May 30, 2016

Tagasi kiviajas

Ja olengi jõudnud oma elus punkti, kus kirjutan sedasamust postitust ülikooli raamatukogu kiviaegsest lauaarvutist, mille ekraanile jõuavad minu kirjutatud laused kiirusel üks sümbol sekundis.
Nimelt koitis lõpuks päev, millest olin varem küll hirmuga mõningaid rutakaid mõtteid mõlgutanud, vältides hoolega nende põhjalikumat analüüsi: mu arvuti pani pildi tasku. Mind valdas šokk: mis minust nüüd saama peaks?! Ma ei peljanud sugugi sotsiaalelust eraldumist (võrdluseks: novembris sai kurdetud sotsiaalmeediast sõltumise üle - probleem, mille olen nüüdseks vist seljatanud), kuid leidsin end sügavalt juurdlemas, kuidas edaspidi ülikoolis hakkama kavatsen saada. Kogu mu MS Office ja konspektivaramu asub ju nii narritavalt ligidal - sellesama pirtsaka seadeldise sees, mis keeldub igasugusest koostööst!
Ühtlasi on keegi vist torganud läbi mu ratta kummid - kuidas muidu seletada tõsiasja, et täiesti lössi vajuvad nad iga kord juba kaks nädalat pärast täispumpamist. Fraasi "täiesti lössi" all mõtlen sõna otseses mõttes täiesti lössi - haardetegur küündib väntamisel maksimumini ja tühi kumm kiunub kokkupuutel asfaltiga nii mis kole (mis on oma kurval moel muidugi positiivne, kuna korralikku rattakella pole mul siiamaani). Kummide pumpamiseks pean aga edaspidi uue kohe leidma, kuna vanas sain juba paraja peapesu: kuidas te, noor neiu, niimoodi sõita saate, endal esituli rikkis??
 
Olgu juba etteruttavalt mainitud, et arvutiga paistis lugu esialgu rõõmustavam kui rattaga: käisin temaga täna igal pool ja pärast mitmeid lootusetuna näivaid vastuseid-sekeldusi-ponnistusi anti ta mulle kaasa täiesti terveks ravituna! Seda ta oligi... kuni kella seitsmeni, mil pilt taas mustaks tõmbus. Tundub, et tänane õhtu tuleb veeta nagu eilnegi...
 
...Mis toobki mind põletava küsimuse juurde: kuidas siis õigupoolest oma õhtu ilma arvutita mööda saata? Ilma mõnusa taustamuusika ja ammugi kõikvõimalike sotsiaalsete ühenduslülideta. Nägin kurja vaeva, et kaevuda sügavatesse mälusoppidesse, leidmaks vastust küsimusele, kuidas varem elasin. Vist lugesin kõvasti raamatuid, jah??
Rõõmustasin oma avastuse üle väga ning haarasin kätte saksakeelse raamatu, mille lugemise plaani sepitsesin juba ammu. Ei, valituks ei osutunud "Kolm musketäri" - sel on tänases postituses vaid illustratiivne eesmärk -, vaid hoopistükkis üks Lindströmi armastsusromaan.

Väga kaugele ma ei jõudnud, ent pettusin juba eos. Võib-olla on keskkooliaegsed kirjandustunnid juurutanud minusse tugeva põhjus-tagajärg-seose jahtija, kel hakkab rinnus valusalt pistma, kui vähegi huvipakkuvad seosed  ilma igasuguse edasise arenduseta õhku visatakse (Stockholmist väikesesse Rootsi linnakesse sattunud uusrikas tunneb ära kail askeldanud vanema mehe ning hõikab: "Mäletad sa veel mind?" - nii jääbki), kirjeldades samal ajal kahekümne lehe peal kuus korda (!!), kuidas seesama mees ja talle silma hakanud naine (teineteisele kontvõõrad, muide) mitu korda tänaval kokku põrkavad ja igal korral üha tugevamalt teineteise silmisse upuvad.
 
Samas tegi nõnda ka Brautigan "Arbuusisuhkrus": kui mu mälu mind ei peta, tuli üks tegelane koju mingi jubinaga, sõnades teisele: "Kuule, viska pilk peale, see on alles huvitav!", mille peale lubas kõnetatu seda tingimata teha - rohkem ei mainitud jubinat kordagi. Brautigani nüke mõjus mulle aga erinevalt Lindströmi romaanist geniaalsena: polegi ju vaja pingutatut ette-taha leierdamist, eriti kuna päriselus jääb nagunii lõviosa niidiotstest ripakile!
Võib-olla taotles Lindström samuti geniaalsust... (Ja võib-olla olen talle tohutult liiga teinud: ehk saab romaani lõpus kahe mehe vaheline tutvus saatuslikuks, millest lähtuvalt veel kõik kaardid ümber mängitakse. Sellisel juhul kirjutan raamatule vabandava ülistuspostituse.)
 
*Irooniline, et eelmises postituses üritasin kõiki veenda selles, et mina olen tegelikult südames vagabund, kel pole midagi vaja, ning moodne ühiskond sõitku üldse kukele.
*Selles postituses kasutasin 49 õ-tähte - silma jäi see mulle seetõttu, et pidin nad kõik käsitsi lisama. Saksa klaviatuur ju.

2 comments:

  1. Saksa keeles lugemine on Sinu jaoks imelihtne? Vähemalt selline mulje jääb küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sõltub! See teos läheb küll kiirelt ja kergelt, nagu loeks inglise keeles. Samas - olgem ausad - ega see just keeruliste mõttekäikude poolest ei hiilga ka - oma poliitiliste tekstide kallal pusin kordades rohkem. "Fausti" sulgesin pärast kaht lõiku.

      Aga üldine pilt on paranemas, jah! :)

      Delete