March 22, 2016

Mustad alpinistid

Mul on teiega jagada mõned kaadrid minu, Kaisa, Maali ja Marilinnu suusamatkast Elvas, mille võtsime ette eile varahommikul kell seitse, kasutamaks mõistlikult ära öösel sadanud lund. Kaisa hakkas vist suusatama juba enne kõndimaõppimist ning lisaks on ta Eesti meister suusaorienteerumises, Maali on lihtsalt kogu oma perekonnaga tulihingeline suusafanatt ja Marilind on pannud Eesti meistrikaid kinni igasugustel spordialadel - asi see suusatamine talle siis ära ei ole! Mina sain vist suusad alla viimati kaheksandas klassis, mil läksin koolidevahelisele teatevõistlusele arvamusega, et sõita tuleb 500 meetrit, kuid stardis tunnistati mulle, et tegelikult siiski 2000; oma hädise klassikasammuga meenutasin päris korralikult Marleeni "Mustast alpinistist", kes tihkus lumetormis nutta. 
Kelles tärkas nüüd minu jutu ja esimese kurjakuulutava pildi (ja meeleolumuusika??) peale lootus, et tuleb põnev lugu sellest, kuidas me ööseks lumetormi kätte jäime ja kuidas ma tõesti pisarateni ahastusse sattusin, seda pean kahjuks kurvastama: sõitsime poolteist tundi Vitipalu vaatetorni ja poolteist tagasi, keskpäeval istusin juba ontlikult sõidutunnis. Tontlik täiskuu on kaadrisse püütud hoopis täna teel toidupoodi.
Uudistest aga veel niipalju, et nädalavahetusel toimus kooliteatrite festival, millest ootasin täielikku hävingut ja põrumist (just meie näidendist, mitte festivalist endast). See tunne süvenes konkurente vaadates üha enam, kuna kõik olid tulnud lagedale leidlike ideede ja nauditava näitlejameisterlikkusega. Meie taktika oli rohkem - nõnda mulle vähemalt näis - tolasid mängida. Ometi ei purenud mind kordagi ärevus või lavahirm - ju olin meie kurva saatusega juba leppinud. 
Seda suurema šokina tabas mind avastus, et rahvas pidevalt kaasa naeris ja meid etenduse lõppedes huilates tagasi plaksutas. Ju olid meie naljad väga piiripealsed (üks kahest, kas lähevad peale või kohe üldse mitte) ning meil lihtsalt vedas publikuga (samas ei välista ma võimalust, et seal istusid ka kivinenud nägudega inimesed - neid polnud õnneks lihtsalt kuulda :)). Saime kaks eripreemiat ning Mattias võitis meie hulgast - nagu tal ikka kombeks - festivali parima meesnäitleja tiitli! Emotsioonid festivalist endast on üdini positiivsed ja ei saa salata, et ka nostalgiast paksud (festivali tunnusmeloodia, mida olen kuulnud neljandast klassist peale, lausa paitas kõrvu).
Ilmselt jäi see minu viimaseks festivaliks osalejana, kuid leian ise, et säärane lõppakord rahuldas mind täielikult.
Üleval veel üks vahva fotojäädvstus meie kirevast seltskonnast. Naljakas, kuidas aja möödudes kõik ebamugavad mälestused kaovad ning jäävad vaid rõõmsad: juba praegugi ei mäletaks ma oma üüratut muhku vasakul põlvel, kui Martin poleks mul ennist oma veerand tundi süles istunud (püüdmaks eelmise postituse kaadrit muidugi). Möödub veel paar nädalat ja kogu valu on meelest pühitud - selles võite päris kindlad olla!

No comments:

Post a Comment