January 22, 2016

Ma olen omadega jõudnud punkti, kus ma ei adu enam lähenevate eksamite tõsidust. Sain teisipäeval hakkama oma esitlusega 70 sakslase ees ning sellest mulle piisas, et panna end kergendusest ohkama. Ma tõesti kandsin selle hirmutava esitluse mõtet endaga närviliselt nädalaid kaasas - tunne kõnepuldi taha astudes oli kui muusikakooli lõpueksamil klaveritoolile vajudes. Mitte mu lemmikute killast.
Pärast oma sõnavõttu tundsin tohutut eufooriat, mis üllataval kombel pole praegusekski korralikult lahtunud. Ja see on äärmiselt ohtlik, kuna sellest tingituna juhib mind uljas miski-pole-ületamatu-tunne. Paraku on ikka küll, kui tuletan endale meelde, mida kõike peaksin teadma ja oskama.
Sellest hoolimata vilistan rõõmsalt (piltlikus mõttes, tegelikult ei oska), käin linde pildistamas ja haun vingeid plaane seoses kojupöördumisega (ühesõnaga kukutan end läbi iseenda silme all). Täielik kurbmäng!
Ma tahan südamest loota, et ülemine pilt ei jää sümboliseerima ajajärku mu elus, mil kõikjalt läbi kukkusin. Seega andestagem mulle tänase postituse lühidus - minus tärkas himu midagi tähtsat lugeda!

January 17, 2016

Sess

Lõpuks sadas meilgi lumi maha! Vahepeal sarnanesid siinsed teed sopaste basseinidega, miinuskraadide saabudes jällegi eluohtlike liuväljadega. Nüüd on kõik korras: salakaval kiilasjää on taandunud ja maad katab jalge all krudisev lumevaip, miinuskraadid pole erinevalt Eestist põhja keeratud. See tähendab, et liiga kauaks õue jäädes ei pea kartma, et nina küljest kukub. Mõnus on!
Minul pole tegelikult vahet, mis ilm väljas valitseb, sest õue satun viimasel ajal haruharva. Nüüd, vahetult enne sessi, on kogu mu elu koondunud madratsile, kus pomisedes loen, konspekte loon ja vahepeal pikutama vajun. Niimoodi üsna konstantselt, hoolimata nädalapäevast või kellaajast. Kindlad piirid päevade vahel on hajunud - kui varem erinesid päevad üksteisest ikka teatud tegevuste või rituaalide poolest, siis nüüd ajan end aeg-ajalt püsti vaid selleks, et minna mõnele valitud seminarile, raamatukokku või ujuma. Siis tulen tagasi, keedan teed ja loen edasi.
Erinevalt blogist olen sahtlisse siiski kirjutanud. Allpool üks vahetum lõik siis sellest, mida ülal juba põgusalt mainitud sai.
09.01.2016
"Hakkasin mõtlema, et praegu on vist kätte jõudnud mu tudengipõlve kuldajastu. Kuldne sellises mõttes, et hiljem saab heldimusega meenutada - kuivõrd askeetlikult elades võib olla õnnelik! Kuni jõuludeni elasin tõtt-öelda väga pereemalikult: pesin ja triikisin pesu, valmistasin jasmiiniriisist risotot ja ökoporganditest ühepajatoitu, viisin tihti prügi välja ja rõõmustasin oma organiseeritud sahtlite üle. Paistab, et väljaveetud mööbliga võttis Christian kaasa ka kogu mu korralikkuse, sest ühtäkki valdab mind kõige ümbritseva suhtes mingitviisi pohhuism. Voodi on läinud - veedan oma ööd nüüd seina äärde veetud madratsil, sest mul pole mingisugust lusti hakata uut kokku klopsima (ehkki keldris pidavat üks olema). Madratsi kõrvale olen koondanud kogu oma ülejäänud elu. Otse põrandale. Kõige tähtsam element ses süsteemis on kindlasti mulle väga kalliks saanud sülearvuti, mis sisaldab mu hindamatut suure vaevaga kirjutatud konspektivaramut, rääkimata põhjatute teadmistega täidetud internetist. Sülearvuti kõrvalt leiab teravam silm aga ka paar vihikut, hulgaliselt töölehti ja väljaprinditud tekste, "Klassiker des politischen Denkens" mõlemad osad, Jäckeli "Medienwirkungen'i", highlighter'id, Mikita "Lindvistika" (mis on mu öökapipõrandateos), "Kuldsed lood", 1,25liitrise veega täidetud pudeli, auravad teekruusid, mõnikord pähklid ja JOIKi lõhnaküünlagi... Ühesõnaga käib põrandal vilgas elu!
[---]
Jah, säärane see sessiks kordamine välja näebki. Loodetavasti elan kunagi ruumikas majas ja ostan taas jasmiiniriisi, kuid hetkel 19aastase esimese kursuse tudengina kõlbab mu praegune elustiil kah."
Eksamid on kõik üksteise otsas: 4 tükki ühe nädala jooksul. Ehkki säärane paigutus paneb mu praegusel kordamisperioodil juukseid kitkuma, olen suuremas plaanis tegelikult rahul: tähendab see mulle kaht vaba kuud ajal, mil teised kirjutavad eksameid ja Hausarbeit'e! Juba neljandal veebruaril võtan kursi Eesti suunas - peatse kohtumiseni!

January 3, 2016

Minu MMXV

Ja jõudiski minu Eestis veedetud aeg lõpule: loetud tundide pärast istun juba Riia poole vuravas bussis, et end õhtul loodetavasti elusa ja tervena Rostockist leida. Iga siinpool Läänemerd veedetud viiv on läinud eranditult täie ette. Kõik need kohvikukülastused, hilisöised sügavad jutuajamised, mööda Eestit rändamised...
Mu üpriski eeskujulik Saksamaal sisse juuritud unegraafik läks kogu täiega metsa: ma ei maganud nimelt kogu siinveedetud aja vältel kuigi palju. Aastavahetusel tukkusin ehk nelikümmend minutit, ka sellele eelnevad neli ööd said üle elatud 3-4 unetunni najal. Aga mu keha, millele olin vahepeal omistanud juba noore vanainimese tunnused (kange kael, raksuvad kondid, seljavalud), pidas kurtmata vastu! Pealegi on ohverdatud uni köömes kogu selle positiivse energia kõrval, millega erinevate inimeste jällenägimine mu laadis. Aitäh, sõbrad! :)
Uus aasta saabus väga toredasti. Sõitsime Evelini, Anu ja Liisi seltsis kaksikute Krista ja Katsi maale. Valmistasime korralikud kõhutäied, jagasime kätte kingitused, loosisime endile uued lubadused ja käisime südaööl rakette kaemas. Kell üks öösel istusime maha ja asetasime põhirõhu jutuajamisele - ennäe imet, järgmisel hetkel oli kell 10.20 hommikul, nii et hakkasime "Supilinna salaseltsi" vaatama. 

Üle ega ümber ei saa ma kuidagi ka pilguheidust möödunud aastale. 
2015 pakkus tohutult rõõmuhetki, ent jääb enim meelde oma kaootilisuse ja segaduse poolest. Väga suure osa oma aurust kulutasin õpingutele. Kaheteistkümnenda klassi edenedes muutus küsimus, mida oma eluga edasi teha, aina painavamaks. Päästvaks õlekõrreks osutus kevadel suure pingutusega saadud DAADi stipendium, mis lõi edasise pildi veidi selgemaks, ent sellegipoolest ei teadnud ma septembrikuuni kindlalt, kuhu õppima suundun.
2015. aastast tooksin eraldi välja ka Looduse Aasta Foto konkursil võidetud peaauhinna oma kategoorias, millele mõtlemine toob endiselt naeratuse suule. Siin ta on: "Uudishimulik botaanik"!
Veel üks ere pärl: noortevahetus Türgis, mis oli segu päikesest ja kuumusest, kõrgetest mägedest ja külmadest järvedest, kogemustest ja avastustest, sõprusest ja armastusest. 
Toredaid hetki jagus aasta peale veelgi. Jaanuaris varjutasin Moskvas Eesti suursaadikut, juulis käisin oma kalli sõbranna Kristi pulmas. Jõudsin nii ujumislaagrisse kui ka mitmetele matkadele, suvel tšillisin Haapsalus, Viljandis, Sillamäel ja Pärnus. Septembris jõudsin natuke Tallinna Tehnikaülikooliski ringi uudistada!
Ehkki 2015 oli tore aasta, on ootused 2016. aastaks kõvasti kõrgemad. Mingid plaanid, millest ma veel kirjutada ei söanda, on mu peas küpsed, ent üldiselt kavatsen lihtsalt lasta end voolul mööda kärestikke kaasa rebida. Vaatame, mis juhtuma hakkab!
Ülal üks fotomeenutus meeleolukast aastavahetusest. 
Imehead uut!