March 12, 2016

Sõnad on mõtete peale kadedad*

Üle pika aja on taas nõnda keeruline kuskilt otsast juttu veeretama hakata! Mul on seljataga palju vahvaid hommikuid (kodus või kohvikus), päevi (ujumas või näiteringis või autokoolis) ja õhtuid (väljas). Teoksil on korraga piisavalt palju, nii et järg kaob käest, ent kui keegi küsiks, millega tegelenud olen, ei oskakski ma midagi konkreetset vastata. Kaks korda olen jõudnud otsapidi Viljandisse: ühel korral spontaanselt, teisel korral planeeritult. Nimelt võttis minuga ühendust üks Eesti ja Saksamaa vaheliste haridussuhete edendajate lipulaevadest siin Eestis, kes palus minul kui praeguse hetke noorimal DAADi stipendiaadil üles astuda 20minutilise kõnega oma elust Saksamaal. Niisiis eeldasin, et esinen Viljandi Gümnaasiumi kaheteistkümnendikele - kelles teiseks võiks mu jutuke huvi äratada? Otsustasin natuke Saksamaad pilada (diskreetselt muidugi), et kõne huvitavam oleks.
Nüüd põhjalikult järele mõelnud, tuleb tunnistada, et peamised ämbrisseastumised mu elus ongi tingitud sellest, et ma liiga palju eeldan. Nõnda ka sel korral. Selgus, et tegemist oli hoopiski saksa keelt õpetavate koolide direktorite ümarlauaga, kusjuures uksest sisse astudes langes mu pilk kohe põhi- ja keskkooliaegsetele direktoritele, kes istusid kõrvuti.
Jätsin pilakohad kõnest välja.
Pärast surusin mõlemal direktoril kätt ja jäin veidikeseks juttugi puhuma - tegelikult polnud kõne üldse põdemist väärt ja päev oli väga tore!
Kihvti kontrastina meenub kaks järjestikust õhtut: esimese veetsin Katsiga tema pool, teise trennigängiga linnas. Õhtu Katsiga oli kui välgatus sellest, milline mu rahulik vanaduspõli hakkabki ilmselt välja nägema: valmistasime kumbki kaks kruusi kookosega kakaod (mille Marilind oli Milanost kaasa toonud, aitäh!), ajasime veidi juttu ja siis küsis Kats, ega ma juba Elmo Nüganeniga "Kontakti" pole näinud. Vastasin, et ei, kuid mul on kavas vaadata - selgus, et ka temal. Niisiis tuhlasime veidi ETV arhiivis ja vaatasimegi ülalnimetatud saate ära. :) Teine ja märksa lärmakam õhtu oli meeldetuletus sellest, et päris kuuekümnene ma veel ei ole. Muide, sel samal õhtul Pahades Poistes ujus minu ja Kristiina külje alla kaks suhkruissit, kes põristasid oma jämeda bassihäälega üle leti stiilis: "Seitse burgerit tüdrukutele... VÕI KAHEKSA... ja kuus kirsiõlut!"
Järgmisel nädalavahetusel leiab aset Tartu Kooliteatrite Festival ning ehkki kuulusin algul üksnes korraldusmeeskonda, on mind nüüdseks vist ka vanadest jääkidest koosnevasse truppi (nõnda kutsume endid ise naljaga pooleks) meelitatud. Praegu näib mulle küll, et läheme lihtsalt lolli mängima, sest midagi korralikku meil valmis ei ole, aga kõik varasemad kooliteatrite festivalidele eelnenud nädalad on tõestanud, et nädalaga jõuab palju.

*Indrek Hirv

3 comments:

  1. see neljapealine hirv on tore

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pidin ka õnnest rabanduse saama, kui selle neljapealise isendi peale sattusin!

      Delete