June 18, 2016

Näpuotsatäis elufilosoofiat

"Millesse ma end küll mässinud olen?" oigan endamisi vilkuvat kursorit vahtides. Nimelt sai mõni aeg tagasi suure suuga lubatud, et päeval, mil Evelin lõpetab kahekümnenda tiiru ümber Päikese, võtame blogisõprade keskis* hetkeks aja maha ning kirjutame sellest, mida oleme esimese kahe dekaadi jooksul õppinud.
...
...
... 
Et mida ma nüüd siia siis kirjutama peaks??

Probleem ei seisne sugugi mitte selles, et ma viimase kahekümne aasta jooksul mitte ühtegi tähelepanekut ei oleks teinud - päris silmad-kõrvad kinni (samal ajal endamisi nätsureklaami viisijuppi ümisedes) ma elust läbi ei trampinud.
Mind paneb muretsema hoopis tõsiasi, et mida rohkem oma elufilosoofia alustalasid seiran, seda enam veendun, et mul on väga hõlbus jätta endast naiivse soiguja muljet, kes leierdab kulunud käibetõdesid ning kellel pole reaalsest elust halli aimugi. Mulle näib vähemalt, et "reaalsest elust" millegi taipamiseks tuleks üldlevinud arvamuse kohaselt olla kas auväärses eas või elu hammasrataste vahel. Kui esimesega jään veel üldjoontes nõusse, siis viimasega nõustun vaid teatud piirini: jah, vastab tõele, et paksust ja vedelast läbi roomanud inimene võib olla (ei pruugi!) kõrva taha pannud kuldseid pärleid, ent kindlasti ei poolda ma "Kuidas elad, Ann?"-stiilis virelemist, ootamaks püha valgustust.
Viimase kohta veel nõnda palju, et ilmselt leidub erinevaid pühasid valgustussorte sama palju kui inimesi meie planeedil, nii et püüd selles postituses mingisugust põhjapanevat õige elu valemit leida on juba eos määratud läbikukkumisele (isegi kui dekaade oleks seljatatud rohkem kui kaks). Samas muudab see teadmine edasise kirjutamise kõvasti lihtsamaks, kuna puudub rõhuv vastutus kirjutada midagi õiget - võin  ju tegelikult ka igasugust kokku iba ajada, nii et silm ka ei pilgu. Minu püha valgustus ju! 
Minu kõige südamelähedasema elutõe võib võtta kokku säärase magusa internetiavarustest leitud lausega nagu "I'd rather live a life of "oh wells" than a life of "what ifs"", mis tähendab laias laastus, et pooldan tuliselt kõigist võimalustest haaramist. "Suva, vähemalt proovisin!" on köömes "aga mis siis, kui oleksin ikka proovinud?" kõrval, selle peale võin võtta mürki! Säärane suhtumine kergendab märgatavalt ka ebaõnnestumiste unustamise protsessi - vähemalt minul käib see juba väga kiiresti. (Kui nüüd sügavamalt mõttesse vajun, pean tunnistama, et minus võib olla seesama kõige proovimise meelsus üle võlli keeratud: painav küsimus, kuidas lähitulevikus kõik vahvad alternatiivid ühte häbiväärselt lühikesse ellu mahutada (midagi peab ju välja jätma, appi), võib saada mulle veel kukutavaks!)

Teine tõde, millesse usun, puudutab muretsemist. Mil iganes stressama ja üle mõtlema kipun, tuletan endale meelde, et mu probleemid ei ole suuremas mastaabis kõneainet väärtki: mu kodumaad ei laasta sõda, ma ei kannata pidevat näljatunnet, ma ei lõdise kuuse all ja mul pole vähihaiget last. Kui see mõttekäik mingisugusel seletamatul põhjusel rahu ei too, kitsendan maailma mastaapi ja üritan keskenduda enda elule. Millised hetked võiksid ühe (loodetavasti) pika ja täisväärtusliku elu lõpus teistest eristuda? Arvatavasti hetk, mil hoian esimest korda süles oma vanimat tütart, hetk, mil saadan oma noorima poja sõjaväkke, ja hetk, mil saan presidendilt elutööpreemia (hah!). Kas sellistel tähenduslikel momentidel on mu kunagistel pisidraamadel mingisugustki tähtsust? Vaevalt.

Ma ei tahaks aga sugugi piirduda üksnes filosoofilist laadi avastuste jagamisega, kuna iseseisvasse ellu astumine on samuti mu püha valgustuse salve oma (vägagi praktilise ja elulise) jälje jätnud. Kaks tähtsaimat tõdemust:
*ära ignoreeri ametiasutuste kirju, mis käsivad sul maksta teleri- ja raadiomaksu, ehkki sul pole kumbagi. Kui nad mõnda aega endast märku pole andnud, ära eelda naiivselt, et nad su unustasid - ühel päeval seisab mustvalgel, et maksa 175 või muidu... (jah, 175!)
*ära pane pesumasinasse vanaema heegeldatud laudlinikut.

Oma suurima elutarkuse, mille kõrval kahvatuvad tõenäoliselt kõik eelnevad ja järgnevad mu elus, avastasin aga juba enne Saksamaa perioodi - jätsin ta nimme kõige lõppu. Pange end valmis, siit ta tuleb: sõna "aupaklik" ei olegi "aupauklik", nagu uskusin tõsimeeli 18 aastat.
Tänan tähelepanu eest!

*Saladuslikud blogisõbrad on EvelinKrista ja Kats - minge kiigake, millega nemad lagedale tulid!

No comments:

Post a Comment