May 30, 2016

Tagasi kiviajas

Ja olengi jõudnud oma elus punkti, kus kirjutan sedasamust postitust ülikooli raamatukogu kiviaegsest lauaarvutist, mille ekraanile jõuavad minu kirjutatud laused kiirusel üks sümbol sekundis.
Nimelt koitis lõpuks päev, millest olin varem küll hirmuga mõningaid rutakaid mõtteid mõlgutanud, vältides hoolega nende põhjalikumat analüüsi: mu arvuti pani pildi tasku. Mind valdas šokk: mis minust nüüd saama peaks?! Ma ei peljanud sugugi sotsiaalelust eraldumist (võrdluseks: novembris sai kurdetud sotsiaalmeediast sõltumise üle - probleem, mille olen nüüdseks vist seljatanud), kuid leidsin end sügavalt juurdlemas, kuidas edaspidi ülikoolis hakkama kavatsen saada. Kogu mu MS Office ja konspektivaramu asub ju nii narritavalt ligidal - sellesama pirtsaka seadeldise sees, mis keeldub igasugusest koostööst!
Ühtlasi on keegi vist torganud läbi mu ratta kummid - kuidas muidu seletada tõsiasja, et täiesti lössi vajuvad nad iga kord juba kaks nädalat pärast täispumpamist. Fraasi "täiesti lössi" all mõtlen sõna otseses mõttes täiesti lössi - haardetegur küündib väntamisel maksimumini ja tühi kumm kiunub kokkupuutel asfaltiga nii mis kole (mis on oma kurval moel muidugi positiivne, kuna korralikku rattakella pole mul siiamaani). Kummide pumpamiseks pean aga edaspidi uue kohe leidma, kuna vanas sain juba paraja peapesu: kuidas te, noor neiu, niimoodi sõita saate, endal esituli rikkis??
 
Olgu juba etteruttavalt mainitud, et arvutiga paistis lugu esialgu rõõmustavam kui rattaga: käisin temaga täna igal pool ja pärast mitmeid lootusetuna näivaid vastuseid-sekeldusi-ponnistusi anti ta mulle kaasa täiesti terveks ravituna! Seda ta oligi... kuni kella seitsmeni, mil pilt taas mustaks tõmbus. Tundub, et tänane õhtu tuleb veeta nagu eilnegi...
 
...Mis toobki mind põletava küsimuse juurde: kuidas siis õigupoolest oma õhtu ilma arvutita mööda saata? Ilma mõnusa taustamuusika ja ammugi kõikvõimalike sotsiaalsete ühenduslülideta. Nägin kurja vaeva, et kaevuda sügavatesse mälusoppidesse, leidmaks vastust küsimusele, kuidas varem elasin. Vist lugesin kõvasti raamatuid, jah??
Rõõmustasin oma avastuse üle väga ning haarasin kätte saksakeelse raamatu, mille lugemise plaani sepitsesin juba ammu. Ei, valituks ei osutunud "Kolm musketäri" - sel on tänases postituses vaid illustratiivne eesmärk -, vaid hoopistükkis üks Lindströmi armastsusromaan.

Väga kaugele ma ei jõudnud, ent pettusin juba eos. Võib-olla on keskkooliaegsed kirjandustunnid juurutanud minusse tugeva põhjus-tagajärg-seose jahtija, kel hakkab rinnus valusalt pistma, kui vähegi huvipakkuvad seosed  ilma igasuguse edasise arenduseta õhku visatakse (Stockholmist väikesesse Rootsi linnakesse sattunud uusrikas tunneb ära kail askeldanud vanema mehe ning hõikab: "Mäletad sa veel mind?" - nii jääbki), kirjeldades samal ajal kahekümne lehe peal kuus korda (!!), kuidas seesama mees ja talle silma hakanud naine (teineteisele kontvõõrad, muide) mitu korda tänaval kokku põrkavad ja igal korral üha tugevamalt teineteise silmisse upuvad.
 
Samas tegi nõnda ka Brautigan "Arbuusisuhkrus": kui mu mälu mind ei peta, tuli üks tegelane koju mingi jubinaga, sõnades teisele: "Kuule, viska pilk peale, see on alles huvitav!", mille peale lubas kõnetatu seda tingimata teha - rohkem ei mainitud jubinat kordagi. Brautigani nüke mõjus mulle aga erinevalt Lindströmi romaanist geniaalsena: polegi ju vaja pingutatut ette-taha leierdamist, eriti kuna päriselus jääb nagunii lõviosa niidiotstest ripakile!
Võib-olla taotles Lindström samuti geniaalsust... (Ja võib-olla olen talle tohutult liiga teinud: ehk saab romaani lõpus kahe mehe vaheline tutvus saatuslikuks, millest lähtuvalt veel kõik kaardid ümber mängitakse. Sellisel juhul kirjutan raamatule vabandava ülistuspostituse.)
 
*Irooniline, et eelmises postituses üritasin kõiki veenda selles, et mina olen tegelikult südames vagabund, kel pole midagi vaja, ning moodne ühiskond sõitku üldse kukele.
*Selles postituses kasutasin 49 õ-tähte - silma jäi see mulle seetõttu, et pidin nad kõik käsitsi lisama. Saksa klaviatuur ju.

May 28, 2016

Emotsioone

Vaatasin üleeile säärast tõsielul põhinevat filmi nagu "Into the wild" - oli teine nii paganama ilus, et kummitab mind siiamaani. Kahtlemata mängis positiivse hinnangu kujunemisel väga olulist rolli muusika, mis sobis oma kohale nagu rusikas silmaauku, ent alla ei jäänud sugugi ka filmi visuaalne pool. Vagabund mu sees, kes niigi idealiseerib Nipernaadit, hulkur Rasmust ja meremehelaule, tõstis lootusrikkalt pead ja sisendas: "Teele! Teele!" 
Peategelase puhul paelus mind eelkõige tema pühendumus iseendale. Ta ei kuulunud nende vandersellide hulka, kes käivad külast külla ja vallutavad naiste südameid (Raimond Valgre, khmm!!). Vastupidi: see keeva verega 23aastane noor mees - pealegi alatult nägus - jooksis hoopis põdrakarjas, luges kaljunukil raamatut ning sõitis kanuuga kärestikust alla. Väga magus vaatamine. 
Muide, just samal hommikul olime ühes poliitikateemalises seminaris lahanud Henry David Thoreau teost "Walden", mis kritiseeris kodanikuühiskonda ja idealiseeris võimalikult looduslähedast eluviisi - õhtul filmi vaadates tabasin "Waldenile" nii mõnegi viite. Vahva, mis.

Ainult filmi lõpus sain peategelase peale tohutult pahaseks. Mismõttes?! Kas see pole mitte isekuse tipp, niimoodi lihtsalt...?
Ja siinkohal lõpetangi, et mitte kõike ette lobiseda.

May 19, 2016

Killukesi Bratislavast

Bratislava oli vahva ning minule parajaks üllatuseks (mis tegelikult ei oleks pidanud sugugi nõnda suure üllatusena tulema, kui vaadata kaardilt Slovakkia paiknemist) väga saksapärane. Saksa brändid, saksakeelsed sildid ning muidugi massiliselt palju sakslastest turiste, kes olid ehk (nagu minagi) lihtsalt üsna lähedale puhkusele tulnud. Mis mulle aga Bratislava puhul erinevalt Saksamaast (või linna tasemel siis Rostockist) kohe silma torkas, oli jäätise- ja kohvikurohkus. Viimaseid kohtas vanalinnas jalutades igal sammul - kohati olid põhilised bulvarid mõlemalt poolt välja ulatuvate tänavakohvikute tõttu nõnda kitsaks jäänud, et peaaegu tuli kõht sisse tõmmata. Muidugi on ka Rostockis üks kohvik teise otsas, aga mitte niimoodi! Rostockis (tegelikult olen piisavalt ringi vaadanud ka Hamburgis, et kinnitada järgneva väite paikapidavust sealgi) tundubki kohviku võrdkuju tähendavat väikest nelja ümmarguse lauaga ruumi, mida tuleb regulaarselt tuulutada, et külastajad kogu hapnikku ära ei hingaks... Leidub mõistagi ka suuremaid ja uhkemaid kohti, aga selline tänavatele laienemine pole kindlasti reegel.

Jäätise tähelepanekust ka: mõistagi ei istunud ma pool päeva pargipingil ega koostanud empiirilist uurimust sellest, mitu jäätisesööjat möödub minust teatud ajaühikus, ent sellegipoolest tundus neid kuidagi palju. Muidu kirjutaksin jäätiselembuse lihtsalt mõnusate soojade maiõhtute arvele, ent ilm polnud minu suurimaks kurbuseks nii soe midagi. Kes teab, äkki bratislavalased armastavad lihtsalt väga jäätist...
Esmamuljed jagatud, teen nüüd veidi juttu ka praktilise poole pealt: magasin kolm ööd noortele suunitletud taskukohases hostelis, kusjuures viimasel ööl sain nautida üksnes minu päralt jäetud viiest tuba - halleluuja! Tegelikult olid kõik toast läbi käinud noored toredad, ainult et pikkade väljas veedetud päevade tõttu sain vaevu mahti kellegagi tõsisema tutvuse sobitamiseks. Ühe prantsuse kutiga jõudsin siiski klassikalisest hello-tasandist kaugemale. Tema seljakotti kaunistasid erinevate maade lipud, mis olid kõik kogutud viimase kolme kuu jooksul Euroopas ringi sõites. Jalgrattaga!
Üleeile alustas ta oma teekonda Budapesti ning kui ma nüüd hästi järele mõtlen, jäi tema kätte ilmselt ka mu pastakas, mille laenasin talle märkmete tegemiseks. Ja nõnda sai alguse lugu sellest, kuidas üks pastakas minust põnevamat elu hakkas elama...
Kõige muu hulgas otsustasin oma kavasse võtta kindlasti moodsa kunsti muuseumi külastamise, mis asus kesklinnast umbes neljakümneminutilise bussisõidu kaugusel. Alljärgnevad kaks pilti pärinevad just sealt.
Mida ma oskan öelda... äge oli, ehkki midagi tohutult intrigeerivat ja ennast kõnetavat ma ei leidnud, mistõttu ei nõudnud kogu muuseumi läbikammimine teab mis palju aega. Seevastu jälgisin eemalt üht muheda boheemlasliku olekuga noormeest, kes peatus iga maali ees, hingas sisse-välja ja ilmselgelt kaifis sajaga. Hiljem tundsin ta ära veel vanalinnas... ja hostelis... ja bussiski! "Huvitav, kas universum üritas mulle teda pidevalt näidates mingit sõnumit edastada, millest arusaamiseks ma liiga juhm olin?" mõtlesin endamisi Bratislava lennujaamas. Pool tundi hiljem oma istekoha 26F poole tüürides avastasin, et ta istub mu kõrval (?!).
Ja mina olin just mõned päevad tagasi "Take this waltz'i" vaadates endamisi pomisenud, et ei ole ju võimalik, et naine puhkusel mingit meest silmab, hiljem lennukis tema kõrvale satub ning veel hiljem avastab, et nad on naabrid...
Muide, mul oli noormehe ja tema moodsa kunsti vaimustuse koha pealt õigus - ta teatas lennukis säravate silmadega, et muuseum oli lihtsalt traumhaft!
Et fännan väga kõikvõimalikke turge, võtsin ühe korraliku turu külastamisegi oma reisikavasse. Mulle näis, nagu oleksin jõudnud küllusesarve - ainuüksi turupiltidest võiksin üle ujutada terve postituse. Katsun end siiski taltsutada.
Et mulle soovitati linna odavaimat pannkoogikohta - 25 senti tükk pluss täidisetasu!! -, otsustasin turusaagi pannkookidega ühendada. Niisiis hankisin endale esmalt turult head-paremat täidiseks ning seejärel lasin 75 sendi eest endale kaasa pakkida kolm kooki. Hostelis pidasin pannkoogipidu!
Alumises kollases majas (ehkki pildile on mahtunud vaid uksepiit) nõnda odavaid pannakaid antigi! Ärge teisest pildist end eksitada laske, see on siin niisama. :)
Mind hoiatati, et ma midagi väga ekstravagantset ei ootaks: kohvik pidavat olema pisike ja elava järjekorra tõttu meenutama tugevalt nõukaaega. Niisiis läksingi kohale, olles sisimas valmis vakstuteks ja klappmööbliks. Mu eelarvamused osutusid asjatuks: koht, ehkki imetilluke, oli igati viisakas. Külastajad istusid kuulekalt toolidel ümber kolme ümmarguse laua ning ootasid oma pannakaid, mis valmisid kiiresti. Ainult teenindaja oli ilmselgelt trossis ja tõre - eks ta võttis ka neid tellimusi vastu nagu konveieril.
Käisin ka linnast väljas ühe teletorni tipus paiknevas restoranis, kus pidin solidaarsusest midagi tellima, et vaadet imetleda ning pildistada. Võtsin pokaali veini. Hiljem arvutis oma pilte hinnates jõudsin järeldusele, et ühtki blogikõlbulikku kaadrit ma sealt ei saanudki. Mitte et vaade ise oleks inetu olnud - kindlasti mitte! -, lihtsalt akna sinakas toon ja peegeldused röövisid fotodelt kogu võlu.
Nõnda piirdungi üksnes oma veiniklaasi demonstreerimisega. Tagaplaanile võite kujutada metsad ja mäed...
Suure ülistuskõne soovin pidada Bratislava bussiliiklusele eesotsas bussipiletisüsteemiga, mis oli imeloogiline ja siililegi selge. Kõikjal linnas seletas silm kollaseid automaate, kuhu tuli sisestada vajalik hulk münte ning vastutasuks trükiti pilet - olenevalt sellest, mis vääringus piletit sooviti (kas näiteks veerandtunnist, sõitmaks vaid ühes tsoonis, või kahekümne nelja tunnist, sõitmaks neljas tsoonis). Nõksu mugavamgi kui Rostockis, sadades kordades selgem kui Tartus, kus ma pole senimaani endale selgeks teinud, kuidas see bussiga sõitmine õigupoolest välja peaks nägema.
Et sõitsin bussiga palju, sain ka üsna ruttu pihta, et bussides valitseb selgesti tuntav hierarhia, mille tipus troonisid vanurid ja väikelapsed. Nii vanurite kui ka laste bussi sisenedes libisesid "normaalses eas" (kuidas kirjeldada vanust, mis ei ole vanur ega laps??) inimesed sujuvalt oma pingilt, mis oli väga südantsoojendav. Teisalt paistis mulle väga kummaline, et selle kena žesti eest ühtki tänusõna vastu ei saadud. Juba üles soojenenud süda oli ka segaduses.
Kui bussiliiklus oli 5+, siis jalakäijana hakkamasaamine ei kuulnud sugugi kergemate kilda. Päris mitmel korral kulgesin rahulikult mööda kõnniteed, kui see lihtsalt ära lõppes, nii et kaalusin, kas peaksin edasi sammuma mööda parempoolset teepeenart. Südalinnas. Samas ei teinud nõnda ükski teine jalakäija - ju olid neil ammuilma omad nõksud teada, kust tulnuks ära keerata, et rahulikult oma teed jätkata. Ka minul tuli selliseid "aa-öelnud-kohe"-momente ette palju, kui juhuslikult avastasin, et keset autode pärisuunavööndit tammumisele leidus tunduvalt ohutumaid alternatiive, kuid kõiki neid nappide Bratislavas veedetud päevade jooksul ma avastada ei jõudnudki.
Kui jutt juba nõnda liikluskeskseks kiskus, siis mainin veel ära, et avastasin endas ehtsa sakslasest pedandi, kes punasega teed ületavatele huligaanidele viltu vaatas. Uskumatu! Alles ju tegin ise kramplike sakslaste üle nalja, kes punasega teed ületada ei mõista, ehkki 500 meetri raadiuses pole näha ühtki autot (siiamaani teen ju?), kuid ühtäkki avastasin end nendega samast paadist.
Muide, nüüdseks on mulle avatud ka sakslaste teeületamise loogikat. Kui tahta punasega teed ületada, peab kõigepealt veenduma, et kuskil lapsi nägemas ei oleks! Hea eeskuju etendamine on siin ülioluline. Seejärel tuleb pilguga otsida politseid - trahvid valel ajal teeületamise eest on karmid. Alles seejärel tuleb vaadata, ega autosid ei tule.
Postitus on nüüdseks küll juba igas suunas laiali valgunud, ent kirjeldan paari sõnaga ka oma maitseelamusi. Nagu juba eelmises postituses suure hurraaga kuulutasin, sõin esimesel õhtul punapeedirisotot, oma suurt lemmikut. Teisel külastasin aasiapärast vegan-kohvikut ning lasin hea maitsta köögiviljakarril, kolmandal mekkisin potato dumpling'uid hapukapsa ja grillsojaga: et roog kuulus menüüs märksõna "local" alla, tundus igati paslik loputada see alla kofolaga - populaarse kohaliku karastusjoogiga. Roog ise nägi kõigist eelpool nimetatutest välja kordades ilmetum (et mitte öelda hallikas lobi), kuid maitses jube huvitavalt. Hapukapsas õigustas oma nime esimest poolt - HAPU - sajaprotsendiliselt. Ma arvan, et ma ei suuda eestipärast hapukapsast enam kunagi täie tõsidusega võtta.
Viimasel päeval algas, muide, suur tänavatoidufestival, mida sain paraku piielda juba lennujaama poole suundudes.
Tagasisõit osutus suureks peavaluks. Mõtlesin küll, et mis ta siis ära ei ole - lühike lend! Tegelikkuses istusin terve aja lennujaamas pinges: stardime õigel ajal või mitte?! Väiksemalgi hilinemisel olnuksid kurvad tagajärjed. Et õhtusel ajal lennujaamast enam Rostocki suunduvat bussi läbi ei tulnud, tuli end transportida bussijaama (viimasele bussile). Mulle näib Berliini bussijaam olevat ülejäänud maailma poolt hüljatud vaeslapse rollis, kuhu kohale jõudmiseks tuleb tohutult võimelda ja fantaasiat kasutada. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja sinna saab ka loogilisi teid pidi?? 
Teekond lennujaamast bussijaama nõudis igatahes 95 pingelist minutit, mille käigus vahetasin mitmeid liine ja suundi, lisades jällegi halli oma tulevaste juuste panka. "Mitte kunagi enam," pahistasin läbi hammaste, kui õnnelikult oma bussiistmel maandusin. Paraku meenus mulle, et juba kahe nädala pärast tuleb keeruline logistikarägastik taas läbida: sõidan ju nädalavahetuseks Danile ja Kristile Brüsselisse külla!!
(Kindlasti ei tasu nüüd siit välja lugeda, nagu poleks ma käiguga rahule jäänud: igal juhul korvas Bratislava kogemus nüri tagasitee üles. Ja kindlasti kaalub Brüsseli oma samamoodi!) :)
Kokkuvõtteks? Vahepealse ajaga mu turjale kogunenud nõudlike ülesannete kuhjast hoolimata on mul maru hea meel, et korraks ära käisin. Sain vaheldust oma igapäevaellu, samuti uut energiat ja motivatsiooni ülikooliga tegelemiseks. Veel täpipealt kaks kuud viimase eksamini! Let's do it!

May 16, 2016

Õhus

Sõbrad, ma lendasin täna Bratislavasse! Ma pole küll ise veel päris hästi selgusele jõudnud, kuidas või miks, aga töötan mõlema küsimuse lahendamise kallal. 
Hea küll, kui nüüd järele mõelda, tean tegelikult väga hästi, kuidas. Lihvisime kaks nädalat tagasi ühes seminaris (Empirisches Medienforschungsprojekt: Rezeptionsforschung) oma grupitööd ja katsusime paika panna grupidiskussiooni kuupäeva, kui Sebastian teatas, et me kuueteistkümnendast kahekümnenda maini midagi ei korraldaks - tema sõidab nimelt Hispaaniasse puhkama. "Mõistab mõni alles elada," käis mu peast hetkega läbi kadedusesööst, "ja miks mina kuhugi lennata ei võiks, ah?" 
Samal õhtul panin mängu kõik oma IT-alased oskused: määrasin oma kujutluses üha enam ilmet võtva reisi alguspunktiks Berliini, jätsin sihtkoha lahtiseks ning hakkasin "extremely cheap flights'e" filtreerima. Avastasin võileivahinna väärtuses lende päris mitmeid ja pidin end tõsiselt tagasi hoidma, et mitte rohkem pileteid krabada - "Maris, lennata on lahe küll, aga mitte ülikoolist välja!" oli ainus, mis toimis.
Mida siin homme-ülehomme ette võtan, ei oska ma parimagi tahtmise juures veel öelda, sest mingisugust plaani ma endale ei koostanud. Samas soovitas sõbralik administraatorineiu mulle hunnikutes kohti, nii et tahan väga loota, et hostelituppa ma vedelema ei jää.
Tõsi, täna õhtul sai esimene tiir vanalinnas juba tehtud ning ühes nooblis restoranis peedirisotot (mu viimase aja absoluutset lemmikut!) söödud, nii et esimesed muljed-pildid on juba kogutud. Neid jagan aga juba paari päeva pärast koos ülejäänud kupatusega (loodetavasti on siis ka, mida jagada)!

May 15, 2016

Mumford & Sons @Hamburg

Kuus aastat tagasi istusin Mari-Anni pool ja ajasin temaga mõnusalt juttu, kui ta pani meile taustaks käima tänase meeleolumuusika - "väga maheda uue laulu", nagu ta ise (umbes) mainis. Little did she know, et ta oli mulle just tutvustanud mu kõigi aegade absoluutset lemmikbändi. Aastatega on bänd - Mumford & Sons, kui see osa kelleski veel kahtlusi äratas - tootnud juurde kõvasti kulda, mille peale mu hing alati heliseb - soov neid oma kõrvaga kuulda on ajas kõvasti kasvanud. Eile sai see lõpuks ometi ka tehtud.
Mõistagi sisendasin endale eelnevalt, et ma ootusi liiga kõrgele ei seaks: tõenäoliselt on õrnmagus kujutluspilt nende kontserdist mu peas kuue aasta jooksul aina täiustunud, nii et reaalsus ei küündi sellele ligilähedalegi. Soojendusesineja ajal nõnda tunduski: igasugused maised pisiasjad nagu janu, jalgadel tammuv eesseisja ja sooniv kotirihm nõudsid häälekalt tähelepanu. Aga teate... Kui nad lavale jooksid, lauldes samal ajal kõiki mulle nõnda armsaks saanud ja igaveseks koljuluudele uuristatud laule, ei omanud ükski maine mure enam mingit tähtsust. Isegi koti nihverdasin ära ja laulsin, hüppasin, rokkisin, huilgasin - seda kõike teises reas. Peaaegu sain lüüa ka Marcusele patsu (mu peopesa tabas tema väljasirutatud käest tekkinud õhuvoolu) ja peaaegu püüdsin kinni lõpus rahva hulka visatud trummipulga - hingeline kokkupuude oma lemmikbändiga missugune! Neil minuga kindlasti ka.

NB! Pildid pole minu omad, vaid võetud siit ja siit.

May 8, 2016

Vehkleja vs. Lotte

Mäletan, kui käisin "Vehklejat" esimest korda Kosmoses vaatamas. Mida enam film lõpu poole triivis, seda enam üritas tagumine mälusopp mulle meenutada, et olen midagi väga sarnast juba näinud. Aga mida - polnud aimugi! Alles Marta võidutorke ajal lahvatas minus ühtäkki arusaam: "Leiutajateküla Lotte"!
Ma ise ei pidanud oma avastust piisavalt atraktiivseks, et seda blogimaailmas kajastada, aga paari nädala eest jõudsin kuidagi sõpradega skaibis "Vehkleja" lahkamiseni - toona sai mu kahe filmi sarnasuse teooria sooja vastuvõtu osaliseks. Evelini utsitusel olen jõudnud nüüdseks üheksa punkti kirja panna, mis paljastavad "Vehkleja" ning "Leiutajateküla Lotte" tegijate vahelise koostöö.
NB! Lugemine omal vastutusel! Kõike tuleb võtta huumoriga!
1. Mõlemas filmis saabub võõras välismaalt, kes valdab paeluvat võitluskunsti.
2. Temast saab lastele õpetaja, kuid peagi selgub, et ta pakub neile midagi enamat kui pelgalt tehnika ja taktika peensusi. Kui Susumu õpetuste kaudu leiab hüljatud Albert endale sõbrad, siis Endelist kujuneb kurva saatusega lastele isafiguur.
3. Õpetatav spordiala saavutab üleüldise heakskiidu ja suure populaarsuse. "Vehklejas" annab sellest tunnistust saalitäis huvilisi ning hilisem lastevanemate koosolek, kus vanemad hääletavad vehklemise poolt (õigemini vehklemise keelamise vastu). "Leiutajateküla Lottes" nendib kärbes Jaak, et sellist hullust pole Leiutajatekülas veel varem nähtud: muud ei kuulegi kui judo ja judo (ning meenutagem hajameelset karu Eduardi, kes leiab tänu judole isegi naise ja lapsed üles)!
4. Mõlemas filmis saabub pööre, kui selgub, et tulija päritolumaal korraldatakse rahvusvahelised võistlused.
5. Lapsed tahavad kohe minna, kuid miski hoiab neid tagasi: "Leiutajateküla Lottes" kolmanda liikme puudumine ning Bruno ema selgesõnaline keeld, "Vehklejas" Endeli minevik.
6. Raskustest hoolimata pannakse siiski kokku väike võistkond ja alustatakse uljast teekonda kaugele itta - kes õhupalliga, kes rongiga.
7. Uisapäisa kohale tormates (mõlemad tiimid hilinevad!) selgub, et vastased on kõvasti kogenumad, samal ajal kui endil on kõik ripakil. Seik "Leiutajateküla Lottest": "Mis on teie võistkonna nimi?" - "Minu nimi on Lotte, aga võistkonna..." - "Lotte on väga ilus nimi!" Saate aru jah, neil polnud nimigi välja mõeldud! Vaprad vehklejad avastavad seevastu, et neil puuduvad adekvaatsed floretid. Õnneks läheb mõlemal meeskonnal hästi ning pääsetakse võistlema.
8. Üks nõrgim lüli peab võistlustel alati olema! Judos osutub selleks Bruno, vehklemises Lea - mõlemad kõnnivad longus peaga oma round'ist tagasi, kõrvus tiimikaaslaste lohutav pole-midagi-sa-olid-väga-tubli.
9. Ja muidugi lõpukulminatsioon! Viimane round, uskumatu eneseületus (Lotte viimane heide, Marta viimane torge) jaaaaaa võit on kodus!!
Vot nii! Sellega minu tagasihoidlik võrdlus siinkohal piirdubki.

Tahan südamest tänada oma isa, kes oli pika lunimise peale nõus hilisõhtul Elioni filmilaenutusest laenutama mõlemad filmid ja seejärel teleriekraanist minu instruktsioonide kohaselt ("no see kaader seal päris lõpus, kus nad õhupalliga üle maakera lendasid noh") pilte klõpsis, kusjuures lõviosa piltidest otsustasin omavoliliselt siiski välja praakida. Seda kõike oma lapse blogipostituse nimel. Mingit ninnu-nännut pole ma tema suust elu sees kuulnud, aga arvan, et olin just ehteestlasliku kõrgeima taseme hellusavalduse tunnistajaks. Kui see pole armastus, mis siis on, ah??

May 6, 2016

Nädalalõpp Potsdamis

Nagu eelmises postituses lubatud, heidan veidi valgust ka möödunud nädalavahetusele, mille veetsin teiste DAADi stipendiaatide seltsis Potsdamis. Kohe alguses selgus, et DAAD oma stipendiaatide hellitamisel allahindlust ei tee. Mul läheb meel härdaks, kui mõtlen külluslikele Rootsi laudadele ja viimaste kuude vahvaimale tantsuõhtule... Olgu aga selguse mõttes mainitud, et midagi säärast ma ei oodanud - arvestasin maksimaalselt 20-30-pealise viisaka kogunemisega, kuna septembrikuus oli meid, täisstipiga bakalaurusehakatisi, sada kakskümmend. Et sel korral jaotati kokkusaamine viie linna vahel, jagasingi oma peas saja kahekümne viiega ja jäin ootama pisikest teepidu.
Sellega seoses tegin väikese valearvestuse.
Viie linna vahel oli meid jagatud tõepoolest, kuid kaasatud olid ka viie linna vahel jaotatud magistrid-doktorid, kes oma rohkusega andsid üritusele korralikult mahtu juurde: kokku tuli Potsdamisse üle neljasaja viiekümne tudengi üheksakümnest erinevast riigist. Mõte sellest, et meie tegeliku aastakäigu (jah, aastakäigu!) saamiseks tuleks 450 korrutada omakorda viiega, lammutas kolinal mu peas valitsenud äärmiselt väärastunud mastaabid, mis lubasid mul end kujutleda märksa kogukama lülikesena DAADi mehhanismis. Nüüd on pilt taas selge: olen umbes-täpselt eikeegi. Aga väga rõõmus eikeegi, kuna meie mentor teab mind nimepidi. :)
Vahe kahe kokkusaamise vahel (äsja Potsdamis vs. septembrikuus Berliinis) oli märgatav. Toona kujunesid esimese tunni jooksul välja kindlad persoonid, kes oma pikemaajalise saksa keele praktika tõttu teisi (mõistagi ka mind) oma vapustava keelelise talendiga pimestasid. Ülejäänud lihtsurelikud hiilisid mööda seinu ja vältisid igasugust silmsidet, mis võinuks enesega kaasa tuua hukutava tagajärje laskuda saksakeelsesse vestlusesse.
Sel korral aga... olid kõik kuidagi omad. Enam ei pidanud ma nühkima oma riietelt krohvijälgi, mis tekkisid mööda seinu hiilimise tagajärjel, vaid kuulasin ja mõistsin ja vastasin - ja see oli nii paganama tore! Eriti hämmastas mind vestlus inimestega, kellega juba septembris paar sõnakest vahetatud sai. Oh sa poiss, milline uus tasand oli nüüdseks tekkinud meie vahekorda! Mõtted, tunded ning sisemaailm, mitte pelk minu-nimi-on-see-ja-ma-tulen-sealt-riigist. Krass!

Tabasin end ka mõttelt, milline tolerantsuse areng on minus viimaste kuude jooksul toimunud. Ma polnud küll kunagi Eestis kellegi vastu vaenulik, aga minimaalne kokkupuude inimestega väljastpoolt Euroopat tingis ikkagi nähu, kus ma esimest korda asiaadiga ühte tuppa saades seda Eesti sõpradele eraldi toonitama pidin. Miks? Nüüd ei tuleks eraldi toonitamine mõttessegi - inimesed ju kõik!

Saksamaa kevad

Hei, kallid lugejad! Nüüdseks on linnapildi vallutanud peamiselt roosad ja rohelised toonid, nii et väljas liikudes on, mida vahtida. Võiks ju arvata, et roosade puudega harjub peagi, kui neist igapäevaselt mööda tuhiseda, aga kus sa sellega: elevus ei ole endiselt taandumismärke ilmutanud. Muidugi pidi meil siin põhjas ülejäänud Saksamaaga võrreldes roosade toonidega nadi seis olema: seda kinnitas ka mu eelmine kakssada kilomeetrit allpool (Potsdamis) veedetud nädalavahetus, kus need domineerisid kordades jõulisemalt. Samas polnud Potsdami reisi eesmärk värviküllase loodusega tutvuda - heidan sellele käigule järgmises postituses rohkem valgust. :)

Omalt poolt soovin kõigile kaunist algavat nädalavahetust, grilli-tšilli, päikest või meeleheitlikku õpimaratoni - kuidas kellelgi!