March 28, 2016

Hommikusöögist ja lihavõttejänesest

Laupäeva hommikul brunch'isime Liisi, Evelini ja Anuga Krista pool. Natuke nagu niisama (et sõprus või nii, aeg-ajalt on ju tore kohtuda), natuke ka alatooniga minu peatset lahkumist tähistada. Tõepoolest, minu vahva aeg kodumaal hakkabki selleks korraks lõpusirgele jõudma. Nädala pärast kiman taas oma roostes veloga loengute vahet ja pursin (peaaegu niisama rooste jäänud) mõisarahwa keelt.
Aga tagasi eelpool mainitud hommikupooliku juurde: ajasime juttu ja koksisime lihavõtete puhul sümboolselt oma üllatusmune. Seal mõnusasti tiksudes tabas mind ühtäkki heldimusega arusaam, kuidas mul on kõigi ümbritsevatega ikka tohutult vedanud. Tähendab, see ei tulnud mõistagi mingi pommuudisena, kuid oli sellegipoolest märksa teravamini tajutav kui muidu. 
Jube toredad olete mul kõik, sõbrad!
Munadepühad on mulle üldse alati väga meeldinud. Ilmselt seostan neid alateadlikult piiripunktiga talve ja kevade vahel, kust alates pole tagasiminek enam võimalik. Edasi ikka aina helgemaks ja valgemaks! Sel aastal kinnitasid mu veendumust ka kellakeeramine ja kuue (!) kollase liblika nägemine. 
Laupäeva hilisõhtul pärast väikest jalutuskäiku värske peaga tuppa jõudes otsustasime emaga, et korraldame Mariile järgmiseks päevaks aardejahi. Mõeldud-tehtud. Rebisime sedeleid ja lisasime neile erinevaid instruktsioone. Ehkki lubasin endale, et ärkan hommikul vara, jälgimaks ise kavala muigega oma elevil õde, ei suutnud ükski vägi mind hommikul tõusma sundida - isegi mitte Marii ise, kes iga leitud sedeli järel kilgates minu juurde lidus, mind veidi aega togis ning seejärel alla andes järgmisesse kohta sööstis (nii väitis mulle vähemalt ema, sest minul endal puuduvad igasugused mälestused enne kella ühtteist hommikul). 
Lubasin endale pühalikult, et katsun järgnevatel aastatel lihavõttejänese rolli paremini kanda.

March 22, 2016

Mustad alpinistid

Mul on teiega jagada mõned kaadrid minu, Kaisa, Maali ja Marilinnu suusamatkast Elvas, mille võtsime ette eile varahommikul kell seitse, kasutamaks mõistlikult ära öösel sadanud lund. Kaisa hakkas vist suusatama juba enne kõndimaõppimist ning lisaks on ta Eesti meister suusaorienteerumises, Maali on lihtsalt kogu oma perekonnaga tulihingeline suusafanatt ja Marilind on pannud Eesti meistrikaid kinni igasugustel spordialadel - asi see suusatamine talle siis ära ei ole! Mina sain vist suusad alla viimati kaheksandas klassis, mil läksin koolidevahelisele teatevõistlusele arvamusega, et sõita tuleb 500 meetrit, kuid stardis tunnistati mulle, et tegelikult siiski 2000; oma hädise klassikasammuga meenutasin päris korralikult Marleeni "Mustast alpinistist", kes tihkus lumetormis nutta. 
Kelles tärkas nüüd minu jutu ja esimese kurjakuulutava pildi (ja meeleolumuusika??) peale lootus, et tuleb põnev lugu sellest, kuidas me ööseks lumetormi kätte jäime ja kuidas ma tõesti pisarateni ahastusse sattusin, seda pean kahjuks kurvastama: sõitsime poolteist tundi Vitipalu vaatetorni ja poolteist tagasi, keskpäeval istusin juba ontlikult sõidutunnis. Tontlik täiskuu on kaadrisse püütud hoopis täna teel toidupoodi.
Uudistest aga veel niipalju, et nädalavahetusel toimus kooliteatrite festival, millest ootasin täielikku hävingut ja põrumist (just meie näidendist, mitte festivalist endast). See tunne süvenes konkurente vaadates üha enam, kuna kõik olid tulnud lagedale leidlike ideede ja nauditava näitlejameisterlikkusega. Meie taktika oli rohkem - nõnda mulle vähemalt näis - tolasid mängida. Ometi ei purenud mind kordagi ärevus või lavahirm - ju olin meie kurva saatusega juba leppinud. 
Seda suurema šokina tabas mind avastus, et rahvas pidevalt kaasa naeris ja meid etenduse lõppedes huilates tagasi plaksutas. Ju olid meie naljad väga piiripealsed (üks kahest, kas lähevad peale või kohe üldse mitte) ning meil lihtsalt vedas publikuga (samas ei välista ma võimalust, et seal istusid ka kivinenud nägudega inimesed - neid polnud õnneks lihtsalt kuulda :)). Saime kaks eripreemiat ning Mattias võitis meie hulgast - nagu tal ikka kombeks - festivali parima meesnäitleja tiitli! Emotsioonid festivalist endast on üdini positiivsed ja ei saa salata, et ka nostalgiast paksud (festivali tunnusmeloodia, mida olen kuulnud neljandast klassist peale, lausa paitas kõrvu).
Ilmselt jäi see minu viimaseks festivaliks osalejana, kuid leian ise, et säärane lõppakord rahuldas mind täielikult.
Üleval veel üks vahva fotojäädvstus meie kirevast seltskonnast. Naljakas, kuidas aja möödudes kõik ebamugavad mälestused kaovad ning jäävad vaid rõõmsad: juba praegugi ei mäletaks ma oma üüratut muhku vasakul põlvel, kui Martin poleks mul ennist oma veerand tundi süles istunud (püüdmaks eelmise postituse kaadrit muidugi). Möödub veel paar nädalat ja kogu valu on meelest pühitud - selles võite päris kindlad olla!

17 aastat hiljem


March 12, 2016

Sõnad on mõtete peale kadedad*

Üle pika aja on taas nõnda keeruline kuskilt otsast juttu veeretama hakata! Mul on seljataga palju vahvaid hommikuid (kodus või kohvikus), päevi (ujumas või näiteringis või autokoolis) ja õhtuid (väljas). Teoksil on korraga piisavalt palju, nii et järg kaob käest, ent kui keegi küsiks, millega tegelenud olen, ei oskakski ma midagi konkreetset vastata. Kaks korda olen jõudnud otsapidi Viljandisse: ühel korral spontaanselt, teisel korral planeeritult. Nimelt võttis minuga ühendust üks Eesti ja Saksamaa vaheliste haridussuhete edendajate lipulaevadest siin Eestis, kes palus minul kui praeguse hetke noorimal DAADi stipendiaadil üles astuda 20minutilise kõnega oma elust Saksamaal. Niisiis eeldasin, et esinen Viljandi Gümnaasiumi kaheteistkümnendikele - kelles teiseks võiks mu jutuke huvi äratada? Otsustasin natuke Saksamaad pilada (diskreetselt muidugi), et kõne huvitavam oleks.
Nüüd põhjalikult järele mõelnud, tuleb tunnistada, et peamised ämbrisseastumised mu elus ongi tingitud sellest, et ma liiga palju eeldan. Nõnda ka sel korral. Selgus, et tegemist oli hoopiski saksa keelt õpetavate koolide direktorite ümarlauaga, kusjuures uksest sisse astudes langes mu pilk kohe põhi- ja keskkooliaegsetele direktoritele, kes istusid kõrvuti.
Jätsin pilakohad kõnest välja.
Pärast surusin mõlemal direktoril kätt ja jäin veidikeseks juttugi puhuma - tegelikult polnud kõne üldse põdemist väärt ja päev oli väga tore!
Kihvti kontrastina meenub kaks järjestikust õhtut: esimese veetsin Katsiga tema pool, teise trennigängiga linnas. Õhtu Katsiga oli kui välgatus sellest, milline mu rahulik vanaduspõli hakkabki ilmselt välja nägema: valmistasime kumbki kaks kruusi kookosega kakaod (mille Marilind oli Milanost kaasa toonud, aitäh!), ajasime veidi juttu ja siis küsis Kats, ega ma juba Elmo Nüganeniga "Kontakti" pole näinud. Vastasin, et ei, kuid mul on kavas vaadata - selgus, et ka temal. Niisiis tuhlasime veidi ETV arhiivis ja vaatasimegi ülalnimetatud saate ära. :) Teine ja märksa lärmakam õhtu oli meeldetuletus sellest, et päris kuuekümnene ma veel ei ole. Muide, sel samal õhtul Pahades Poistes ujus minu ja Kristiina külje alla kaks suhkruissit, kes põristasid oma jämeda bassihäälega üle leti stiilis: "Seitse burgerit tüdrukutele... VÕI KAHEKSA... ja kuus kirsiõlut!"
Järgmisel nädalavahetusel leiab aset Tartu Kooliteatrite Festival ning ehkki kuulusin algul üksnes korraldusmeeskonda, on mind nüüdseks vist ka vanadest jääkidest koosnevasse truppi (nõnda kutsume endid ise naljaga pooleks) meelitatud. Praegu näib mulle küll, et läheme lihtsalt lolli mängima, sest midagi korralikku meil valmis ei ole, aga kõik varasemad kooliteatrite festivalidele eelnenud nädalad on tõestanud, et nädalaga jõuab palju.

*Indrek Hirv

March 7, 2016

Surmast

Mul oli ükskord paganama idülliline õhtu. Veetsin selle Liisi, Anu ja Katsiga. Esmalt kokkasime: pearoaks valmistasime baklažaanilasanje, magustoiduks šokolaadi-avokaadotrühvlid (mida me - tõsi küll - ei viitsinudki trühvlikujulisteks pallikesteks veeretada, nii et sõime möksi lusikatega). Seejärel vaatasime põgusalt dokumentaali polügüüniast, ent panime selle õige pea meie rinnus tärganud feministide tõttu kinni. Otsustasime keerutada pudelit. Täitsa lõpp: mängust, mis kunagi kubises küsimustest stiilis "kes sulle meeldib hihihii" või "kellele ruumisviibjatest musi teeksid hahahaa", on aastate möödudes märkamatult kujunenud filosoofiline aruteluring. Lahkasime kõiksuguseid teemasid, näiteks õnne, eneseteostust, mugavustsooni, kahetsust... Ja surma.

Kõik algas Anu küsimusest Katsile: "Kas sa tahaksid teada oma surmakuupäeva?" Klassikaline küsimus, mille kallal olen varemgi juurelnud. Minu välkvastus? Muidugi mitte, maru õudne oleks. Aga kui nüüd järele mõelda...

Mulle tundub, et paljud inimesed elavad nõnda, nagu nad kunagi ei sureks. Ilmselt mängib siin rolli asjaolu, et surm on tohutult ähmane ja abstraktne mõiste, mis ei näi kunagi kohale jõudvat. Nõnda saabubki ta reeglina šokina, korjates meid üles meie poolikutest eludest keset suhete sasipuntraid, väljaütlemata sõnu ning teostamata plaane. Maailmas, kus inimene (kas või mina ise) teaks aga kindlalt, et 3. novembril 2037 tuleb minna, muutuks surm vägagi konkreetseks osaks elust, saavutuste verstapostiks.

Muidugi sõltub inimesest endast, kas ta istub kuni aastani 2037 tugitoolis ja vaatab kella või seab oma elu ümber nõnda, et mahutab kõik plaanid allesjäänud aastate sisse, võttes nõuks nautida elu täiel rinnal.

Üks mõttekäik: kui ma teaksin, et lahkun siit ilmast kahekümneselt käesoleva aasta 15. mail, kas läheksin tagasi Saksamaale ülikooli? Ei. Mitte et mulle seal ei meeldiks - lihtsalt paar viimast kuud veedaksin ideaalis kodus, mitte kusagil suvalises ülikooliraamatukogus. 14. mail korraldaksin suure lahkusmispeo, jätaksin kõigiga põhjalikult hüvasti ja läheksin tõenäoliselt rahus. Peaksin aga surema samal ajal, teadmata seda ette, lahkuksin ilmselt olukorras, kus silmad on lugemisest krillis ning sotsiaalelu juba nädalaid olematu.
Aga mis takistab mind kohe praegu ülikoolielust loobumast ja suuri seltskonnapidusid organiseerimast, nagu homset ei oleks ega tuleks?

Eks ikka tõsiasi, et võib-olla mul veab ja ma ei lahku mitte kahekümneselt, vaid üheksakümneselt. Säärase pika (ja loodetavasti täisväärtusliku) elu mastaabis tunduvad need lühikesed aastad ülikooliraamatukogus krilli loetud silmade seltsis mitte just kõige suurema ohverdusena kindlustunde kõrval, mida ülikooli lõpetamine mulle pakub. (NB! Mitte et ma arvaks naiivselt, et mis tahes ülikooli lõpetamine tagab automaatselt kõrge positsiooni (või mingigi töökoha) ühiskonnas!)

Leian, et kuna inimesed oma surmakuupäeva ei tea, meeldibki neile arvestada sellega, et nad elavad pigem kaua kui vähe. Nõnda on turvalise raja tallamine ehk ka rohkem õigustatud? Sest olgem ausad, elamine nõnda, nagu oleks iga päev viimane, nõuab juba palju suuremat julgust. Teades kindlalt, et tänane päev jääb nagunii viimaseks, poleks ehk õelale bossile näkkusülitamises midagi hirmutavat. Seda mitte teades (kui inimesena ikka eeldad, et saabuvad veel homne ja ülehomne ja tont teab, kuidas siis pärast seda sülitamist pere toidetud saab?) aga juba kindlasti.

Kats käis välja, et Erasmuse tudengid näivad olevat õigele elamisviisile pihta saanud, katsudes nautida oma üürikesi hetki mõttega, et kuue kuu või aasta pärast on minek. Mina omalt poolt täiendaksin, et õigele elamisviisile pihtasaanute staatust annab laiendada kõigile ülejäänutelegi, kes elavad perioodide kaupa või panevad endile aeg-ajalt tähtaegu (mis metafoorilises ja veidi morbiidses mõttes võiksid ehk tähistada potentsiaalseid surmakuupäevi), enne mida tuleb elu täiel rinnal nautida.

Usun, et õnneliku elu tagab arvestamine tõigaga, et elu on pigem lühike kui pikk. Tung elada on nõnda suurem!*

Lõpetuseks üks vahva mõte "Kuldsetest lugudest":
Sel päeval küsisid kõik külastajad nagu kokkulepitult Meistrilt ühte ja sedasama küsimust: mis tuleb pärast surma? Meister vaid naeratas ega vastanud midagi. Pärast küsisid õpilased temalt, miks ta kogu aeg vastamisest hoidub. Meister vastas: "Kas olete märganud, et hauataguse elu vastu tunnevad huvi just need, kes ei tea, mida praegusega peale hakata? Neile on vaja veel üht elu, mis kestaks igavesti." - "Aga ikkagi, kas on elu peale surma või mitte?" küsis üks õpilane jonnakalt. "Kas on elu enne surma - selles on küsimus," vastas Meister. 

*Ei tasu õelale bossile näkku sülitamata jätta!

(PS! Oma kiidukõnest hoolimata ei ole ma siiski kindel, kuidas Anu algsele küsimusele vastaksin. Kogu aeg endale surmakuupäeva teadvustamine ajaks tõenäoliselt samuti hulluks, eriti lõpu eel. Seega rõõmustan, et ma päriselt kunagi valima ei pea - lepin sellega, et ma seda kuupäeva ei tea. Elu kohe lihtsam! Vist.)