June 22, 2016

Veidrad saksa häälitsused

Kes osanuks arvata, et Saksamaale kolides ei tule orienteeruda üksnes uute mõistete ja võimatute artiklite rägastikus, vaid ka täiesti uuel häälikute tasandil? Võib-olla kõik peale minu, kes ma naiivselt eeldasin, et jaatavad-eitavad-üllatunud mõminad on universaalsed ja igal pool sarnaselt käibel...
Õnneks pole häälikumaailmas edukalt toime tulemine sugugi nõnda keeruline kui näiteks artiklite omas. Piisab vaid mõningasest vaatlusest ja ennekõike empaatiavõimest (vestluspartneri peegeldamisest), et oskaksin kaaslase sissejuhatava kõrge NAA peale samaga vastata. Artiklite puhul võib aga empaatia täielikult unustada, sest tarvis läheb eelkõige head mälu - see tume maa vajab veel korralikku avastamist. ("Das Licht, Maris," oigas näiteks Zora valulikult, kui olin õhtu otsa die Licht'ist pajatanud.)

Esimene häälikualane tähelepanek, mille Saksamaal tegin, oligi seesama naa: taipasin üsna ruttu, et naa'ga on sakslastel komme vestlus sisse juhatada. Väike näide: vestluskaaslane märkab sind eemalt, naeratab ja hakkab sinu poole tüürima, hõigates juba eemalt naa (pisike paus, mille käigus eeldab ta sinult samasugust naa'd), järgneb klassikaline wie geht's/kuidas läheb? Mul on hästi keeruline tulla lagedale eestikeelse alternatiiviga, kuna eesti keeles sädistades ma oma häälitsustele suurt tähelepanu ei pööra, ent oma dialooge tagantjärele analüüsides pean üsna võimalikuks, et vestlused saavad sisse juhatatud noh'iga. "Noh, mis sa veel siin passid?" kõlab näiteks üsna usutava repliigina, mis võib olla minu suust pudenenud korduvalt. Samas peaksin olema ikka paras veidrik, kui siin mõnele naa'le oma noh'iga vastaksin - õnneks pole empaatia lubanud mul seda varianti katsetada.
Veel torkas mulle kohe alguses silma, et kui sakslased midagi uut/üllatavat/absurdset kuulevad, toovad nad kuuldavale umbuskliku heeh'i. Sellise üdini saksapärase, natuke vägivaldselt rõhutatud h-ga. Mul on jällegi keeruline võrdlust tuua, kuidas oma üllatust eesti keeles väljendaksin, ent arvatavasti kuidagi a-põhisemalt: ah/mida/what (mis - tõsi küll - pole eestikeelne sõna, ent sellegipoolest minu sõnavaras kahetsusväärselt sageli kasutusel). Sada protsenti veendunud olen aga selles, et kohe kindlasti ei valiks ma heeh'i!

Kõikvõimalikud mõttekohad (eem'id), mis tekivad paratamatult lausete formuleerimisel, tundusid mulle alguses eesti keelega üks ühele sarnased. Seda hetkeni, mil viisime oma meediaseminari grupiga läbi kaks kvalitatiivset grupidiskussiooni ning asusime neid transkribeerima. Hiljem transkriptsioone lugedes avastasin, et sakslased olid minu eem'id ähm'ideks parandanud. Ä hääldavad nad e'ks, h jätavad ütlemata ja nõnda sünnibki tegelikult seesama eem. Mina sain aga jälle õppetunni võrra rikkamaks: kuigi mõminad võivad pealtnäha paista sarnased, ei pruugi see kirjapildis sugugi kajastuda. Tõenäoliselt teab siin iga algklassilaps, et ainuõige variant on ähm (ja et minu eem on erakordselt veider).
Mulle tundus (tundub tegelikult siiamaani, mis seal salata!) üsna peletava vormina huhu, mida kasutatakse kellegi tähelepanu äratamiseks, kellega pole ammu vesteldud (või nõnda mulle vähemalt näib). Tõsi, tegemist ei paista olevat väga igapäevase sõnaga, kuid mõned korrad olen seda siiski kuulnud: huhu, wie geht's? Võeh, kas ei tekita mitte sisemist vastuseisu? Huhu nagu mingi öökulli huige... Ja sel hetkel mul koitis: meie kasutame ju öökulli huhu asemel käo kuku'd! Tõsi, kuku ei suuda oma populaarsuselt küll võistelda näiteks kõigi tühisõnadega, mida päeva jooksul loobin, ent sellegipoolest on ta meie keeles täitsa tunnustatud ja olemas!

Kui jutt juba tühisõnadele läks, mainin veel ära, et kui eesti keeles näen kurja vaeva nende välja juurimisega (ole neetud, sa paganama nagu!), siis saksa keeles katsun teiste eeskujul üha rohkem tühisõnu (halt, eben, zwar) oma kõnesse pikkida, et mitte kõlada nagu äsja grammatikaõpiku alla neelanud puine robot. Lausun "es ist so" ("nii on") asemel "es ist halt so" ("nii on") ja jään võiduka näoga fanfaaride huikeid ootama: kas te, armsad sakslased, ka panite tähele, kui mittepuiselt ja -välismaalaslikult ma just end väljendasin?? Imetlust mõistagi ei järgne - keegi ei pane tähelegi mu sisemisi väikeseid võite, mis tekivad olukordades, mil olen taas suutnud kuhugi paar halt'i libistada...
Tühisõnade põimimine oma kõnesse pole aga pooltki nõnda keeruline kui saksakeelne släng WhatsAppis. Püha müristus, tule taevas appi! Kuidas väljendada end vabalt ja vahetult, jätmata endast samal ajal muljet, nagu ma kõigest väest üritaksin endast vaba ja vahetut muljet jätta? (Seniste vaatluste põhjal järeldan, et tegusõnade lõpust tasub lihtsalt kõik käändelõpud eemaldada ning tegelikult ei tarvitse määrsõnugi lõpuni kirjutada. Lisaks asendada a-d o-dega kus vähegi võimalik!)
Veidi täpsustust vajavad veel neutraalsuse-sõbralikkuse piirid vestluses, à la kas kahe või kolme e-ga danke mõjuks sõbralikumalt? Tuleb veel uurida! (Vot sääraste pseudoprobleemidega ma siin Saksamaal tegelengi.)

Üldiselt tahtsingi jõuda välja punkti, et pole olemas universaalreaktsioone, nagu arvatavasti enne uskusin. See tähendab, et kui mina maalisin 13 aastat tagasi oma kirjatehnika töövihikusse püüdliku käekirjaga ai'sid, ae'sid ja ui'sid, võttes omaks uskumuse, et just neid silpe inimesed instinktiivselt kasutavadki, siis pole sugugi välistatud, et Saksamaa lapsed samaaegselt hoopis pikas jorus heeh'e kirjutasid. Ja õpilased kusagil veel kaugemal mingeid winka-wonka'sid.
Seega kõnelevad meie instinktiivsed reaktsioonid palju meie päritolust. Samuti on need ajaga ümber õpitavad.

PS! Minu vaatlused ei pretendeeri täielikule tõele, kuna mõistagi sõltub erinevate häälikute kasutamine tugevalt inimese vanusest, elukohast, sotsiaalsest staatusest ja veel mustmiljonist faktorist. Ilmselt ei ole minu vanaema üllatusreaktsiooniks what ja Lõuna-Sakslased ei pruugi olla heeh'ist kunagi midagi kuulnud. Kõik tähelepanekud olen teinud oma mätta otsast ja väga enesekeskselt pealekauba. :)

4 comments:

  1. Ma loodan, et mu aju salvestas selle heehi oma reageeringute kausta. Ja sellised postitused panevad mõtlema, et miks ma siin oma mugavustsoonis istun ja oma emakeelset keskkonda mõneks ajaks maha ei jäta, et ise ka selliseid huvitavaid situatsioone läbi kogeda. Aga noh, selleks oled mul sina ja su blogi :D.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan ka, et salvestas! Kui kunagi eestlaste seas kasutad, siis palun ütle mulle, kuidas mõjus! :D
      Ja mu blogi võtab seda väga suure komplimendina, et ta kellelegi mingil moel kasulik saab olla!

      Delete
  2. Väga omapärane postituse idee! Aga kas tead ka, kuidas on vastupidi: millised on sakslaste jaoks eestlaste veidrad häälitsused vestluse ilmestamiseks ja täitmiseks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei tea :(
      Ma ise olen pigem sellisel lähen-vooluga-kaasa-režiimil, mitte punnitan-oma-rida-edasi-režiimil, mistõttu katsun eesti keele häälikuid vältida. Ilmselt tuleks selleks mõni sakslane Eestisse kaasa vedada, et ta saaks hakata üldist häälikupilti aduma ja tähelepanekuid tegema...

      Delete