu tundub neil kõik kulgevat äärmiselt kenasti, nii et minu kolimisvajadusest pole me rohkem juttu teinud, aga vean kihla, et kui kisun maha ta kleepsud, on ta tund aega hiljem punaseks nutetud silmadega platsis: "Maris, me läksime lahku (luks)... kus mu kleepsud on?!"
Niisiis vaatangi igal õhtul tõtt rohelise kanepilehega, mille kõrval troonib silt kirjaga "The Government is Lying", ja seebimulle puhuva kollase karuga.