December 31, 2016

Klass: elu pärast

Enne veel, kui ilutulestikud pea kohal plahvatavad ning kõrvus kaiguvad kaksteist kellalööki, mainin kiiruga ära, et käisin oma elu esimesel klassikokkutulekul. Vanemad tegid uudist kuuldes suured silmad: nemad olid oma klassidega esimest korda kokku saanud kuskil kümme aastat pärast lõpetamist, et vahetada üksteise titepilte. 
Meie titepilte ei vahetanud. Küll aga näis kõigest pooleteistaastane vahe lõpetamise ja praeguse kokkutuleku vahel igati õigustatud: kõigi elud on praegusel põneval eluperioodil väga intensiivses muutustepöörises. Pajatusteemat niisiis jätkus. Esimese õhtu kõrghetkel oli meid, Treffneri poegi ja tütreid, kokku tulnud üheksateist (napilt-napilt üle poole klassi). Tegime väikesed pitsid, vaatasime kolme aasta jooksul kogunenud pilte, kütsime saunamaja ja suundusime järgmisel hommikul rabamatkale (kus - nagu üks allolevatest piltidest ka õige pea tõestust annab - jäime parajalt jänni). Järgmisel korral jälle! (Ja mine sa tea - ehk ka titepiltidega?!?!?!?!)
Soovin kõigile blogilugejatele meeleolukat aastavahetust - et ikka oleks, mida mäletada (ja et siis mäletaks ka)! Loodetavasti ristuvad meie teed blogimaastikul ka uue aastanumbri sees! :)
Maris out!

December 27, 2016

Sõnad

Teate seda anekdooti, et üks Eesti mees armastas oma naist nii palju, et peaaegu ütles talle seda? Rääkisin seda oma Soome sõbrannale ja ta naeris südamest - leidis, et seesama nali sobiks ideaalselt kirjeldama ka Soomes valitsevat olukorda. Seejärel laskusime arutellu, miks ometi peetakse Eestis ja Soomes hellitussõnu sääraseks tabuks, et need ei taha tulla sugugi üle huulte, ilma et nii sõnade lausujal kui ka kuuljal oleks kohutavalt piinlik. 

Jah, ma nõustun seisukohaga, et sõnu ei tohiks mõtlematult ära nämmutada, et kindlustada neile mingi kaal. Inglise keeles "I love you" loopimine ei tundu pooltki nii raske kui eesti keeles kohmakalt (ja kindlasti poolihääli, salaja) "ma armastan sind" sosistamine. Kuid kuna ingliskeelsed sõnad ei tule üle huulte eriti raskelt, ei kõla nad ka nõnda tähenduslikult. Ma arvan, et just sellest tõdemusest olemegi eestlastena kümne küünega kinni haaranud, et õigustada oma hellade sõnade defitsiiti: lollid ameeriklased, teie armastusavaldused ei tähenda ju midagi, samal ajal kui meie harvad puudutused ja pilgud tähendavad kõike

Kuid oleks see siis vaid nii! Üha enam jõuavad minuni kuuldused meeleheitel (noortest) inimestest, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, langenud masendusse ning halvimal juhul kippunud iseenese elu kallale. Näib, et meie kõike tähendavad pilgud ja puudutused ei ole siiski piisavalt tugevad, et hoida ära kurblikke ja süngeid mõtteid, mis hakkavad inimeste peades oma elu elama ning aastatepikkuste negatiivsete sõnade, noomituste ja etteheidete baasil aina süvenema. Või ei heida me neid tähenduslikke pilke piisavalt tihti? Piisavalt konkreetselt? Ehk tuleks lõpuks ometi selgelt välja öelda, mida tunneme, selle asemel, et midagi segaselt oma nina alla nohiseda ja eeldada, et teine inimene nüüd välja luges, kuivõrd tähtis ta meile tegelikult on?

Valdur Mikita on eestlaste inimsuhteid puudutava arusaama üllatavalt tõetruult kokku võtnud:
"Eestlaste omavahelised suhted töötavad samuti säästurežiimil. Oma tunnete väljendamist ei peeta normaalseks, seda teevad üksnes alkohoolikud. Üksteisest ei ole kombeks üldse välja teha, see mõjub pealetükkivalt. Eestlase kiitmisega peab olema ettevaatlik, sest arhailiste uskumuste tõttu kõlab igasugune kiitus pigem musta maagiana. [---] Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni seisundis. Vaikus, pimedus ja üksindus on ideaalne tegurite kombinatsioon, sest maailm, kus mitte midagi ei juhtu, ongi täiuslik."
Ma ei tea, kas olen kunagi öelnud oma emale, et armastan teda. Või seda fraasi tema suust kuulnud. Ometi tean kivikindlalt, et see on tõsi. Tema hool väljendub erinevates žestides, nagu näiteks ahju vastas soojendatud tekis või erilises pühendumises ja mõistmises, mida ta on ilmutanud minu ja taimetoidu suhtes (ma päris ausalt ei ole ainult toidus kinni ega soovi kellelegi midagi sisendada, aga kuna suhtun ise sellesse valdkonda suure kirega, on üsna paratamatu, et märkan hetkel erakordselt paljut, mis puudutab justnimelt söömist (armastus käib teatavasti kõhu kaudu)). Vaid sekund pärast Norrast saabumist vedas ta mind kättpidi kööki. "Näed, kaerajahu, tatrajahu, mandlijahu, kookossuhkur, amarant, värvilised läätsed," tutvustas mulle põhjaliku uuenduskuuri läbinud kuivainekapi sisu. Seejärel avas külmkapiukse, näidates hummust, keedupeeti, marineeritud kõrvitsat ja kohta, mille ta oli loovutanud taimsetele piimadele. Rääkimata puuviljadest-juurviljadest, mis on nüüd eriti nähtavale kohale sätitud. Tundsin (tõtt-öelda tunnen siiamaani), et kõik need toidud suisa hüüavad näkku "armastan, armastan, armastan!"

Üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kuivõrd palju on ema minu pärast ohverdanud, seades mind alati esikohale, ja kui palju vastutulelikkust on ta ilmutanud minu plaanide suhtes. Võlgnen talle kirjeldamatult palju! Jõuluõhtul pärast kingituste avamist (mil tõdesin, et ema tunneb mind vist küll läbi ja lõhki) tekkis mus härras soov talle mõista anda, kuivõrd tänulik talle olen. Niisiis pugesin talle õhtul kaissu ja kudistasin seal mõnda aega.

Ometi ei öelnud ma sel õhtul oma emale, et armastan teda. Tundsin, et selle jäiga keelelise konstruktsiooni lausumine oleks mõjunud kohatuna ja hetke sootuks rikkunud. Aga ta teadis.

*Tänasele postitusele on püütud hetk, mil meid külastas (sel aastal eriti priima saagiga!) jõuluvana. 

December 17, 2016

Viimased päevad Bergenis

...on möödunud kiiresti. Pärast eksameid lendas siia isa, kellega oleme linnas tiirutanud ja korterit korrastanud. Pooleteise tunni pärast tagastame võtmed ja hakkame koos lennujaama poole liikuma. 
Olen nüüdseks kõigiga hüvasti jätnud: mul on raske hoida vaka all oma rõõmu armsate kodukootud kingituste (ühe puhul sõna otseses mõttes kootud!) üle, millega lagedale tuldi. Nende surumine kohvritesse oli mõistagi omaette katsumus, kuid sain hakkama. 
Pildid pärinevad viimase päeva kohvikukülastusest. Vähemalt sama särtsakatel ja rõõmsatel toonidel jään meenutama ka oma vahetussemestrit Bergenis.
 Tsau-tsau, Norra! See ei jää kindlasti viimaseks korraks, kui mu jalg su pinda puudutab!

December 12, 2016

Life update

Sõbrad, mul algasid täna jõulud!!!! Seljatasin oma viimase eksami ja nüüd on jäänud vaid loetud päevad siinset olustikku enesesse ahmida, enne kui kodumaale naasen. Ja teate, millal mul Saksamaal uus semester algab? APRILLIS. 
Jah tõepoolest, mind ootab nüüd ees kolm ja pool kuud priiusepõlve (mis mööduvad loodetavasti huvitavamalt kui vaid magades)!
Tänase eksami sarnast polnud ma kunagi varem kirjutanud. Saime viis küsimust, millest tuli välja valida kaks ning sõnastada vastus kahe essee näol. Aega kaheksa tundi. "Varuge süüa," oli ainus, millega tuutor meid lohutada oskas. See oli mõistagi päris hea soovitus.
Teadsin, et kipun sääraste pikkade esseede, eksamite ja arvestuste puhul alati venima jääma, nii et lõpuks olen see, keda koristaja luuaga minema pühib - vahetult pärast seda, kui eksami korrapidaja on paberilehe mu käte vahelt kahmanud, nii et sinna jääb mu pastapliiatsist pikk sinine jutt. 
Et vältida igaveseks kirjutama jäämist, rihtisin sel korral nelja tundi. Seitse tundi ja viiskümmend seitse minutit (ja viis tuhat kakssada sõna) hiljem ma siis ruumist väljusin... Kurnatult, kuid võidukalt. Koristajale jäi neid inimesi minemapühkimiseks veel küllaga.

Muidu on aeg möödunud liigagi kiiresti kokkuvõtete, jõuluistumiste ja hüvastijättude lainel. Käisime ju eile sõpradega matkamas! Mõtlesin esimest korda, et suva, ei hakka sel korral kaamerat kaasa vedama - olen võimeline ka palja silmaga ümbritsevat nautima. Ja seal mäe tipus ma siis seisin, päike paistmas lagipähe ja kõikjal mu ümber udu mööda mäenõlvi alla rullumas, kaugustes aur mere kohalt kerkimas...
See matkajutt tuletas mulle meelde, et eelmisel nädalal (või tegelikult vist isegi üle-eelmisel?) leidis Festival of Lights raames aset veel selline vahva ettevõtmine nagu õhtuhämaruses tõrvikutega Løvstakkeni otsa matkamine, et seal ilutulestikku vaadata ning ühise rongkäiguna alla tulla. Kõlab ju teoorias väga toreda plaanina. Praktikas sain aru, et säärase hullumeelsuse peale võivad tulla vaid norrakad: terve mäenõlv oli lausjääs, ümberringi valitses pilkane pimedus, inimesed kandsid elusat tuld, tuul puhus ja keerutas leeke kõrvalseisjate pihta. "Siia ma siis suren," alistus mu keha. Samal hetkel jooksis minust taas mööda mõni noor norrakast ema, laps kukil, või mõni mees, suur kast uute tõrvikutega süles. Juhuks, kui kellegi tõrvik juba kustus ning ta uut soovib või nii... 
Imestus pärast elusana allajõudmist oli suur. Näib, et tegelikult sujus kõigil allatulek libedalt (libedalt nii selle sõna tähenduses "libedalt=viperusteta, kenasti" kui ka selle otseses tähenduses "libe=sile, väikese hõõrdetakistusega"). Kõik paistsid (vähemalt pealtnäha) terved ja õnnelikud. Mõistagi meie niismauti: hoolimata mu morbiidsetest mõtetest mäenõlval pean tunnistama, et tegu oli tõepoolest elulaheda ettevõtmisega. Küll need norrakad oskavad alles argipäeva põnevust luua.

Eks näis, kas ja kuidas viimaseid Norra päevi blogis kajastada jõuan. Kel soovi tihemini midagi lugeda, sellele tuletan taas meelde aeg-ajalt minu, Evelini, Krista ja Katsi blogmas'i kiigata. Sinna ilmub postitusi nagu seeni pärast vihma, ainult võta ja loe!

December 6, 2016

Sõbrad ja isolatsioon

Mul on veidi imelik hakata blogis meie nädalavahetuse cabin trip'i lahkama, kuna mulle endale tundub, et olen sellest juba liigagi palju pasundanud. Seda aga mitte enda blogis, vaid minu, Krista, Katsi ja Evelini ühises pesakeses, mille lõime ekstra jõuluootuse perioodiks. Jah, tõepoolest: blogmas 2016 on päriselt ka aset leidmas! Kirjutame kõik postituse päevas: mõnikord jõuluootuse teemadel, teinekord täitsa suvaliselt. Jõululaupäevaks on see blogi tootnud loodetavasti 4x24 postitust, nii et kel huvi, võib meie ettevõtmisel silma peal hoida siin
Olen üldiselt meie ühise blogiväljakutsega (sealjuures ka selleaastase formaadiga, mis koondab meie kirjutised ühte kergesti hallatavasse pessa) väga rahul. Üksnes aega on nii neetult keeruline leida! Samas kellel sellega ikka ülemäära priisata oleks, eks. Ühtlasi pureb mind teemade kattumise mure. Nagu nüüdki: ma ei tunneta seda postitust kirjutades enam tavapärast värskust ja elevust. Eks tuleb edaspidi katsuda kahe blogi teemad tugevamalt lahus hoida (haha, kõlab nagu väga dramaatiline eneselõhestamisprotsess).
Meie soe seltskond (tegemas nägu, et pole üldse teadlik narivoodil paiknevast taimerist):
Hommikuidüll:
Suundusime Norra inimasutuse piirimaile viieliikmelise kambana.
Meie algsele ideele süüa õhtul luksuslikku maguskartulikarrit ja teisel päeval fooliumis küpsetatud köögivilju tõmbas kolinal vee peale rongi unustatud toidukott - märkasime selle puudumist kohe, kui rong oli tunnelisse kadunud ja meid hämarusest tihenevasse eikuhugisse maha jätnud. Näljamängud võisid alata! Trööstisime üksteist, et õige pea muutub see õnnetu seik looks, mida naerupisarais meenutada, ja võtsime suuna taamal terendava onnikese poole. Leidsime end peagi vööni lumes kahlamas ning mõistsime, et teekond onnini (mida me ometi nii selgelt nägime!) võtab plaanitust kauem aega. Võttiski!
Väsinute, külmununute ja näljast nõrkevatena kohale jõudnud, polnud meie esimeseks tegevuseks mitte diivanile viskumine, vaid hoopiski välikäimlani teeraja rookimine, küttepuude raiumine, koldes tule süütamine ja gaasipliidi kohal lume sulatamine. 
Sellega õnneks vaevalisem osa piirdus: keskendusime nüüd oma toidumoona uurimisele, mis polnud parajasti teel Oslo poole. Selgus, et meil läks oodatust palju paremini. Näljamängudest oli asi kaugel! Segasime kokku hiiglasliku riisipaja ja küpsetasime Soome kaneelirulle. Samal ajal hakkas onnike soojenema, nii et koorisime järgemööda riideid vähemaks. Õhtu lõpetasime mandariinide ja pikkade juttude saatel rammestunult diivanil - meid ümbritsevas primitiivsuses oli midagi väga võluvat.

Hommikul ärkasime soojas toas. Kiikasime aknast välja ning otsustasime päeva mööda saata kelgutades ja lumememmi ehitades. Mõeldud-tehtud! Aeg möödus liigagi ruttu: õige pea hakkas akna taga hämarduma ning meil tuli ette võtta 24 tunni eest läbitud teekond jõudmaks rongi peale, mis meid taas ülikoolirütmi viinuks. 
Tunnistan ausalt, et see ei õnnestunud kuigi hästi - veetsin terve tänase päeva kui võõrkeha, kes on vägisi tsivilisatsiooni kistud. (Ma ei usu tegelikult, et 24 tunni jooksul nõnda suurel määral metsistusin, et nüüd õppimisele ei suuda keskenduda - olen lihtsalt niisama tohutult laisaks muutunud ja mütsiga lööva suhtumise omandanud.)
Ja vahi vaid, taas kord on meil ununenud kaamerasse vaadata:
Laiskusest hoolimata katsun end siiski kokku võtta, sest maru kurb oleks, kui peaksin eksamitel nõnda kehvasti esinema, et oma ainepunkte üle kantud ei saa. Sel põhjusel ei julge ma blogikirjutamise osas midagi lubada - eriti arvestades fakti, et näen niigi igapäevaselt blogmas'i jaoks ideede genereerimisega vaeva. Olete aga igati teretulnud sinna kiikama. :)

November 30, 2016

Dumpster-november: tulemused!

Nagu selles dumpster diving'u teemalises postituses lubatud sai, pidasin novembrikuu jooksul silmas, kuivõrd vähe on toidule võimalik kulutada. Ei, ma ei söönud 30 päeva järjest säästumakarone ketšupiga, vaid silkasin lihtsalt tihemini suurte toidupoodide prügikonteinerite vahet, smugeldades (või päästes, oleneb vaatenurgast) koju täiesti kõlblikke puu- ja juurvilju. Näib, et ma ei kujutanud toidukraami kõlblikkust ette ainult oma peas, sest organism näis nõustuvat: imelikult end igatahes ei tundnud ega haigeks jäänud.
Poodi sattusin harva: mõnikord tekkis soov täiendada kaerahelveste, külmutatud marjade või pähklite varusid. Samas ei hakanud ma endale keelama ka mõnevõrra luksuslikumat kaupa nagu kookospiim või viigimarjad. Väljas sõin samuti! Ühtlasi sai kuu jooksul maha peetud mitu korralikku feast'i erinevates seltskondades, mille tarbeks ikka kokkasin-küpsetasin. Nälga ei tundnud kindlasti (pigem vastupidi)!
Aga numbritest siis! Kulutasin (koos nende feast'ide ja restoranidega) toidule umbes 97 eurot. Võib-olla valmistab säärane number pettumust, kuna mu eelnev jutt julgustas ootama midagi eriti ekstreemset, nelja eurot või nii. Samas tuleks arvesse võtta ka linnade elatustaset ja sellega kaasnevat hinnavahet. Pärast erinevaid hinnakalkulaatoreid uurides jõudsin järeldusele, et Tartu mõistes kulus mul umbkaudu 45 eurot. See teeb 11 eurot ja 25 senti nädalas, euro ja 60 senti päevas! 
Siinkohal pean vajalikuks taas mainida, et käisin väljas ega ajanud sente näpuga taga - kindlasti oleks veelgi odavamalt saanud. 

Minu arvates täitsa hull!! Ma ei ole Eestis kunagi omaette elanud ega majandusaruannet koostanud, seega ei oska ma arvata, mis ühe inimese kulutused ühe kuu lõikes olla võiksid. Tehniliselt usun, et 45 euroga nädalas oleks täitsa võimalik hakkama saada - eeldusel, et kelder on pilgeni täis kartulit, kurki ja erinevaid hoidiseid ning toidupoodides hoitakse madalat profiili. Kindlasti ei saaks hommikuid alustada ahnelt kolme mangoga või kirevilja-mix'iga, nagu siin ikka aeg-ajalt teinud olen.
(Mõtlesin endamisi, et saan Eestisse naastes arvatavasti paraja šoki osaliseks, sest pean end harjutama kurva tõsiasjaga, et kogu toidukraami eest tuleb ise maksta.)

// Ja mis värk nende tulpidega on, Maris? Need pärinevad mõistagi samuti otse prügikastist - tõin sealt ükskord möödaminnes 20 lillat tulpi, 10 hele- ja 10 tumeroosat roosi.

November 25, 2016

It's up to you how far you go

Eile hommikul sain hakkama tõelise vägitükiga: ajasin end kella seitsmese äratuse peale pimedas toas püsti ega vajunudki selg ees tagasi horisontaali. Endale riideid selga tõmmates üritasin mõistatada, kuidas sellises juba-enne-kella-seitset-hopp-püsti-rütmis kaksteist aastat vastu pidasin. Täielik müstika! Ülikoolielu ühes poole üheksaste äratustega on mu täiesti ära hellitanud...

Varane ärkamine ei teeninud aga üksnes vanade aegade meenutamise ja nostalgitsemise eesmärki: soovisin eelkõige ikka kella kaheksasele rongile jõuda, mis viinuks mu märgatavalt lähemale ühele seni teostamata jäänud eesmärgile. Räägin Gullfjelletist, Bergenist veidi väljaspool paiknevast mäest, mis pidavat väga ilus olema. Minu "kas te mäletate 20 aasta pärast pigem seda matka või raamatukogus passimist?"-stiilis üleskutse peale liitusid teekonnaga ka kaks sõbrannat, kes ilmselt niiehknaa oma pea tuulutamiseks õigustust otsisid. Nõnda me siis otsustavalt suuna jäiste mägijärvede keskele võtsimegi.
Matk osutus - üllatus-üllatus - väga nauditavaks. Seda hoolimata udust ning meile lakkamatult pähe sadanud märjast vihma ja lume vahepealsest ollusest, mille tõttu olime sunnitud koduteel jätma endist maha kolm märga bussiistet. 

Ja mis oleks parem punkt kargust ja füüsilist pingutust täis päevale kui kaks väärt heliteost? Eimiski! Niisiis käisin kuulamas Prokofjevi ja Tšaikovskit. Tegelikult oleks ilmselt õigem öelda, et istusin rammestunult toolil, lastes päeva jooksul kogetud emotsioonide virvarril silme eest läbi joosta ning helidel loiult enda ümber heljuda. (Ilmselt seetõttu meeldibki mulle aeg-ajalt klassikalist muusikat kuulamas käia - väljun kontserdisaalist alati uue inimesena.) 
Mingil hetkel, kui suurem osa mõttelõngast oli juba lahti harutatud, hakkasin ilmutama huvi ka laval toimuva vastu. Mulle on alati meeldinud jälgida neid vaesekesi, kes ei saa end (olenevalt heliteosest) piisavalt väljendada: nõnda koondasingi oma pilgu hoogsalt poognaga vehkivate viiuldajate asemel tagareas käed süles istuvatele löökpillimängijatele, kes võisid "Whiplashi"-laadsest hullumisest vaid unistada. Aeg-ajalt nende nägu elavnes: nad haarasid pulgad ja valasid kogu oma kire kahe takti jagu väldanud kulminatsiooni, seejärel nõjatusid taas toolileenile ja jäid uute dramaatiliste kohtade ootele. Sama lugu kahe harfiga: pean ausalt tunnistama, et kui ma poleks ekstra nende valvsaks muutunud pilke ja mängimiseks sisse võetud poose silmas pidanud, ei oleks ma nende üürikesi akorde kogu ülejäänud keel- ja puhkpillide segasummasuvilas tähelegi pannud. Ja minu isiklik lemmik: noormees sülearvutiga, kes sellega päris-päris lõpus kahuripauke imiteeris. Sest tõepoolest - Tšaikovski kirjutas ju oma "1812" avamängu kahurid sisse.
Et sain kontserdi vältel hoopis teistsuguseidki mõtteid lahti harutatud, võib blogi keskkonnas võib-olla isegi õige pea lisa oodata. Mine sa tea: kui klassikaline muusika nõnda ergutavalt mõjub, peaks hakkama vist igal nädalal kontserte väisama. :)

November 21, 2016

Thanksgiving

Alustasin eilset hommikut/ennelõunat kosutava thanksgiving brunch'iga kallite sõprade keskel. Säärane puhtameerikalik kogemus oli midagi esmakordset: istusime tõepoolest ringis, ühendasime korraks käed ja tõime välja, mille eest tänulikud oleme. Ja uskuge mind, oli, mille eest tänada! See ei tulnud muidugi tohutu suure üllatusena: üldiselt ei kõnni ma ringi täielikus teadmatuses sellest, kuidas mul on elus vedanud. Lähedased, tervis, vabadus, eneseteostusvõimalus, ligipääs toidule ja joogiveele, katus pea kohal - täisväärtusliku elu alustalad, teate ju küll.
Samas pean Passengeri lethergo'likul noodil tõdema, et alati ei ole meeles piisavat tänu üles näidata. Sel pole mingit pistmist sellega, et end õnnetuks inimeseks peaksin või oma eluga rahul ei oleks - armas taevas, ei. Ent ometi! Hakkab näiteks akna taga vihma kallama, olen nördinud luhta läinud jooksmisplaanide üle - ajutine hingeseisund, mida ei tule pähegi parandada küll-on-ikka-hea-olla-terve-stiilis tõdemusega. Kui peaksin hiljem välja väänama jala või jääma palavikku (mõistagi leidub ju veel palju jubedamaid stsenaariume), kirun end maapõhja, et varem normaalselt talitavast kehast sadat protsenti välja ei taibanud võtta. Tunnen end taas paremini, vot siis alles näitan üles korralikku tänu, luban endale neil puhkudel. Paar päevakest pean vastu, pärast mida vajub pidev tänulikkuse ülesnäitamine taas unustuste hõlma. Only miss the sun when it starts to snow, kas pole...

Leidsime muidugi ühiselt, et praegune ülilahe Norra peatükk meie eludes väärib eriti suurt tänu. Nüüdseks on kõigile meist jõudnud kohale tõdemus, et palju pole lõpuni jäänud: õige pea saab allesjäänud päevad juba sõrmede-varvaste abil kokku lugeda. Lubasime anda pühalikult oma parima, et meile antud ajast - nagu sidrunist - kogu väärtuslik mahl välja pigistada.
Nüüd aga täiesti teisel noodil: andsin reedel ära oma kolmepäevase take-home-exam'i (põhimõtteliselt segu akadeemilisest esseest ja uurimistööst) ning sees möllav segu joovastusest ja ürgsest väginaise tundest pole siiamaani täielikult lahtunud. Ärge saage minust valesti aru, see ei tähenda sugugi, et oleksin midagi väga imelist kirja pannud. Sugugi mitte! Aga need kolm pikka päeva krillis silmadega sinise ekraani vahtimist on lõpuks ometi läbi! Reedel esimest korda üle mitme päeva ühikast väljudes sain värske õhu pahvakuga vastu vahtimist.
Eksam ise algas kenasti (nagu nad alati algavad): mul olid meeles kõik nipid ja meile esitatud nõudmised. Lubasin endale, et SEL korral sünnib mu käte vahel hästi argumenteeritud, loogiline ja kenasti voolav meistritöö. Koostasin täiesti vettpidava kava ja... Edasi läks nii, nagu ikka: algusfaasi kaootilisus (mil sai kirja pandud üks lõik siit, teine sealt), kuskil keskfaasis kohale jõudnud mõistmine, et ülesmärgitu on täielik möga (sellega kaasnes hoogne kustutamine ja mingitest uutest allikatest leitud hoopis teistsuguste mõtete sissetoomine), lõpufaasis aina süvenev mütsiga löömine (mis tähendas järgnevate allikate teadlikku ignoreerimist, sest need võinuksid kukutada mu suure vaevaga püstitatud vundamendi). Veel üks tuttav probleem: terve kirjutamise protsessi vältel vasardas peas mõte, et sõnadele seatud limiiti ei suuda ma täitsa eluilmaski - ja ühtäkki mõistsin, et mul on kasutamiseks alles vaid 500 sõna, kuid pooled küsimused nõuavad veel vastuseid (mis viis hoogsalt esimeste mõtete kärpimiseni).
Lõppversiooni algse plaaniga võrreldes tuli nende kahe ühisosa luubiga taga ajada. Tarkade nippide ja nõudmiste juurde tagasi pöördudes avastasin, et nende jälgimine läks hasarti tekitavas kirjutamisprotsessis üldse meelest... Katsusin asja rohmakalt parandada, ent muutsin tõenäoliselt kogu kompoti veel segasemaks. Et end enam mitte piinata, saatsin töö silme alt ära. Tülgastav!
Ma ei pea aga sugugi muretsema, et säärane kaootiline kogemus mööda külgi maha võis joosta - juba nädala pärast saan demonstreerida, mida olukorrast õppisin. Seda siis järgmise take-home-exam'i näol. Seekord viiepäevase.
Seniks aga soovin kõigile lahedat algavat nädalat ja loodetavasti ristuvad meie teed blogimaailmas õige pea!

November 15, 2016

Ülikoolist ja tulevikust

Hoiatus: sain hakkama paraja mammut-postitusega! Et alustan aga homme hommikul kolmepäevase take-home-exam'i kirjutamist, ei tundu eriti tõenäoline, et lähipäevil taas blogikeskkonnas maandun: olgu see positus siis kõigi nende mitte kunagi ilmavalgust nägevate ridade kompensatsiooniks.

Ehkki olen blogis oma Erasmuse-semestrist jätnud pigem mulje, nagu mööduks see puhtalt mägedes turnimise ja söömise tähe all, pole see täielikult tõsi: käin nende meelistegevuste kõrval siiski ülikoolis ka (fakt, mida olen järjepanu eiranud, kui välja arvata mõned norra keele kursuse mainimised ja teadaanne augustis, et kavatsen semestri jooksul läbida 50 ainepunkti). Ülikoolielu säärane ignoreerimine on olnud aga täiesti põhjendamatu, sest olen oma kursustega väga rahul - kui me ei loe põhjenduseks just tõsiasja, et soovisin oodata, kuni mul on kõigi kursuste kohta mingi kindlam seisukoht välja kujunenud. Nüüd on see õnnis hetk igatahes käes!

Nagu mõned teist ehk teavad, olen Saksamaal poliitika- ning meedia- ja kommunikatsioonitudeng. Ei mu meedia- ega ka poliitikakoordinaator pannud suurt rõhku sellele, et mu siinsed valikud sajaprotsendiliselt Rostocki ülikooli poolt ettenähtuga kattuksid - peaasi, et need enam-vähem samas valdkonnas püsiksid. Suuresti tänu nende poolt antud vabadele kätele saingi kujundada endale käesolevaks semestriks tunniplaani, mis mind päriselt ka kõnetab. 

Kui arvestada välja norra keele kursus (10 EAP-d), jääb alles veel kolm kursust, kõik erineva struktuuriga: mõni koosneb vaid loengutest, mõni lisaks ka kohuslikest seminaridest, mõni vabatahtlikest workshop'idest. Teen neist kõigist allpool eraldi juttu. 
Media technology and society (15 EAP-d). Puhtteoreetiline kursus, mida väga kaifin, sest erinevad (eriti massi-)meediateooriad meeldivad mulle väga. Küsimus, kuidas tehnoloogia ja massimeedia meid mõjutavad (ning kuivõrd manipuleeritavad tänu neile ja haavatavad ilma nendeta oleme), pakub mulle suurt huvi. Ka esimene kursus Rostockis oli üles ehitatud erinevatele teooriatele ja uuringutele, kuid toona jäi tehnoloogia võrrandist välja. Selle asemel keskendusime eelkõige küsimusele, mis toimub sõnumi edastajate ja vastuvõtjate keerukas protsessis. Selgus, et esialgne hypodermic needle theory, mis uskus, et massimeedia abil saab inimestesse mida tahes sisse sööta (propaganda!), päris nõnda siiski ei tööta. Siinkohal tulevad mängu mitmed teised teooriad, nagu uses and gratifications, mis käsitleb inimesi aktiivse publikuna ja väidab, et oskame vastavalt vajadusele ja tujule ise valida, mida enestele sisse sööta laseme. Kognitive Dissonanz, mille kohaselt üritame vältida vastuseisu iseendaga, nii et tarbime teadlikult meediat, mis ühtib meie arvamusega, muutes seda veelgi tugevamaks (veendunud Clintoni fännid ei kipu näiteks aega veetma Trumpi ülistavates foorumites, kooseluseaduse vastased ei ava tõenäoliselt uudist pealkirjaga "koos oleme õnnelikumad" - kui pole just soov minna end välja elama). Cultivation theory jagab seda hoiakut ja leiab, et massimeedial on aja jooksul võime meie peas võrsuvaid ideid võimendada, mitte muuta. Agenda-Setting-Forschung väidab aga, et massimeedia ei ütle meile otseselt, mida mõelda, kuid määrab täielikult, millest me üldse mõtleme (murekoht: ajakirjanikel liiga palju võimu meie maailmapildi kujundamisel, sest nende õlul lasub otsus, milline katastroof pääseb esikaanele, millist mainitakse 2 lausega leheküljel 17 ja milline jääb üldse kajastamata). 
Praegusel kursusel oleme luubi alla võtnud eeskätt tehnoloogia ning üritame mõista selle arengu mõju ühiskonnale. Ühelt poolt vaatleb technological determinism inimest nõrga ja kaitetuna, väites, et tehnoloogia areng mõjutab otseselt meie käitumismustreid ja vajadusi; teisalt vaidleb social constructivism, et just meie vajadused ja huvid on tõuganud inimkonna tehnoloogiat arendama ja täiustama. Oleme tegelenud design science'iga (mis jälgib disaini kriitilisust uute toodete puhul), innovation theory'ga (mis uurib, kuidas uued tehnoloogiad ühiskonnas vastu võetakse), actor network theory' ga (mis näeb inimesi ja tehnoloogiaid võrdsetena) ja nii edasi ja nii edasi... Ärme unusta Borgmanni üleskutset tagasi metsa pöörduda või McLuhani kuuldat väidet: "Medium itself IS the message!" Viimane on juba kõrgem pilotaaž: loogika seisneb väga lihtsustatult selles, et mitte ühegi sõnumi sisu ei kaalu üles teavet, mida kannab endas sõnumit edastav meedium. (Kas meid inimestena on kujundanud rohkem kõik Facebooki sõnumid, mis oleme saatnud, või fakt, et saame Facebooki üleüldse kasutada? Päris hea pähkel, mis.)
Sorri, läksin nüüd väga äksi täis, aga nagu võib järeldada mu suutmatusest lühidalt teha, olen südame ja kirega teemas sees.
Teen edaspidi lühemalt, kuid see ei tähenda, et järgnevad kursused mulle vähem pinget pakuksid! Soovin lihtsalt vältida olukorda, kus te jäätegi mu postitust allapoole kerima...

The commercialization of security in peace and conflict (10 EAP-d). Selle kursuse raames tegeleme eelkõige human security'ga, vaatleme PMSC'e (private military and security companies) ja üritame mõista, millised tegurid on tinginud vajaduse nende hoogsaks esilekerkimiseks. Katsume hallata segaputru, mis on kaasnenud PMSC'de esinemisega (mis on saanud riigi ainuõigusest kasutada vägivalda??). Võrdleme põhjuseid PMSC'de tekkimiseks tugevates ja nõrkades riikides ja heidame valgust teemadele nagu commercialization of war, democratic challenges of outsourcing security, peace building (hakkasin ümber tõlkima, ent tulin lagedale vaid eriti pentsikute variantidega: rahu ehitamine?? Püstitamine? Rajamine? Tagamine?).
Väga silmi avav ja mõtlemapanev kursus! Sada plusspunkti meie õppejõule, kes on mingil määral muutunud mu imetlusobjektiks: doktorikraadiga, kadestamisväärselt tark, teeninud ise armees, samal ajal blond ja piltilus põhjamaa naine. Jah, ta on naine!! 

Poverty, welfare and marginalization: an ethnographic approach to modern urban life (15 EAP-d). Kursus hoopiski antropoloogia teaduskonnast, nii et minu jaoks midagi täiesti uut. Jällegi tohutult põnev! Läheneme ühiskonna heaolule ja vaesusele hästi kvalitatiivsel tasandil, mis tähendab, et tegeleme konkreetsete olukordade, inimeste ja juhtumitega. Kõige muu hulgas oleme vaadelnud näiteks Lõuna-Aafrika nõidade põletamise traditsiooni (vaatasime Youtube'ist päriselt ka, kuidas 21. sajandil ikka veel inimesi põletatakse - õppejõud pani video pausile, kui kursuse oiged liiga valjuks paisusid), Taani vagabundide elamistingimusi, Philadelphia alamklassi tüdrukute vägivallakultuuri, Washingtoni "maximum security" vanglaid, Paapua Uus-Guinea gängide hierarhiat...

Ühtlasi viib antud kursus mind rohkem selles suunas, milles näen end tulevikuski tammumas. Mu spetsiifilisemaks sooviks on edaspidi omavahel ühendada keskkond ja poliitika, rõhuasetusega jätkusuutlikkusel ja näljal. Mitte ainult vaadelda ja mõista, kuidas poliitilised otsused otseselt meie planeedi jätkusuutlikkust mõjutavad, vaid olukorra parandamiseks konkreetselt midagi ise ära teha. Tuleb see siis nooruse naiivsusest või tont-teab-millest, aga võimalusi selleks näen igas maailma nurgas (ja muide, meedia ja kommunikatsiooni lõimimine siia võrrandisse ei tundugi eriti sobimatu variandina). 
Tean, et elul on kombeks teha oma korrektsioone, nii et vaevalt hakkab mu elu kulgema mööda neid rööpaid, mis viimastel ridadel optimistlikult laotud said. Ega ei peagi - selleks ma ju kasvan ja arenengi, muutes oma soove ja sihte. Samas usun (olgu siis pealegi, kui kellegi meelest naiivselt), et unistada tuleb suurelt - mul on nii kirjeldamatult hea meel, et lõpuks ometi oma silmad mingile kindlale punktile pidama olen saanud. Erinevalt aastatagusest ajast, mil läksin poliitikat tudeerima ebamääraste mõtetega, teades üksnes, et poliitikut minust ei tule, oskan nüüd silmigi pilgutamata vastata võõraste "ja sinust tuleb siis uus president või"-stiilis nöögetele. Muidugi mitte, minust tuleb õnnelik hipi! Dumpsterdiver ja väikestviisi maailmaparandaja ma ju juba olen. :)

November 13, 2016

Happy toast

Läinud nädala sisse mahub mitmeid hetki, mille vältel käis peast läbi mõte, et voh, kus nüüd alles kirjutaks! Paraku läks nende hetkedega nagu ikka: mulle näib, et kõik mu (päris vahvad) mõttelennud kipuvad Bloggeri keskkonnas vilkuva kursoriga rinda pistes oma võlu kaotama ning skaalal väga magedast väga põnevani 180kraadise pöörde tegema. Ja kahjuks mitte sugugi mulle soodsas suunas.
Ehk suudab aga üks sel nädalal aset leidnud pisihetk - endale pannil röstsaia pruunistamine - ülejäänute magestumise heastada. Õnn peitub pisiasjades, teate ju küll! 

Käisin säärase ürituse nagu "catcuddling" raames kasside hoiukodus kasse kudistamas. Hetkel tagasi mõeldes pean tunnistama, et ootasin ilmselt rohkem seda kudistamise osa: midagi stiilis, et mina leban voodil ja mulle kallatakse sülle karbitäis kassipoegi, kes kõik nuhutavad ninaga ja nõuavad valjult piiksudes paitust. Tegelikkuses seisime silmitsi väärikate kassiemandate ja -isandatega, kel kõigil näis olevat meist sügavalt poogen. Nii mõnegi kassi kõrk pilk tekitas tunde, et põgeneksin meeleldi kummarduste ja kniksude saatel selg eest toast. Kohtasin üht eriti kõrki kassi, keda paitada ei söandanudki. Küll aga avastasin temas hämmastavalt intelligentse kuulaja. Rääkisin talle maad ja ilmad kokku, kaevudes oma hinges päris sügavate kihtideni, ja toast väljudes tundsin, nagu oleksin enda taga just psühholoogi kabinetiukse sulgenud.
Kui Rachel - pärast seda, kui ta oli külastanud Tallinnat - ulatas mulle Kalevi tumeda metspähklitega šokolaadi, voolasid mu silme eest läbi kõik need hiljutised korrad, mil keegi on oma hoolivust minu vastu šokolaadis väljendanud. Mu ema, kes saatis eestlannadega kaasa Oravakese komme. Eestlannad ise, kes tõid lisaks leivale kaasa Kalevi kraami. Katrin, kes oli vahepeal Eestis käinud, ja uputas mu naastes šokolaadimerre. Ameeriklanna Charlotte, kes mulle samuti pärast Eesti külastamist vandeseltslasliku silmapilgutuse saatel kolm Kalevi tahvlit pihkude vahele surus... Hindan neid žeste tohutult - tõesti hindan!!! -, kuid riiulis seisva virna hävitamiseks läheks tarvis kõvasti kauem aega kui mul siin veel jäänud on. Ühtlasi tabasin end mõttelt, miks asetseb võrdusmärk hoolivuse ja justnimelt šokolaadi, mitte mõne tervisele sõbralikuma variandi (näiteks kikerhernejahu või musta melassisiirupi) vahel. Sest armastus käib kõhu kaudu ja šokolaad on maailma maitsvaim asi...?
Tegelikult pean veidi oma sõnu sööma: tahtsin pigistada eelnevasse šokolaadisesse jorusse ka prantslannad, ent siis meenus, et nemad tõid kaasa ainult sibulamoosi.

Presidendivalimistele elasime kaasa üliõpilas(m)elu keskmes, Kvarteret'is. Lehvisid USA lipud, treppide käsipuid ehtisid puna-sini-valged õhupallid, meeste ja naiste vetse tähistasid Clintoni ja Trumpi pead, linastusid dokumentaalfilmid ja valimisdebatid, esines Obama-nimeline eriti alternatiivne heavy-metal (??) bänd ja nii edasi, melust ega draamast puudust ei tulnud. Ameeriklanna Charlotte langes pärast säärase karnevali nägemist kergesse šokki, sest valimised pidavat tema arusaama järgi kujutama endast midagi püha ja tõsist, mitte üle võlli keeratud tsirkust. Tol hetkel sain täitsa hästi aru, mida ta silmas pidas.

Järgmisel päeval käisime linnas oma tasuta takodel (sain äsja teada, et ÕS on säärasele variandile rohelise tule andnud!) järel. Juba pikka aega lehvisid linnas loosungid, et kui Trump peaks kaotama, jagab Mehhiko kiirtoidukett tasuta takosid. Unistus tasuta takodest sai seega valimisjärgsel hommikul maha maetud. Üsna pea ilmus aga sotsiaalmeediasse pealkiri "f**k it - free tacos anyway!"
Seljatasin läinud nädalal ka norra keele eksamid. Kirjalik osa tundus minevat kenasti, ainult et mulle ei meenunud norrakeelne vaste sõnale "äike". Kirjutasin välgunoolega pilve alla, et ilm on kohutav. Suulises osas pandi mind paari ainsa õpilasega, kes polnud terve semestri vältel piuksugi kuuldavale toonud. Mainin juba etteruttavalt ära, et eksamiruumis jäi ta oma senisele endast loodud kuvandile truuks. Ühtki küsimust ta mulle ei esitanud, minu omadele vastas jah ja naeratas - katsu sa siis leida võimalusi oma keeleteadmiste demonstreerimiseks. Eksamineerijad polnud mu paarilisega ilmselgelt rahul, pommitades teda lõpu eel küsimusterahega. Mul hakkas temast väga hale, nii et katsusin aidata. Komisjoni palve "kirjelda oma riideid" peale suutis ta suure surmaga teatada, et tal on seelik seljas. "Ja mis värvi?" küsisin, et ta saaks demonstreerida oma hiilgavat sõnavara - hoidsin pihus pöialt, et ta vastaks must. Selle asemel ta noogutas ja naeratas, mina hammustasin huulde.

Kuna terve post on olnud pehmelt öeldes suvaline, sobib ehk järgnev täiesti teist masti teadaanne mu kirjutist kokku võtma küll: nimelt jään praegust perioodi oma elust meenutama lastelastele märksõnaga "ingverilembus". Olen avastanud võlu ingveri tee sisse pistmises ja toorelt söömises, samuti komistan selle otsa ikka ja jälle igasugustes roogades. Dumpster feast'il leidsin end ühtäkki karri eest vastutaja rollist - ainuüksi sel põhjusel, et oma nõutuses, millest õigupoolest pihta hakata, alustasin ingveri hakkimist. Käisin reedel Katrini pool õhtusöögil ja mul jooksevad praegugi veel külmavärinad mööda selga alla, kui meenutan meie imelist aasiapärast suppi, mille ingverist, karrist, kookospiimast, sibulast, küüslaugust, köögiviljadest, seentest, riisinuudlitest, idudest ja poole laimi mahlast kokku segasime. Ja õhtu parim osa? Katrin surus mulle lahkudes terve ingverijuurika pihku! Õnn peitub tõepoolest pisiasjades! :)

November 7, 2016

Päev lahkub punastades (Indrek Hirv)

Mul oli oma peas tänaseks korralik plaan välja mõeldud: alustada hommikut pudrupeoga, kuna mu hiinlannast sõbranna ei oskavat kaerahelbeputru keeta (??) - viga, mis vaja kiiresti parandada. Edasi istuda maha, ragistada ajusid ja demonstreerida seda raginat ka essee tarbeks kirja pandud tarkade sõnade kujul. Õhtu hakul hüpata läbi piparkoogimajakeste meisterdamise ürituselt ning taas koju jõudes kirjutada optimistlikus allegro's edasi. 
Algus näis paljutõotav: sõbranna sõi, oigas ja kiitis, nii et sain esimese linnukese kirja. Edasi läks keerulisemaks. Essee edenes normaalselt, kuni sotsiaalmeediasse hakkasid lekkima nende imekaunid pildid, kes olid hommikul matka kasuks otsustanud. Ühtäkki ei erutanud mind mõte mingitest piparkoogimajakestest ja siseruumidest enam üldse, pidin saama välja (ja võimalikult kõrgele)! Tormasin kus seda ja teist, sest päikese silmapiiri taha vajumiseni oli jäänud napilt kaks tundi. Kõrgemale jõudes muutus kiirustamine lauslibeduse tõttu pea võimatuks, kuid tõtt-öelda poleks ma kenasti nakkuval pinnaselgi tempos püsida suutnud: pidin jõllitama talvevõlumaad, millesse olin sisenenud. Kohtasin poolel teel sõbrannat, nii et alla tulime koos.
Oh, kui hea oli koju tulla, üles sulada ja lumiseid pilte vaadata, sekka korterikaaslase puudumist ära kasutades endamisi laulda ja tantsida! Arvan, et küsimus, kas olen nüüd essee kallal vaeva näinud, on tarbetu... See kurb tõsiasi ei vähenda aga sugugi tõika, et kuradi hea päev oli!

Pikemat juttu täna ei tee, lasen teil parem pilte uudistada. Kohtumiseni juba õige pea (kas siis suudan end kokku võtta ja dumpster feast'ist pajatada või tunnen vajadust norra keele eksami kohta tihkuma tulla)!
Üks boonus ka:

November 3, 2016

Dumpster diving

Ehkki ma ei tähelda enda juures jooksvalt drastilisi muutusi, olen üpris kindel, et ühe aasta tagusel Marisel oleks mõningasi raskusi praeguse äratundmisega. See oleviku-Maris ei ole mitte ainult kirglik taimetoitlasest toidufanatt, kelle päevased mõtted tiirlevad maitsvate õhtusöögikatsetuste ümber (maguskartulikarri, peedikotletid, riisi-brokoli-oapada) ning kes kombineerib omavahel veidraid (kuid taevalikke!) maitseid nagu näiteks küpsetatud kaalikas+õun+maapähklivõi (!!); ta on ennekõike haaratud toiduraiskamise ja jätkusuutlikkuse temaatikast, millega kavatseb siduda oma tuleviku.
Oma salajastele tulevikuplaanidele heidan aga valgust ehk kunagi hiljem. Täna soovin lahata üht keskkonnasäästliku ideoloogia ja toidu raiskamisega tihedalt seotut teemat. Ilmselt juba aimate, millest juttu tuleb - aga otse loomulikult dumpster diving'ust!
Minu esimene otsene kokkupuude dumpster diving'uga leidis aset umbes aasta eest Saksamaal, kui mu toonane müstiline korterikaaslane sisse sadas ja teatas, et minu ülesandeks on ära süüa see tähtvili, mille ta endaga kaasa tõi, teadmata, kas ja kuidas see talle maitseb (ei maitsenud). Lõikasin endale viisakusest paar viilu ja viskasin ülejäänu minema. Tundsin end kuidagi räpaselt.
Olen prügikastides sonkimist seostanud siiamaani ikka kasimatuse ja vaesusega. Seetõttu valdas mind esimest korda prügikasti kaant avades uudishimu kõrval segu piinlikkusest ja häbist...
...mis hajus, kui nägin äravisatud toidu kvaliteeti. Esimest ananassi kotti pistes pidasid mus võitlust kahetised tunded: ühelt poolt mõistagi joovastus tasuta saadud kraamist ja säästetud kopikast, teisalt sügav nördimus, et minu säärane skoorimine üldse võimalikuks on osutunud (tähendab see ju, et toiduketid viskavad ära täiesti söömiskõlbulikku toitu).

Just trots sellise raiskamise vastu on ärgitanud mind üha enam avastama dumpster diving'u kirevat maailma. Olen nüüdseks saanud üle ka mentaalsest prügikast-tähendab-midagi-räpast-tõrkest ja mõtlen prügikastidest pigem kui konteineritest (mida nad tegelikult ju ongi, kui võtta arvesse tõsiasja, et neisse tõstetakse vaid ajutiseks kaubandusliku välimuse minetanud kraam, enne kui see edasi teisaldatakse).
Ma pole sugugi üksik veider hunt dumpster diving'u maailmas: kui silmad-kõrvad lahti hoida, leiab palju noori inimesi, kelle jaoks on dumpster diving omaette elustiil. Pesitsen nüüdseks mitmes kohalikus dumpster diving'u Facebooki grupis ja ahhetan fotode peale, mis sinna postitatakse. Kõige tihemini ilmub pilte ikka puu- ja köögiviljade lademetest, kuid just hiljuti lisas keegi pildi üheksakümnest (!!) suurest šokolaaditahvlist ja 16 kilost piparkookidest...
Pudrupidu. Dumpster-banaan, mango, pirn ja viigimarjad:
Ma ei salga, et arvestatava tõuke dumpster diving'uks on andnud ka Norra kurikuulsad hinnad. Kui võtsin aprillikuus vastu otsuse hakata oma keha eest paremini hoolt kandma ning ainult värsket, puhast ja töötlemata kraami suhu pistma, pidin õnne tänama, et pesitsesin Rostockis, odava elu mekas. Ostsin seal kilode viisi värskeid marju, puu- ja köögivilju, nii et silm ka ei pilkunud, ja peaaegu et kolisin oma lemmikusse ökopoodi, kus käisin nuusutamas eksklusiivsemaid teesorte ja uurimas kõiksuguseid goji-marju ja tšiiaseemneid.
Norras kõndisin algul ökopoodidest kauge kaarega mööda. Toidupoes panin värsked mustikad kohe käest, vilistasin tomatite peale ja suundusin külmletti, et endale uus porgandi-herne-maisisegu soetada. Nüüd aga, mil olen värske kraami hankimisele leidnud äärmiselt ägeda alternatiivi (sest tõepoolest, konteinerite kammimisega kaasneb alati väike adrenaliinilaks ja ootusärevus), kulub toidupoes müstiliselt vähe raha. Lausa nõnda vähe, et olen hakanud taas tundma huvi ökopoodide sortimendi vastu. Joon luksuslikumat teed ja söön kallimat pähklivõid. Ning ikkagi ei kulu teab mis palju! Mõtlesin huvi pärast novembrikuu jooksul jälgida, kui vähe on võimalik toidule kulutada - ilma end mingilgi viisil piiramata või keelamata. Kui mu vaatlus õnnestub ning pean seda piisavalt põnevaks, katsun kuu lõpus ka ühe numbritest koosneva postituse teha.
Hindade näitlikustamiseks: alumisel pildil on esindatud kiire oa-pastasegu, mille segasin eelmise õhtu maguskartulikarri ja salatiga. 
Omakulu: punased ja valged oad (kõige odavamad tooted poes!), pasta (Rema1000 omatoode, nii et samuti hinna poolest peaaegu muidu saadud), jupp ingverit, karri (Eestist kaasa võetud), veerand maguskartulit.
Tasuta saadud: külluslik salatisegu, millest lõviosa moodustab iga endast lugupidava instachick'i must-have kale ehk lehtkapsas (tõin selle 1. novembril aeguma pidanud paki sama kuupäeva õhtul), porgand, tomat (luksuskaup), kurk (luksuskaup), herned (luksuskaup).
Nende näitajate põhjal järeldan, et olen ikka päris hea elu peal: söön nagu kuninga kass, kulutan nagu kirikurott. 
Aga hügieen?! Eks igaüks peab ise teadma, kus ta piirid asetsevad. Muuseas, minul on need aja jooksul laienenud: kui algul oli minu jaoks okei võtta paksukoorelisi puuvilju (banaan, apelsin) ja näiteks plastkarbis ühe-kahe lödi tomatiga tomatikobaraid, siis nüüdseks pole mul probleemi kotti pista ka lahtisena ära visatud porgandeid või õunu. Kodus uhan kõik korralikult kuuma veega üle ja voila! Samas lahtiseid viinamarju, ploome, seeni või maasikaid ma (vähemalt seni veel) võtta ei söandaks.

Ja mida kõike prügikastidest siis ikkagi leida võib?! Mul on koos paari sõbraga välja kujunenud kaks lemmikut dumster-poodi, kus aeg-ajalt kontrollimas käime. Seniste kogemuste põhjal võin kinnitada, et banaane leidub alati! Kusjuures ma ei teinud nalja, kui ühes varasemas postituses mainisin, et dumpsterdiver'ina saad valida kümnete kilode banaanide seast, millest ükski pole piisavalt pruunitäpiline, et lähema nädala jooksul banaanileiva sisse pretendeerida... Loodetavasti annab ülemine pilt sellele ka tõestust. Tavaliselt näkkab ka erinevate köögiviljadega nagu brokoli, kurk, tomat ja porgand (alles hiljuti avastasime prügikasti täis kiloseid kartulikotte), puuviljadest on tihti esindatud mangod, tsitruselised, õunad, viinamarjad, ananass... Mul on vedanud ka papaia, piraka arbuusi, viigimarjade ning luksuslike kiivimarjadega (mis on nagu väikesed rohelised kiivimaitselised tammetõrud).
Olen siin juba põgusalt juttu teinud FIVHist, keskkonnasäästliku ideoloogiaga organisatsioonist, millega sügise hakul liitusin. Sealsete maailmaparandajetega korraldame homme suure dumpster feast'i, mis kujuneb loodetavasti piisavalt edukaks, et sellele eraldi postitus pühendada. Oleme juba supermarketitega läbirääkimisi pidanud, et nad tänase toidumoona konteinerisse lennutamise asemel meile annetaksid, ja sõidame õhtul noosile järele. Homme vahetult pärast loengut liitun teistega kuuma pliidi taga ning plaani kohaselt on neli-viis tundi hiljem laud seitsmekümne viiele hõrgutiste all lookas.
Bergenis pesitseb ka väga sarnase põhimõttega Folkekjøkken, mille eestvedajad valmistavad igal kolmapäeval supermarketitest kogutud kraamist suure õhtusöögibufee, mida võib igaüks minna nautima 50 krooni (5,5 euro) eest. Mul pole endiselt õnnestunud sinna luurele minna, ent teen selle kindlasti lähinädalail teoks ja annan ka blogi kaudu märku!

Mul puuduvad kogemused dumpster diving'uga Eestis, kuid olen kuulnud, et see olevat pea võimatu. Kel huvi, võib vaadata seda Ringvaate klippi alates 16. minutist, mis annab üpris hea ülevaate Eestis valitsevast olukorrast prügikastimaastikul. Ehk aitab see ka mõnd skeptikut veenda, et kõik, mis maandub toidupoe konteineris, ei pea omandama automaatselt fuihh-kui-rõve-staatust.

Mina olen igatahes oma praeguse elustiiliga väga rahul! Vaene tudengipõli + imeline, kuid kallis Norra + keskkonnasõbralikum mõtteviis passivad kuidagi äärmiselt kenasti kokku. Peace, love, zen. :)

October 31, 2016

Prantslannade külaskäik ehk kuidas kõik, mis valesti minna sai, valesti ka läks

Kolmapäeva õhtust esmaspäeva hommikuni võõrustasin enda juures kaht vahvat prantslannat, kellega tutvusin erinevatel põhjustel Rostockis: Adrianal oli parajasti käsil vahetussemester ning Clothildel erialapraktika. Kui esimesega käisin samal inglise keele kursusel, siis teisega sattusin jutuotsale (tõenäoliselt) ST-klubi vetsujärjekorras.
Juuli lõpus Rostockiga hüvasti jättes leidsin end ka nende soojast embusest - toona sai lubatud, et näeme üksteist juba õige pea. Sellegipoolest ei panustanud ma suurt võimalusele, et nad mulle päriselt ka külla tulevad (teate ju küll, kuidas elu kipub sellistele entusiastlikele "täiega tuleme, jee"-stiilis plaanidele vahele astuma). Ülilahe! 
Järgmiseks on minu kord oma sõna paikapidavust tõestada. Seda mõistagi suvel Lõuna-Prantsusmaale lavendlipõldude ja viinamarjaistanduste (hoolimata tüütust tõsiasjast, et nende hooajad hästi kattuda ei taha) vahele roadtrip'ima minnes. :)
Tõsiasi, et nende külaskäik ei möödu viperusteta, sai selgeks juba esimesel ööl kell kaks, mil tuletõrjealarm huilgama pistis ning meid õue vihma kätte saatis. (Ehk oleksime pidanud eesootava ebaõnne hõngu tajuma juba prantslannade hilisemaks lükatud lennus?) Samas olime piisavalt jäärapäised, et ühest tühisest häirest mitte heituda - meid ootas ju veel ometi ees palju täisväärtusliku unega täidetud öid!
Arvake kolm korda, kas järgmisel ööl kordus täpipealt sama või mitte.
Ööd öödeks, vähemalt päevad näisid lootustandvad. Et yr.no lubas reedeks kuiva ilma, plaanisime selle veeta puhtalt matkates. 
Meid lahutas Ulrikeni tipust ehk veerand tundi, kui kiskus pimedaks ja külmaks. Mööda mäenõlva hakkas lähenema tihe uduloor, mitte väga kaugel meie peadest sähvis välk. Seejärel asusid meid igast ilmakaarest pommitama oasuurused raheterad. Tuul tahtis ilma naljata õhku tõsta. "Tippu välja," oli ainus mõte, mis vasardas peas, kui katsusin kätega nägu varjata. Seal pidi ometi avanema võimalus suveniiripoodi või restorani lipsata, et maru vaibumist oodata.
Te oleksite pidanud nägema meie nägusid, kui räsitutena (Clothilde puhul ühe saapatallata) kohale jõudsime ja avastasime, et kõik oli (keset täiesti tavalist argipäeva ilma mingi mõjuva põhjuseta) suletud. Leidsime ühe päevinäinud luuakuuri, mille uks ei käinud korralikult kinni, ja potsasime sinna. Istusime kottpimedas, ainsaks valgusallikaks ukseava, kui uks taas pauguga lahti lendas ja hingede raginal kinni kukkus, ning nosisime oma kaasavõetud banaane. See söögikord platseerub ühtlasi teisele kohale mu kõige kurbnaljakamate einete listis: esimeseks jääb endiselt 2013. aasta kesköine külmunud pitsa sellest korrast, mil me Maaliga uljale rattamatkale suundudes pimeda peale jäime, huupi kuhugi metsa vahele keerasime ja telgi püsti panime. 
Järgmisel hetkel piilus aga pilve vahelt päike ja kui ise ei teaks, siis ega tahakski hästi uskuda, et vaid mõnikümmend minutit enne alloleva pildi tegemist raheteradega vastu vahtimist sain...
Ehkki olen nüüdseks kulutanud lõviosa postituse mahust näitlikustamaks, kuivõrd viltu meil kõigega vedas, jäi mulle prantslannade külaskäigust sisse siiski soe tunne. Laupäevane matk osutus igati edukaks! Samuti magusad pudruhommikud ja äärmiselt õdus veiniõhtu Soome tüdrukutega, Harry Potteri ralli ja tantsutuurid köögis. (Ehk polegi pärast kaht tuletõrjealarmi ja raheteraga vastu vahtimist saamist rahulolutundeks väga palju vaja?)
Korra ilmutas end meile isegi vikerkaar! Kahjuks küll ilma kullapotita...
Tahaksin teile õige pea pajatada ka oma loengutest ja ülikoolimelust - selleks on üsna paras aeg, kuna eksamiralli saab avapaugu juba eesootaval neljapäeval. Tõsi, esimese eksami näol on tegemist norra keele suulise osaga, nii et midagi tohutult kontimurdvat see endast kujutada ei tohiks - vaevalt meilt endi sisemaailma ja tunnete lahkamist oodatakse, eks. (Tegelikult korrutan seda endale üksnes oma äärmiselt lahja eksamiks valmistumise õigustamiseks - see "eksamiks valmistumine" hõlmab endas väikese Tjorveni vaatamist (või pigem väikese Tjorveni väga passiivset muude tegevuste taustaks kuulamist).)

October 22, 2016

Moosi ja teed

Üleeile hilisõhtul juhtus midagi esmakordset: suundusin koju jõudes esimese asjana vannituppa ning pärast mõneminutilist kümblust ja hammastepesu leidsin end juba õndsalt linade vahelt nohisemas, silmad kinni. Põhjus, miks see mind üllatas, peitub asjaolus, et olgu ma kuitahes väsinud, päevale punkti panevat neti(kontroll)tiiru, mis päädib tavaliselt sellega, et leian end kuskilt Õhtulehe arhiivist aastas 2008, ma juba vahele ei jäta. End lõpuks netimaailmast välja lülitanud, haaran reeglina veel mõne lektüüri järele, sest meie aju ei pidavat suutma kohe pärast kiirgava ekraani vahtimist keha magama sundida. Niisiis järgnevadki uinutava eesmärgiga mõeldud lugemisminutid, mille peamiseks tagajärjeks on tavaliselt tõsiasi, et lisaks netimõtetele hakkavad mu peas kõigest väest ringi jooksma ka raamatumõtted, nii et järgnevad 50 minutit vahin lage (ehkki võinuksin kohe magama potsatada).
Eks aegamisi õpin minagi.
Tegelikult ei saa ma endale unerežiimi osas suurt midagi ette heita, kuna magan väga korrapäraselt ja piisavalt: vähemaga kui 8 (või veel parem, 9!) unetundi ma enam naljalt ei lepi. Mul pole aimugi, kuidas terve keskkooli peamiselt 5-6 unetunni najal üle elasin. Raugastun ehk hetkel iseenda silme all? Või (nagu mulle meeldib mõelda) on asi lihtsalt kasvamisprotsessiga kaasnevas prioriteetide muutuses, austuses iseenda keha ja vaimu vastu... Teate ju küll, hea söök ja hea füüsiline koormus ja hea uni. :)
Üha värvilisemateks muutuvate lehtede keskel olen avastanud, et mu muusikaeelistused jagunevad praegusel perioodil laias laastus kolmeks.
Esiteks lähevad väga hästi peale kõiksugused kerged sügishõngulised playlist'id, tuntud hittide akustilised kaverid ja mash-up'id. Kõik, mis Spotify mulle ette söödab, kui sisestan otsinguribale midagi stiilis "autumn vibes" või "chillbill", kõlbab. Teiseks pakuvad sügavat rahulolu Eesti klassikud, alustades Vennaskonnast ja Ummamuudust ning lõpetades Metro Luminaliga - nende "Isa tuli koju" on vist kõige ahastavam ja hingekriipivam laul, mida suudan endale ette kujutada. Seda kõige paremas mõttes: sobib see ju ideaalselt mu vürtsika tee, tumeda šokolaadi ja üha enam pimedusse mähkuva aknatagusega. Ja Anderseni muinasjuturaamatuga - skoorisin selle imeliste illustratsioonidega 360lehelise teose raamatukogu tühjendusmüügilt 10 krooni (1 euro) eest. Olen siiamaani oma õnnest pooloimetu ja veedan vahelduse mõttes aega muinasjutte lugedes.* Kolmandaks nõuab hing klassikalist muusikat. Arvatavasti olen nüüdseks jõudnud sinna levelile, kus mõistan võlu meie igihalli muusikaloo õpetaja sõnades, kui ta meile veel ukselävelt järele hõikas, et vot-vot, nüüd lähete ilusasti koju, lõikate endale tüki õunakooki ja kuulate Liszti "Armuunelmad" lõpuni. Mu toonase muige näolt pühkimiseks kulus kõigest kuus aastat!

*Muide, nagu mõnele sõbrale juba suure hämmastusega kuulutasin, tuli mulle täieliku üllatusena, kuivõrd tihedalt on Anderseni muinasjutud religiooni ja kirikuga läbi põimunud. Lapsepõlvest ma näiteks ei mäleta, et Elise oleks "Metsluikedes" nõgeseveste kududes endamisi psalme pomisenud - sattusid siis mu teele lakoonilisemad ümberjutustused või ongi mu lapsemälu kogu religiooni puudutava tausta välja kärpinud, mine sa võta kinni. 
Jätkates aga romantiliste pimedate sügisõhtute lainel: käisin eile õhtul kuulamas ka Beethoveni üheksandat sümfooniat. Nagu olen nüüdseks mõistnud, kuulub Beethoveni üheksas nende üldsusele teada-tuntud heliteoste hulka, millega ei tasu minna mõne elukutselise klassikalise muusiku nina alla eputama, et näed sa nüüd, jagan ka klassikalisest muusikast üht koma teist (iroonilise kulmukergituse vältimiseks tasuks ilmselt hoiduda ka fraasidest "mulle meeldib Mozart" või "Vivaldilt on mu lemmikuks tema "Aastaajad""). Saan sellest hästi aru - kindlasti on paras piin elada ümbritsetuna niivõrd geniaalsetest helitöödest ning mõista, et laiema avalikkuse meeltes on sellest hoolimata esimeseks vasteks klassikalisele muusikale seesama va Mozart. Samas pole teatud heliteoste (antud juhul siis Beethoveni üheksanda) massideni jõudmine sugugi põhjendamatu - need ongi lihtsalt paganama head, mis siin ikka mossitada. :)

Paralleelselt on mu nädal möödunud ka Bergeni International Music Festivali tähe all. Võõrustasin mitmeid erinevaid kollektiive, kellest jäi enim meelde "elektro-akustiline Maroko meloodiatele üles ehitatud" punt, kelle "tekstid käsitlevad sotsiaalset ja poliitilist olukorda Marokos". Andestagem lausekonstruktsiooni robustsus - katsusin panna tööle oma oskused norra keele tõlgina, kuid nagu näha, siis arenguruumi veel jagub! 
Pidin veel jagama, et täna võõrustasin 1999. aastal Eurovisioonil käinud Stig Van Eijki ka, maru värk.

//Mu saksa keel hääbub sama nukralt nagu need musterjadad matemaatikaõpikuis. Anu ja Evelin võivad kinnitada, kuidas näiteks panka kirja saatmiseks tund aega kulutasin. Lohutan end matemaatikatundidest meelde jäänud tõeteraga, et hääbuv jada ei pidavat kunagi päriselt nullini küündima (ainult väga-väga lähedale). Võtan selle ütluse põhjalikult luubi alla, sest uue Saksamaa semestrini on veel pikk maa minna - mõte sellest, et tase vahepeal nullpunkti ei trehva, tundub ebatõenäoline.