February 9, 2016

Elan veel!

Sõbrad, ma olen tagasi Eestis! Vahepeal on juhtunud üht koma teist. Näiteks sooritasin kõik oma eksamid. Neist tean vaid ühe - kõige suurema murekoha - hinnet, mis oli positiivne. Ainuüksi sellest teadmisest mulle juba piisabki (naljakas, kuidas standardid on ajas langenud: algklassides jättis viis miinus kurku veidi kibeda maigu, gümnaasiumis ei tahtnud kolmesid matriklisse lasta, nüüd on oluline lihtsalt kuskil läbisaamise-läbikukkumise piirimail laveerida (üritades endale samal ajal sisendada, et õpin ainuüksi iseendale)).
Jaanuari viimasel päeval jõudsin ka kolida - arvan, et tegemist oli mu kuu tippotsusega. Elan nüüd ühiselamus, kusjuures vaid kiviviske kaugusel põhiraamatukogust ning -sööklast, samuti ainsast suurest ja korralikust toidupoest, mida annab Eestis võrrelda iga Prisma, Rimi või Selveriga (Rostockis on rohkem hinnas sellised kahtlased pisikesed nurgaärid, kus tuleb vaadata, et pead vastu lage ära ei lööks ning et poodeldes hapnik otsa ei saaks). Jagan boksi vietnamlase, itaallase ning kolumblasega, tuba on mul täitsa eraldi. Jõudsin seda enne kojulendu oma maitse järgi sättida ka ning pean tõdema, et tulemus sai hubasem ja kodusem, kui mu eelmine tuba Margaretenstraßel seda kunagi olla suutis. 
Eestisse jään seekord päris pikaks ajaks: eeldatavasti päris märtsi lõpuni. See annab mulle ligi kaks kuud vabadust, kuid tundub, et tegevust jagub piisavalt. Esiteks mõtlesin, et keskendun puhtalt lugemisele ja autokooli lõpetamisele, kuna mul on väga piinlik, et mõlemas vallas nõnda pika pausi üldse sisse lasin. Seejärel otsustasin, et nädalake Lapimaal ei teeks samuti halba (väljasõit Tallinna suunas algab, muide, vähem kui tunni aja pärast). Kuna pelgasin veidi veel igavuse käes kannatamist, lubasin kaasa lüüa ka Kooliteatrite Festivali korraldusmeeskonnas, kirjutada ülikoolilehe tarbeks, liituda spordiklubiga ning hakata taas neli korda nädalas ujumas käima. Mõistagi olen väga paindlik kõikvõimalike kohvikute-kokkusaamiste-kontsertide osas, nii et lõpuks ei imestakski ma väga, kui oma lube kätte ei saa ning ühegi teose tiitellehest kaugemale ei jõua.
Nagu põgusalt mainitud, võtan nüüd suuna põhja, et näha virmalisi ja teha põhjapõtradele pai. Kuulduste kohaselt pole seal netti, nii et blogi täienemist ei tasu väga pea oodata, ent nädala pärast ma muljetan - ja kuidas veel!

//Tänased pildid pärinevad meie Saksamaa üürikesest talvest, mis kestis maksimaalselt kaks nädalat. Vahetult enne kojusaabumist oli seal juba kümme kraadi sooja, linnud laulsid, muru mühises kasvada; mina käisin pargis jooksmas.

2 comments:

  1. Oo, kas Lapimaale lähed Loodusretke tiimiga, ma arvan? :) Käisin kunagi täpselt samal reisil aga sügise omal ja väga lahe oli, nii seltskond kui loodus kui ööbimiskoht ja üldse kõik. Sain sealt omale sõbranna, kes kujunes lausa parimaks. Tahan kindlasti veel minna ja just talvereisile, juba ootan sinu pilte sealt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sul on täiesti õigus! :) Olen siin veetnud kõigest kaks päeva, aga kindlasti kiidan su talvereisi-mõtteid takka: siin on lihtsalt i-me-li-ne! Ja ise tahan KINDLASTI sügisel tulla :)

      Delete