January 3, 2016

Minu MMXV

Ja jõudiski minu Eestis veedetud aeg lõpule: loetud tundide pärast istun juba Riia poole vuravas bussis, et end õhtul loodetavasti elusa ja tervena Rostockist leida. Iga siinpool Läänemerd veedetud viiv on läinud eranditult täie ette. Kõik need kohvikukülastused, hilisöised sügavad jutuajamised, mööda Eestit rändamised...
Mu üpriski eeskujulik Saksamaal sisse juuritud unegraafik läks kogu täiega metsa: ma ei maganud nimelt kogu siinveedetud aja vältel kuigi palju. Aastavahetusel tukkusin ehk nelikümmend minutit, ka sellele eelnevad neli ööd said üle elatud 3-4 unetunni najal. Aga mu keha, millele olin vahepeal omistanud juba noore vanainimese tunnused (kange kael, raksuvad kondid, seljavalud), pidas kurtmata vastu! Pealegi on ohverdatud uni köömes kogu selle positiivse energia kõrval, millega erinevate inimeste jällenägimine mu laadis. Aitäh, sõbrad! :)
Uus aasta saabus väga toredasti. Sõitsime Evelini, Anu ja Liisi seltsis kaksikute Krista ja Katsi maale. Valmistasime korralikud kõhutäied, jagasime kätte kingitused, loosisime endile uued lubadused ja käisime südaööl rakette kaemas. Kell üks öösel istusime maha ja asetasime põhirõhu jutuajamisele - ennäe imet, järgmisel hetkel oli kell 10.20 hommikul, nii et hakkasime "Supilinna salaseltsi" vaatama. 

Üle ega ümber ei saa ma kuidagi ka pilguheidust möödunud aastale. 
2015 pakkus tohutult rõõmuhetki, ent jääb enim meelde oma kaootilisuse ja segaduse poolest. Väga suure osa oma aurust kulutasin õpingutele. Kaheteistkümnenda klassi edenedes muutus küsimus, mida oma eluga edasi teha, aina painavamaks. Päästvaks õlekõrreks osutus kevadel suure pingutusega saadud DAADi stipendium, mis lõi edasise pildi veidi selgemaks, ent sellegipoolest ei teadnud ma septembrikuuni kindlalt, kuhu õppima suundun.
2015. aastast tooksin eraldi välja ka Looduse Aasta Foto konkursil võidetud peaauhinna oma kategoorias, millele mõtlemine toob endiselt naeratuse suule. Siin ta on: "Uudishimulik botaanik"!
Veel üks ere pärl: noortevahetus Türgis, mis oli segu päikesest ja kuumusest, kõrgetest mägedest ja külmadest järvedest, kogemustest ja avastustest, sõprusest ja armastusest. 
Toredaid hetki jagus aasta peale veelgi. Jaanuaris varjutasin Moskvas Eesti suursaadikut, juulis käisin oma kalli sõbranna Kristi pulmas. Jõudsin nii ujumislaagrisse kui ka mitmetele matkadele, suvel tšillisin Haapsalus, Viljandis, Sillamäel ja Pärnus. Septembris jõudsin natuke Tallinna Tehnikaülikooliski ringi uudistada!
Ehkki 2015 oli tore aasta, on ootused 2016. aastaks kõvasti kõrgemad. Mingid plaanid, millest ma veel kirjutada ei söanda, on mu peas küpsed, ent üldiselt kavatsen lihtsalt lasta end voolul mööda kärestikke kaasa rebida. Vaatame, mis juhtuma hakkab!
Ülal üks fotomeenutus meeleolukast aastavahetusest. 
Imehead uut!

2 comments:

  1. Mõlgutasin ise täpselt sama mõtet järgmisel päeval pärast aastavahetust: kuhu see aeg kadus? Alles oli kell 16 pärastlõunal, kui, justkui paari tunni pärast, olime teid juba bussile saatmas.
    Pean mainima, et teisel kollaaži keskel on üks ütlemata müstiline pilt.
    Loodan, et südamehääl on vali!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Veider, eks! Aja relatiivsus tõestatud!

      Vali on mu südame hääleke tõesti - loodan, et sinul niisamuti! Kui vaja, räägime veel sellest ;)

      Delete