February 15, 2016

Lapimaa idüll

Sõbrad, ma olen tagasi kõige põhjapoolsemast punktist, kus kunagi viibinud olen, ja mul pole sõnu kirjeldamaks, KUI väga sealveedetud aega kaifisin - käisin kõik need viis päeva totra naeratusega ringi, ise elust pilves. Lõviosa mu vaimustusest oli tingitud mõistagi hingematvast loodusest, kuid kaasa aitasid kahtlemata ka igaõhtused käredad saunatuurid, kus vihaste leilide vahel sai kahlatud vähemalt vööni ulatuvas lumes (viimaseks saunaõhtuks tõin endale õuest kaasa ka ühe kidura männioksa, mille sõitsin maha kelguga ühele puule otsa põrutades ning mida kasutasin viha eesmärgil), ühised pannkoogihommikud, sõit kelgukoertega (kusjuures minu ja Merili kelgu ette olid rakendatud ilma ühegi kahtluseta kõige perumad isendid) ning mõistagi tohutult vahva seltskond, kellega istusime poole ööni libahunti mängides üleval.
Seisin parajasti Konttaineni mäe tipus, hinges möllamas kõik need ilusad j-tähega tundmused (joobumus, joovastus, elujanu), kui mulle jõudis kohale tõdemus, et just selliste hetkede nimel tasub elada. Samale mõistmisele jõudsin ka näiteks Oulanka jõekärestiku matkarajal, mil kahe uue sõbraga lõpututele treppidele käega lõime ning endid lihtsalt tagumiku peal mägedest alla lasime. Tuule metsik vihin kõrvus tõi mu pähe mõtte, et ma pole kunagi olnud lähemal taigakunni rollile. Sel viivul olin ma seda korraks tõesti!

Jutt võttis juba äärmiselt paatosliku pöörde (nagu mul ikka kombeks), tuhat vabandust! Katsun tulla nüüd tagasi maa peale, alustades päris algusest. Lapimaale sõitsin Loodusretked OÜ-ga - sääraseid väljasõite korraldatakse üsna sageli. Otsuse osaleda võtsin oma peas vastu vist hetkel, mil reisikirjelduse lugemise lõpetasin, kuid kohe ma ennast siiski ei registreerinud - käisin sama retke vähemalt seitsekümmend tiiru veel kontrollimas. Ühel pimedal õhtul ülikoolist tulnuna olin aga täis otsustavust: panin nime kirja. Seda, et lähen solo, ma ei peljanud: viimased aastad on mulle juba õpetanud, et toredad inimesed astuvad nagunii ligi ning üksinda konutama ma ei jää.
See reis polnud samuti mingi erand.
Võib-olla üks põhjus, mis mind Lapimaa suunas nõnda jõuliselt tõmbas, oli soov näha selle aasta sees korra ka õiget talve - Saksamaal jäin sellest ilma. Olen varemgi maininud, et mulle tõesti meeldib talv - kõigist neljast aastaajast aga paraku kõige vähem. Seega tuligi mulle üllatusena, et korraliku talve puudumine minus nõnda suure igatsuse äratas. Jäätunud puude (tykky) vahel kõndides tundsin piinlikkust, et üldse aastaaegu kuidagi järjestada julgesin. Talv on i-me-li-ne!
Enne veel, kui keegi end lumiseid pilte vaadates lõdistab, mainin ära, et temperatuur oli äärmiselt soe, jäädes sinna miinus kahe ja nulli kanti. Mina oma oi-brr-ma-lähen-jäisele-Lapimaale-meelsuses olin hankinud endale ultrauhke varustuse (termopesu, fliisid, kampsikud, villased sokid), nii et külma kui sellist ei tajunud ma hetkekski - isegi mitte 45 minutit järjest lumehanges vesipappi passides.
Sellest vesipapist veel. Meid viidi bussiga jõe äärde, mis pidi olema kuulus selle poolest, et kaldad kihavad vesipappidest - meile ei hakanud silma ükski. Minul oli aga kindel plaan vesipapp pildile püüda. Lindude käitumismustritest ei jaga ma kahjuks mitte kõige vähematki, ent miski ütles mulle, et targem oleks 40pealisest lobisevast seltskonnast irduda ning mingisse vaiksesse soppi varjuda, et rahus oodata. 
Et see kannatamine nõnda raske peab olema! Eks ma üks tänapäeva hektilise ühiskonna poolt vormitud sulam ole, kellel hakkab rinnus valusalt pitsitama, kui juba paar murdosa sekundist midagi uut ja pingelist toimunud pole (olgu, lood pole nii hullud, ent mitte ka palju paremad). Juba pärast 15 minutit võttis minus maad kärsitus (juhtub ka juba midagi või??), kuid Remo Savisaarele (kes olevat kõhutanud sama jõe ääres kolm ööpäeva, lootes näha saarmat) mõtlemine rahustas mu maha. Lõpuks nägin vesipappe päris palju - üks neist on esindatud ka üleval.
Allpool võib teravam silm märgata aga laanenääri (kuukkeli), kes tuli julgelt ligi ning sõi sõrmede vahelt vorsti.
Oma retke põhimissioonist - virmalistejahist - jäin lauspilvisuse tõttu paraku ilma, ent kuna retk pakkus nõnda palju muud toredat, mida ma ei osanud oodata ka oma sõgedaimates unistustes, ei olegi ma väga löödud. Küll neid näeb Eestis ka!
Lauspilvisus ühes aeg-ajalt ilmuva uduga tingis aga säärase nähu, kus silm ei seletanudki kaugemale kui eelkõndija kirju jopeni. Ainult mingisugused ebamäärased valge varjundid (et neid nõnda palju on)! Eelnevate matkajate poolt juba kõvaks tambitud rajast sammukese kõrvale astudes leidis vapper sumpaja end vähemalt vööni (halvemal juhul ka rinnuni) ulatuvast kohevast lumest, kust väljasaamine polnud sugugi kergete killast. Sama kehtis siis, kui oli soov pildistamise eesmärgil rajast kõrvale kalduda. Mina isiklikult kaotasin lummekukkumise järje esimese matkapäeva esimesel pooltunnil. Õnneks oli pehme!

Mingisugust põhjapanevat lõppsõna ei oskagi ma kirja panna. Mõistagi võiksin kedrata sellest postitusest juba koorunud tõdemusi nagu "tundmatusse hüppamine ajab vere keema" ja "loodus on ikka võimas" lõpmatuseni, ent loodetavasti teevad fotod mu nadide sõnade asemel ise oma töö. Ja ega need fotodki suuda edastada seda, mis inimeses tegelikult toimub, kui ta Ruka või Konttaineni mäe tipus seisab. Parim moodus selle adumiseks on ikka ise kohale minna - soovitan soojalt (või oleks ehk korrektsem soovida külmalt)!

No comments:

Post a Comment