June 24, 2016

Summer vibes

Võtsin täna üle häbiväärselt pika aja kaamera kätte ja sõitsin mere äärde, et jäädvustada oma siinset kodulinna, mida on tabanud suvehullus. Jäätise-, maasika- ja suveniiriärid õitsevad täies hiilguses, samuti on S-Bahn nüüd alalõpmata lõpppeatusesse suunduvaid reisijaid paksult täis pressitud, kelle mõtteis näib terendavat vaid üks idee: meri! See on mõistagi igati õigustatud.
Et kolme nädala pärast leiab aset säärane rõõmustav sündmus nagu sess, olen vedanud randa kaasa kõikvõimalikke statistikaalaseid materjale, veenmaks end, et ma niisama luuslanki ei löö. Treenin hoopis ajurakke ja täiendan ühtlasi D-vitamiini varusid! Muide, unustasin end eile mingi veidra nurga all lugema pisut liiga pikaks ajaks, nii et nüüd on mu parem pool vähemalt kaks tooni tumedam kui vasak... Enne Eestisse saabumist võtan seega oma südameasjaks ka teise nurga all lugemise, et vasak pool õigesse värvigammasse järele päevitada.
Minu poolt tänaseks kõik. Laskem nüüd vaimul puhata ja nautigem järgnevaid kaadreid! Kaunist suve!

June 22, 2016

Veidrad saksa häälitsused

Kes osanuks arvata, et Saksamaale kolides ei tule orienteeruda üksnes uute mõistete ja võimatute artiklite rägastikus, vaid ka täiesti uuel häälikute tasandil? Võib-olla kõik peale minu, kes ma naiivselt eeldasin, et jaatavad-eitavad-üllatunud mõminad on universaalsed ja igal pool sarnaselt käibel...
Õnneks pole häälikumaailmas edukalt toime tulemine sugugi nõnda keeruline kui näiteks artiklite omas. Piisab vaid mõningasest vaatlusest ja ennekõike empaatiavõimest (vestluspartneri peegeldamisest), et oskaksin kaaslase sissejuhatava kõrge NAA peale samaga vastata. Artiklite puhul võib aga empaatia täielikult unustada, sest tarvis läheb eelkõige head mälu - see tume maa vajab veel korralikku avastamist. ("Das Licht, Maris," oigas näiteks Zora valulikult, kui olin õhtu otsa die Licht'ist pajatanud.)

Esimene häälikualane tähelepanek, mille Saksamaal tegin, oligi seesama naa: taipasin üsna ruttu, et naa'ga on sakslastel komme vestlus sisse juhatada. Väike näide: vestluskaaslane märkab sind eemalt, naeratab ja hakkab sinu poole tüürima, hõigates juba eemalt naa (pisike paus, mille käigus eeldab ta sinult samasugust naa'd), järgneb klassikaline wie geht's/kuidas läheb? Mul on hästi keeruline tulla lagedale eestikeelse alternatiiviga, kuna eesti keeles sädistades ma oma häälitsustele suurt tähelepanu ei pööra, ent oma dialooge tagantjärele analüüsides pean üsna võimalikuks, et vestlused saavad sisse juhatatud noh'iga. "Noh, mis sa veel siin passid?" kõlab näiteks üsna usutava repliigina, mis võib olla minu suust pudenenud korduvalt. Samas peaksin olema ikka paras veidrik, kui siin mõnele naa'le oma noh'iga vastaksin - õnneks pole empaatia lubanud mul seda varianti katsetada.
Veel torkas mulle kohe alguses silma, et kui sakslased midagi uut/üllatavat/absurdset kuulevad, toovad nad kuuldavale umbuskliku heeh'i. Sellise üdini saksapärase, natuke vägivaldselt rõhutatud h-ga. Mul on jällegi keeruline võrdlust tuua, kuidas oma üllatust eesti keeles väljendaksin, ent arvatavasti kuidagi a-põhisemalt: ah/mida/what (mis - tõsi küll - pole eestikeelne sõna, ent sellegipoolest minu sõnavaras kahetsusväärselt sageli kasutusel). Sada protsenti veendunud olen aga selles, et kohe kindlasti ei valiks ma heeh'i!

Kõikvõimalikud mõttekohad (eem'id), mis tekivad paratamatult lausete formuleerimisel, tundusid mulle alguses eesti keelega üks ühele sarnased. Seda hetkeni, mil viisime oma meediaseminari grupiga läbi kaks kvalitatiivset grupidiskussiooni ning asusime neid transkribeerima. Hiljem transkriptsioone lugedes avastasin, et sakslased olid minu eem'id ähm'ideks parandanud. Ä hääldavad nad e'ks, h jätavad ütlemata ja nõnda sünnibki tegelikult seesama eem. Mina sain aga jälle õppetunni võrra rikkamaks: kuigi mõminad võivad pealtnäha paista sarnased, ei pruugi see kirjapildis sugugi kajastuda. Tõenäoliselt teab siin iga algklassilaps, et ainuõige variant on ähm (ja et minu eem on erakordselt veider).
Mulle tundus (tundub tegelikult siiamaani, mis seal salata!) üsna peletava vormina huhu, mida kasutatakse kellegi tähelepanu äratamiseks, kellega pole ammu vesteldud (või nõnda mulle vähemalt näib). Tõsi, tegemist ei paista olevat väga igapäevase sõnaga, kuid mõned korrad olen seda siiski kuulnud: huhu, wie geht's? Võeh, kas ei tekita mitte sisemist vastuseisu? Huhu nagu mingi öökulli huige... Ja sel hetkel mul koitis: meie kasutame ju öökulli huhu asemel käo kuku'd! Tõsi, kuku ei suuda oma populaarsuselt küll võistelda näiteks kõigi tühisõnadega, mida päeva jooksul loobin, ent sellegipoolest on ta meie keeles täitsa tunnustatud ja olemas!

Kui jutt juba tühisõnadele läks, mainin veel ära, et kui eesti keeles näen kurja vaeva nende välja juurimisega (ole neetud, sa paganama nagu!), siis saksa keeles katsun teiste eeskujul üha rohkem tühisõnu (halt, eben, zwar) oma kõnesse pikkida, et mitte kõlada nagu äsja grammatikaõpiku alla neelanud puine robot. Lausun "es ist so" ("nii on") asemel "es ist halt so" ("nii on") ja jään võiduka näoga fanfaaride huikeid ootama: kas te, armsad sakslased, ka panite tähele, kui mittepuiselt ja -välismaalaslikult ma just end väljendasin?? Imetlust mõistagi ei järgne - keegi ei pane tähelegi mu sisemisi väikeseid võite, mis tekivad olukordades, mil olen taas suutnud kuhugi paar halt'i libistada...
Tühisõnade põimimine oma kõnesse pole aga pooltki nõnda keeruline kui saksakeelne släng WhatsAppis. Püha müristus, tule taevas appi! Kuidas väljendada end vabalt ja vahetult, jätmata endast samal ajal muljet, nagu ma kõigest väest üritaksin endast vaba ja vahetut muljet jätta? (Seniste vaatluste põhjal järeldan, et tegusõnade lõpust tasub lihtsalt kõik käändelõpud eemaldada ning tegelikult ei tarvitse määrsõnugi lõpuni kirjutada. Lisaks asendada a-d o-dega kus vähegi võimalik!)
Veidi täpsustust vajavad veel neutraalsuse-sõbralikkuse piirid vestluses, à la kas kahe või kolme e-ga danke mõjuks sõbralikumalt? Tuleb veel uurida! (Vot sääraste pseudoprobleemidega ma siin Saksamaal tegelengi.)

Üldiselt tahtsingi jõuda välja punkti, et pole olemas universaalreaktsioone, nagu arvatavasti enne uskusin. See tähendab, et kui mina maalisin 13 aastat tagasi oma kirjatehnika töövihikusse püüdliku käekirjaga ai'sid, ae'sid ja ui'sid, võttes omaks uskumuse, et just neid silpe inimesed instinktiivselt kasutavadki, siis pole sugugi välistatud, et Saksamaa lapsed samaaegselt hoopis pikas jorus heeh'e kirjutasid. Ja õpilased kusagil veel kaugemal mingeid winka-wonka'sid.
Seega kõnelevad meie instinktiivsed reaktsioonid palju meie päritolust. Samuti on need ajaga ümber õpitavad.

PS! Minu vaatlused ei pretendeeri täielikule tõele, kuna mõistagi sõltub erinevate häälikute kasutamine tugevalt inimese vanusest, elukohast, sotsiaalsest staatusest ja veel mustmiljonist faktorist. Ilmselt ei ole minu vanaema üllatusreaktsiooniks what ja Lõuna-Sakslased ei pruugi olla heeh'ist kunagi midagi kuulnud. Kõik tähelepanekud olen teinud oma mätta otsast ja väga enesekeskselt pealekauba. :)

June 18, 2016

Näpuotsatäis elufilosoofiat

"Millesse ma end küll mässinud olen?" oigan endamisi vilkuvat kursorit vahtides. Nimelt sai mõni aeg tagasi suure suuga lubatud, et päeval, mil Evelin lõpetab kahekümnenda tiiru ümber Päikese, võtame blogisõprade keskis* hetkeks aja maha ning kirjutame sellest, mida oleme esimese kahe dekaadi jooksul õppinud.
...
...
... 
Et mida ma nüüd siia siis kirjutama peaks??

Probleem ei seisne sugugi mitte selles, et ma viimase kahekümne aasta jooksul mitte ühtegi tähelepanekut ei oleks teinud - päris silmad-kõrvad kinni (samal ajal endamisi nätsureklaami viisijuppi ümisedes) ma elust läbi ei trampinud.
Mind paneb muretsema hoopis tõsiasi, et mida rohkem oma elufilosoofia alustalasid seiran, seda enam veendun, et mul on väga hõlbus jätta endast naiivse soiguja muljet, kes leierdab kulunud käibetõdesid ning kellel pole reaalsest elust halli aimugi. Mulle näib vähemalt, et "reaalsest elust" millegi taipamiseks tuleks üldlevinud arvamuse kohaselt olla kas auväärses eas või elu hammasrataste vahel. Kui esimesega jään veel üldjoontes nõusse, siis viimasega nõustun vaid teatud piirini: jah, vastab tõele, et paksust ja vedelast läbi roomanud inimene võib olla (ei pruugi!) kõrva taha pannud kuldseid pärleid, ent kindlasti ei poolda ma "Kuidas elad, Ann?"-stiilis virelemist, ootamaks püha valgustust.
Viimase kohta veel nõnda palju, et ilmselt leidub erinevaid pühasid valgustussorte sama palju kui inimesi meie planeedil, nii et püüd selles postituses mingisugust põhjapanevat õige elu valemit leida on juba eos määratud läbikukkumisele (isegi kui dekaade oleks seljatatud rohkem kui kaks). Samas muudab see teadmine edasise kirjutamise kõvasti lihtsamaks, kuna puudub rõhuv vastutus kirjutada midagi õiget - võin  ju tegelikult ka igasugust kokku iba ajada, nii et silm ka ei pilgu. Minu püha valgustus ju! 
Minu kõige südamelähedasema elutõe võib võtta kokku säärase magusa internetiavarustest leitud lausega nagu "I'd rather live a life of "oh wells" than a life of "what ifs"", mis tähendab laias laastus, et pooldan tuliselt kõigist võimalustest haaramist. "Suva, vähemalt proovisin!" on köömes "aga mis siis, kui oleksin ikka proovinud?" kõrval, selle peale võin võtta mürki! Säärane suhtumine kergendab märgatavalt ka ebaõnnestumiste unustamise protsessi - vähemalt minul käib see juba väga kiiresti. (Kui nüüd sügavamalt mõttesse vajun, pean tunnistama, et minus võib olla seesama kõige proovimise meelsus üle võlli keeratud: painav küsimus, kuidas lähitulevikus kõik vahvad alternatiivid ühte häbiväärselt lühikesse ellu mahutada (midagi peab ju välja jätma, appi), võib saada mulle veel kukutavaks!)

Teine tõde, millesse usun, puudutab muretsemist. Mil iganes stressama ja üle mõtlema kipun, tuletan endale meelde, et mu probleemid ei ole suuremas mastaabis kõneainet väärtki: mu kodumaad ei laasta sõda, ma ei kannata pidevat näljatunnet, ma ei lõdise kuuse all ja mul pole vähihaiget last. Kui see mõttekäik mingisugusel seletamatul põhjusel rahu ei too, kitsendan maailma mastaapi ja üritan keskenduda enda elule. Millised hetked võiksid ühe (loodetavasti) pika ja täisväärtusliku elu lõpus teistest eristuda? Arvatavasti hetk, mil hoian esimest korda süles oma vanimat tütart, hetk, mil saadan oma noorima poja sõjaväkke, ja hetk, mil saan presidendilt elutööpreemia (hah!). Kas sellistel tähenduslikel momentidel on mu kunagistel pisidraamadel mingisugustki tähtsust? Vaevalt.

Ma ei tahaks aga sugugi piirduda üksnes filosoofilist laadi avastuste jagamisega, kuna iseseisvasse ellu astumine on samuti mu püha valgustuse salve oma (vägagi praktilise ja elulise) jälje jätnud. Kaks tähtsaimat tõdemust:
*ära ignoreeri ametiasutuste kirju, mis käsivad sul maksta teleri- ja raadiomaksu, ehkki sul pole kumbagi. Kui nad mõnda aega endast märku pole andnud, ära eelda naiivselt, et nad su unustasid - ühel päeval seisab mustvalgel, et maksa 175 või muidu... (jah, 175!)
*ära pane pesumasinasse vanaema heegeldatud laudlinikut.

Oma suurima elutarkuse, mille kõrval kahvatuvad tõenäoliselt kõik eelnevad ja järgnevad mu elus, avastasin aga juba enne Saksamaa perioodi - jätsin ta nimme kõige lõppu. Pange end valmis, siit ta tuleb: sõna "aupaklik" ei olegi "aupauklik", nagu uskusin tõsimeeli 18 aastat.
Tänan tähelepanu eest!

*Saladuslikud blogisõbrad on EvelinKrista ja Kats - minge kiigake, millega nemad lagedale tulid!

June 9, 2016

Minu nädalavahetus Brüsselis - massiivne pildipostitus nr 2

Pealkirjaga läks nüüd küll nihu, kuna tegelikult said juba eelmises postituses kõik Brüsseli kaadrid jagatud ning täna keskendun täielikult pühapäevasele Maastrichtile ja Monschaule. Samas ei tulnud ma ka ühegi parema alternatiiviga lagedale: "Minu nädalavahetus Euroopa südames - massiivsed pildipostitused 1 ja 2" kõlanuks üsna veidralt. Nõnda tuleb siiski veidi eksitava pealkirjaga leppida...
Hommik tervitas meid taas paksu uduga, kuid peagi ilmutas end halastaja päike. Võtsime kaheksases minibussis suuna Maastrichti poole: tõotas tulla imeilus päev. Seda ta ka tõepoolest oli!
Maastrichti kohta oskan kosta nõnda palju, et see oli üdini hollandilik. Vähemalt mina oma vaimusilmas olen alati üht Hollandi linna umbes nõnda ette kujutanud: kohvikud, jalgrattad, sadam. Iseäranis meeldisid mulle üksteise külge aheldatud ülipeenikesed majad (esindatud ka alumisel pildil). 
Pärast mitmetunnist avastusretke linnas sõitsime Monschausse, mis oli noh... selline:
Täielik boheemluse paradiis, kus iga maja andis omaette Villa Villekulla, Segsummasuvila mõõdu välja. Kunagi lapsepõlves sai perega käidud Pipimaal, mistõttu näis mulle nüüd, nagu oleksin läinud ajas tagasi, kusjuures toonased miniatuursed majakesed olid nüüdseks omandanud reaalsed mõõtmed. Kui päris alguses mõtlesin, et mis me sinna Saksamaa poole ikka ronime - sealt ma ju tulen! -, siis kohale jõudes ei suutnud ma ära otsustada, kuhu õigupoolest oma pea pöörata: kas pitskardinatele, uksekoputitele, kelmikatele aknaraamidele või petuuniaid kastvatele tütarlastele?? (Proovisin natuke igale poole ja nägin ilmselt välja nagu pöörlev vurrkann.)
Kõige lahedam oligi minu jaoks see, et viltuste seinade, tornikeste ja ümmarguste akende taga elasid tõepoolest päris inimesed, kes toimetasid-asjatasid-siblisid. Leidsin ühe "müügis"-sildiga korteri ka, nii et kui sellest ülikoolist ei peaks ikkagi asja saama, teate kõik, kust mind maailma eest varjatuna leida võib.
Õhtuks sõitsime tagasi Brüsselisse, et enne järgmise päeva lendu veel hinge tõmmata, veini juua ja paar mõtet vahetada. Nõnda mu vahva tripike läbi saigi... 
Tahan veel kord tänada Dani ja Kristit meeleoluka nädalavahetuse eest - mis nii viga elada, kui sõbrad oma uksed ja südamed avavad!

June 8, 2016

Minu nädalavahetus Brüsselis - massiivne pildipostitus nr 1

Mul pole sõnu, kui kirjeldamatult tänulik olen Kristile, et ta mu "aga peegelkaamerat on ju nii tülikas kaasa vedada niuniu" peale vastas, et selle mahajätmist ma veel kahetsen. Eks ta tunneb mind hästi ning selles osas oli tal tuline õigus - Brüsselis joobunult pilte klõpsides nentisin, et oleksin endal vist kaamerata silmad peast nokkinud ja ennast maapõhja siunanud. Õnneks läks hästi! Pilte tuli suisa nõnda palju, et jagan need kahte postitusse: täna kajastan meie laupäeva Brüsseli südames, järgmises postituses aga meie pühapäeva Maastrichtis (Hollandis) ja Monschaus (Saksamaal). Stay tuned!
Nagu kirjutasin ka Kristi ja Dani külalisteraamatusse, oli see üürike Belgia šokolaadi ja vahvlitega täidetud nädalavahetus haljaks oaasiks keset ülikoolimöllu, mis ei näita veel ühtki vaibumismärki. Et lendasingi praktiliselt loengust loengusse, on mul endalgi raskusi adumisega, et vahepeal tõepoolest (mitme) piiri taga käisin.
Teine teooria: võib-olla oli välismaa mitteadumine tingitud hoopis Kristist ja Danist, kes mu oma külalislahke kodu uksel croissant'ide, murelite ja sushiga vastu võtsid ning väga õdusa (koduse!) õhkkonna lõid. :)
Laupäeva hommik tervitas meid tiheda valge uduga, mis vastupidiselt ilmateates lubatule ei hajunud õhtukski. Nõnda jäimegi mitmest kaunist linnapanoraamist ilma. Samas olen nüüdseks taibanud, et mind võluvadki võõraste linnade juures eelkõige vaateaknad, kõikvõimalikud skulptuurid, nikerdused ja rohelised pargid: see ei tohiks selleski postituses märkamatuks jääda. Nõnda ei tekitanud udu mingeid probleeme.
Pika-pika kõndimist täis päeva järel ("Linn on minu," kajas mu kõrvus, kui Brüsselit risti-põiki läbi kammisime) jõudsime Kristi ja Maarjaga järeldusele, et lõõskavat päikest olnukski raskem taluda.
Õhtule panime punkti neljakesi säärast kaardimängu nagu "No, thanks!" mängides. Esimeses voorus kaotasin teistele pika puuga (96 punkti), kuid taktikale pihta saades sattusin üha enam hasarti. Eelviimases ringis (mis pidi olema viimane!) andsin endast kõik ja lõin oma 16 punktiga üle kogu senise õhtu rekordi - kahjuks nõuti veel üht vooru. "Oeh, ärme tee, mul pole endast enam midagi anda," palusin sisimas, kuid asjatult. Nagu arvata võiski, esinesin taas kohutavalt - ja Dan, va kurivaim, osutus oma ulmelise 7 punktiga õhtu liidriks.
Selguse mõttes toonitan veel eraldi, et mõte oli ikka võimalikult vähe punkte koguda!
(Kas see alumine neiu ei meenuta mitte mind paar pilti kõrgemal?)
Pühapäeval sõitsime Maastrichti ja Monschausse, mis jätsid mulle kustumatu mulje. Eriti viimane! Nendest kõnelen aga lähemalt juba järgmises postituses, et mitte seda siin kilomeetriseks venitada.
Peatsete pajatusteni!