February 23, 2016

20?!

Täiesti märkamatult jõudiski kätte mu kahekümnes sünnipäev. Saabus see - nagu lõviosa sündmustest elus ikka - igati tavaliselt, kuid olin selle ise eelnevalt enda jaoks suureks sensatsiooniks haipinud. Kirjutasin endale lausa 20. sünnipäeva eelõhtul: "Tunne on selline, nagu lahtuks uue aastakümne saabudes mu senine identiteet ja enesemääratlus pisikeseks pudiks, nõudes valjuhäälselt uuesti jalule seadmist." Nimelt leidsin, et igale inimesele meeldib end millegi kaudu määratleda ning üheks minu enesemääratluse pidepunktiks oli viimastel aastatel kujunenud fakt, et olen alla kahekümne aasta vanune. Pseudoprobleem missugune, eks.
Tegelikult jäid mõistagi nii identiteet kui ka enesemääratlus alles, ainult uus kümnelisi tähistav number tahab veidi harjumist. Õnneks on selleks kümme aastat aega!
Sünnipäev ise algas minu jaoks juba 19. veebruari ööl vastu kahekümnendat, mil meie klassikaline kamp mulle, Kristale ja Katsile (kes mõlemad said samuti 20) peomütsid pähe tõmbas, kõigi nägudele numbri 60 maalis ning üsna nõudliku nimekirjaga linna peale lasi. Ülesannete eduka sooritamise eest jagati meile Liisi mahukast kotist ka preemiaid. Ehkki suhtusin meile antud ülesannetesse algul skeptiliselt, pean tunnistama, et õhtu kujunes äärmiselt vahvaks. Minu absoluutseks lemmikuks jäi lõpuks punkt "abieluettepanek", mille saime kõik Mökus ka kenasti tehtud.
Meie tort oli meistriteos omaette: selle peal olid kõrvuti kujutatud fotod meist kolmest... vanadena. Oma kortsulisse näkku vaadates süvenes mu kabuhirm vananemise ees veelgi (keda huvitab, milline välja nägin (nägema hakkan??), see managu oma silme ette paari lisakortsuga Lydia Koidula sajakroonisel). Puhusime ära küünla vanusenumbriga 60 ja tähendasime, et meie kolme 180. juubelil, kui igaüks meist päriselt 60 saab, sööme torti, mis näeb välja täpselt samasugune - ainult et suhkruvaabale prinditud fototöötluse asemel katab tordi pinda peegel.
Sünnipäev jätkus veel trennikaaslastega Pahades Poistes ja Kaisaga Werneris brunch'ides. Viimase kohta nõnda palju, et tõstsime endile ette kordades rohkem, kui kõhus ruumi oli. Arutasime ka, mis suhe eestlastel õigupoolest selle toiduga on - kas tõesti minnakse pidudele, seminaridele ja kruiisidele suuresti toidu all lookas Rootsi laua pärast, kuna hinges möllab ürgne defitsiidihirm? Võib-olla. :)

Omalt poolt tänan veel kõiki vahvaid meelespidajaid, kes mu juubeli oma kõnede, sõnumite või postkaartidega rõõmsamaks muutsid: oli üks igati tore päev, aitäh!

February 15, 2016

Lapimaa idüll

Sõbrad, ma olen tagasi kõige põhjapoolsemast punktist, kus kunagi viibinud olen, ja mul pole sõnu kirjeldamaks, KUI väga sealveedetud aega kaifisin - käisin kõik need viis päeva totra naeratusega ringi, ise elust pilves. Lõviosa mu vaimustusest oli tingitud mõistagi hingematvast loodusest, kuid kaasa aitasid kahtlemata ka igaõhtused käredad saunatuurid, kus vihaste leilide vahel sai kahlatud vähemalt vööni ulatuvas lumes (viimaseks saunaõhtuks tõin endale õuest kaasa ka ühe kidura männioksa, mille sõitsin maha kelguga ühele puule otsa põrutades ning mida kasutasin viha eesmärgil), ühised pannkoogihommikud, sõit kelgukoertega (kusjuures minu ja Merili kelgu ette olid rakendatud ilma ühegi kahtluseta kõige perumad isendid) ning mõistagi tohutult vahva seltskond, kellega istusime poole ööni libahunti mängides üleval.
Seisin parajasti Konttaineni mäe tipus, hinges möllamas kõik need ilusad j-tähega tundmused (joobumus, joovastus, elujanu), kui mulle jõudis kohale tõdemus, et just selliste hetkede nimel tasub elada. Samale mõistmisele jõudsin ka näiteks Oulanka jõekärestiku matkarajal, mil kahe uue sõbraga lõpututele treppidele käega lõime ning endid lihtsalt tagumiku peal mägedest alla lasime. Tuule metsik vihin kõrvus tõi mu pähe mõtte, et ma pole kunagi olnud lähemal taigakunni rollile. Sel viivul olin ma seda korraks tõesti!

Jutt võttis juba äärmiselt paatosliku pöörde (nagu mul ikka kombeks), tuhat vabandust! Katsun tulla nüüd tagasi maa peale, alustades päris algusest. Lapimaale sõitsin Loodusretked OÜ-ga - sääraseid väljasõite korraldatakse üsna sageli. Otsuse osaleda võtsin oma peas vastu vist hetkel, mil reisikirjelduse lugemise lõpetasin, kuid kohe ma ennast siiski ei registreerinud - käisin sama retke vähemalt seitsekümmend tiiru veel kontrollimas. Ühel pimedal õhtul ülikoolist tulnuna olin aga täis otsustavust: panin nime kirja. Seda, et lähen solo, ma ei peljanud: viimased aastad on mulle juba õpetanud, et toredad inimesed astuvad nagunii ligi ning üksinda konutama ma ei jää.
See reis polnud samuti mingi erand.
Võib-olla üks põhjus, mis mind Lapimaa suunas nõnda jõuliselt tõmbas, oli soov näha selle aasta sees korra ka õiget talve - Saksamaal jäin sellest ilma. Olen varemgi maininud, et mulle tõesti meeldib talv - kõigist neljast aastaajast aga paraku kõige vähem. Seega tuligi mulle üllatusena, et korraliku talve puudumine minus nõnda suure igatsuse äratas. Jäätunud puude (tykky) vahel kõndides tundsin piinlikkust, et üldse aastaaegu kuidagi järjestada julgesin. Talv on i-me-li-ne!
Enne veel, kui keegi end lumiseid pilte vaadates lõdistab, mainin ära, et temperatuur oli äärmiselt soe, jäädes sinna miinus kahe ja nulli kanti. Mina oma oi-brr-ma-lähen-jäisele-Lapimaale-meelsuses olin hankinud endale ultrauhke varustuse (termopesu, fliisid, kampsikud, villased sokid), nii et külma kui sellist ei tajunud ma hetkekski - isegi mitte 45 minutit järjest lumehanges vesipappi passides.
Sellest vesipapist veel. Meid viidi bussiga jõe äärde, mis pidi olema kuulus selle poolest, et kaldad kihavad vesipappidest - meile ei hakanud silma ükski. Minul oli aga kindel plaan vesipapp pildile püüda. Lindude käitumismustritest ei jaga ma kahjuks mitte kõige vähematki, ent miski ütles mulle, et targem oleks 40pealisest lobisevast seltskonnast irduda ning mingisse vaiksesse soppi varjuda, et rahus oodata. 
Et see kannatamine nõnda raske peab olema! Eks ma üks tänapäeva hektilise ühiskonna poolt vormitud sulam ole, kellel hakkab rinnus valusalt pitsitama, kui juba paar murdosa sekundist midagi uut ja pingelist toimunud pole (olgu, lood pole nii hullud, ent mitte ka palju paremad). Juba pärast 15 minutit võttis minus maad kärsitus (juhtub ka juba midagi või??), kuid Remo Savisaarele (kes olevat kõhutanud sama jõe ääres kolm ööpäeva, lootes näha saarmat) mõtlemine rahustas mu maha. Lõpuks nägin vesipappe päris palju - üks neist on esindatud ka üleval.
Allpool võib teravam silm märgata aga laanenääri (kuukkeli), kes tuli julgelt ligi ning sõi sõrmede vahelt vorsti.
Oma retke põhimissioonist - virmalistejahist - jäin lauspilvisuse tõttu paraku ilma, ent kuna retk pakkus nõnda palju muud toredat, mida ma ei osanud oodata ka oma sõgedaimates unistustes, ei olegi ma väga löödud. Küll neid näeb Eestis ka!
Lauspilvisus ühes aeg-ajalt ilmuva uduga tingis aga säärase nähu, kus silm ei seletanudki kaugemale kui eelkõndija kirju jopeni. Ainult mingisugused ebamäärased valge varjundid (et neid nõnda palju on)! Eelnevate matkajate poolt juba kõvaks tambitud rajast sammukese kõrvale astudes leidis vapper sumpaja end vähemalt vööni (halvemal juhul ka rinnuni) ulatuvast kohevast lumest, kust väljasaamine polnud sugugi kergete killast. Sama kehtis siis, kui oli soov pildistamise eesmärgil rajast kõrvale kalduda. Mina isiklikult kaotasin lummekukkumise järje esimese matkapäeva esimesel pooltunnil. Õnneks oli pehme!

Mingisugust põhjapanevat lõppsõna ei oskagi ma kirja panna. Mõistagi võiksin kedrata sellest postitusest juba koorunud tõdemusi nagu "tundmatusse hüppamine ajab vere keema" ja "loodus on ikka võimas" lõpmatuseni, ent loodetavasti teevad fotod mu nadide sõnade asemel ise oma töö. Ja ega need fotodki suuda edastada seda, mis inimeses tegelikult toimub, kui ta Ruka või Konttaineni mäe tipus seisab. Parim moodus selle adumiseks on ikka ise kohale minna - soovitan soojalt (või oleks ehk korrektsem soovida külmalt)!

February 9, 2016

Piparkoogitegu

Eelmisele postitusele jätkuks: piparkookide kallal nokitsen viimasel ajal niisamuti, kuna meil on tainast veel küllaga. Üks plaaditäis - kaks ja pool tundi nikerdamist - siin see on!

Elan veel!

Sõbrad, ma olen tagasi Eestis! Vahepeal on juhtunud üht koma teist. Näiteks sooritasin kõik oma eksamid. Neist tean vaid ühe - kõige suurema murekoha - hinnet, mis oli positiivne. Ainuüksi sellest teadmisest mulle juba piisabki (naljakas, kuidas standardid on ajas langenud: algklassides jättis viis miinus kurku veidi kibeda maigu, gümnaasiumis ei tahtnud kolmesid matriklisse lasta, nüüd on oluline lihtsalt kuskil läbisaamise-läbikukkumise piirimail laveerida (üritades endale samal ajal sisendada, et õpin ainuüksi iseendale)).
Jaanuari viimasel päeval jõudsin ka kolida - arvan, et tegemist oli mu kuu tippotsusega. Elan nüüd ühiselamus, kusjuures vaid kiviviske kaugusel põhiraamatukogust ning -sööklast, samuti ainsast suurest ja korralikust toidupoest, mida annab Eestis võrrelda iga Prisma, Rimi või Selveriga (Rostockis on rohkem hinnas sellised kahtlased pisikesed nurgaärid, kus tuleb vaadata, et pead vastu lage ära ei lööks ning et poodeldes hapnik otsa ei saaks). Jagan boksi vietnamlase, itaallase ning kolumblasega, tuba on mul täitsa eraldi. Jõudsin seda enne kojulendu oma maitse järgi sättida ka ning pean tõdema, et tulemus sai hubasem ja kodusem, kui mu eelmine tuba Margaretenstraßel seda kunagi olla suutis. 
Eestisse jään seekord päris pikaks ajaks: eeldatavasti päris märtsi lõpuni. See annab mulle ligi kaks kuud vabadust, kuid tundub, et tegevust jagub piisavalt. Esiteks mõtlesin, et keskendun puhtalt lugemisele ja autokooli lõpetamisele, kuna mul on väga piinlik, et mõlemas vallas nõnda pika pausi üldse sisse lasin. Seejärel otsustasin, et nädalake Lapimaal ei teeks samuti halba (väljasõit Tallinna suunas algab, muide, vähem kui tunni aja pärast). Kuna pelgasin veidi veel igavuse käes kannatamist, lubasin kaasa lüüa ka Kooliteatrite Festivali korraldusmeeskonnas, kirjutada ülikoolilehe tarbeks, liituda spordiklubiga ning hakata taas neli korda nädalas ujumas käima. Mõistagi olen väga paindlik kõikvõimalike kohvikute-kokkusaamiste-kontsertide osas, nii et lõpuks ei imestakski ma väga, kui oma lube kätte ei saa ning ühegi teose tiitellehest kaugemale ei jõua.
Nagu põgusalt mainitud, võtan nüüd suuna põhja, et näha virmalisi ja teha põhjapõtradele pai. Kuulduste kohaselt pole seal netti, nii et blogi täienemist ei tasu väga pea oodata, ent nädala pärast ma muljetan - ja kuidas veel!

//Tänased pildid pärinevad meie Saksamaa üürikesest talvest, mis kestis maksimaalselt kaks nädalat. Vahetult enne kojusaabumist oli seal juba kümme kraadi sooja, linnud laulsid, muru mühises kasvada; mina käisin pargis jooksmas.