July 30, 2016

Teisikutest

Ma ei taha küll sugugi kõlada nagu 60aastane (või nagu wannabe 20aastane, kes soovib endast meeleheitlikult elukogenud muljet jätta), ent ometi pean nentima, et mida aeg edasi, seda vähem toob elu kaasa hämmingut: juba nähtud filmisüžeed, juba kogetud situatsioonid, juba tuttavad inimesed... Just viimasel punktil tahaksingi täna pikemalt peatuda. Inimesed! Olen üha rohkem hakanud juurdlema selle üle, kas mitte ei leidugi piiratud arv inimtüüpe või -malle, sest enam ei möödu päevagi, ilma et vaataksin suvalisele möödujale järele ning jääksin nuputama, keda ta mulle meenutab. Mõnikord on sarnasus väga põgus, hajudes juba pärast teise pilgu pealeviskamist, ent teinekord kõhedusttekitavalt sarnane. Olen leidnud Rostockist kaks inimest, kelle üksühene sarnasus mu Eesti tuttavatega on adumatu. Üks neist on Itaaliast pärit Francesca, kes meenutab mulle täpselt mu head eestivenelasest tuttavat Džessikat. Täiesti üksühele klapp ei hõlma vaid välimust, vaid ka miimikat, käitumist, žeste, reaktsioone, hääletooni... Isegi ta itaalia aktsent saksa keeles kõlab nagu Džessika vene aktsent eesti keeles! Teine teisik on Prantsusmaalt pärit Chloé, kellega sattusin jutuotsale alles vahetult enne äratulekut, nii et sügavamalt ma teda tundma ei õppinud, ent ometi ei saa ma mööda vaadata tema vaieldamatust sarnasusest oma kunagise klassiõega. Kõik-kõik-kõik, kogu kompott meenutab mulle Chloé juures teda! Tema naer, tema liigutused, tema püüd end seltskonnas kuuldavaks teha, tema käitumine pärast sõnavõttu...
Paratamatult suhtlen mõlema neiuga eelnevate kogemuste põhjal nende Eesti teisikutega, sest kipun neid ikka ühte patta panema, mitte ei võta eraldiseisvate isikutena. Annan endale ise ka aru, et nõnda võivad väga tähtsad tasandid meie omavahelistes suhetes kaotsi minna, ent üpris suur väljakutse on Francescat vaadata ning mitte seda taustsüsteemi vestlusesse juurde mõelda, mis mul on Džessikaga juba välja kujunenud.
Teooriad, nagu leiduks igal inimesel meie planeedil teisik (mõningate hullude juttude kohaselt koguni seitse, on mul meeles mingist ammusest ajast kusagilt kaheldava väärtusega allikast - ärge seda tõe pähe võtke) on pöörased, ent Francescat, Chloét ning selle fotograafi jäädvustusi vaadates tekib aeg-ajalt tõepoolest kahtlus, et tohhoo tonti, mine sa tea. Ühtlasi põleb minus uudishimu, kas kusagil lippab ringi ka minu koopia (kui jah, siis mida kõike tema käest küsiksin?). Muide, pole täielikult välistatud, et Türgis üks minusarnane südametevallutaja resideeribki - vähemalt sain seal eelmisel suvel teada, et ma pidavat välja nägema täpselt nagu ühe 40aastase kelneri esimene armastus. :)

*Ülemisel äärmiselt sügavamõttelisel fotol on kujutatud minu karusmarjakorjamisest puretud käsi.

July 28, 2016

Kodumaad vallutamas

Milline vahva elu on nüüd lahti läinud, mil taas Eestis resideerin! Erinevad saunad nõuavad kütmist, laukad vallutamist ja marjad korjamist - rääkimata kallitest sõpradest, kelle elu keerdkäikudega tahaks end üle kõige taas kurssi viia. Et tänavune suvi jääb üsna üürikeseks, on mu päevad hetkel tihedalt tegevusi täis pikitud - ikka mõttega võimalikult palju kogeda. Samas jälgin, et planeerimine ei tekitaks stressi ning et kõiki mu toimetusi saadaks ikka muretus ja elurõõm. Praegu on sellega kõik kõige paremas korras. :)
Tänased pildid pärinevad Endla rabast, kuhu võtsime Kaisa, Maali ja Marilinnuga suuna üleeile hommikul kell viis. Ka jõuluhommikut sai tervitatud sama seltskonnaga samas paigas. Toona andsime tõotuse, mis seisab mustvalgel blogiski: "Endla rappa lubasime suvel tingimata naasta, et siis lõpmatuseni mööda laukaid ujuda, vahepeal pisikestel saarekestel hinge tõmmata, võileibu süüa ning seejärel taas pea ees vette hüpata. Oh seda magusat suveootust!" 
Siis ei osanud me aga ettegi kujutada, kuidas tegelikult terve raba vallutame, karsumdi vette kargame, kõikvõimalikke mättaid statiivina kasutame ning äärmiselt madalast külastajate arvust (silmasime viie tunni jooksul kolme inimest) tingituna päris topless ringi kalpsame. 
Võileibu me ei söönud. Küpsetest mahladest lõhkevaid tomateid-kurke otse vanaema kasvuhoonest, pruunitäpilisi banaane ning Marilinnu valmistatud peedibrownie't aga küll. 
Ülejäänud toimetusi ma blogis lahkama ei hakka, kirjutan taas, kui tekib uusi pilte või mõni mõttearendus. Lõppakordiks aga veel üks ettekujutus sellest, kuidas laukaid mööda laudteest üha kaugemale triivitud sai:
Soovin kõigile kaunist suve jätku!

July 22, 2016

Hüvasti, Saksamaa!

Tegin ära kõik eksamid, kirjutasin valmis uurimistöö! Viskasin ülikooli peahoone ees õhku semestri jooksul kogunenud pahna, mis maandus meie taga asuvas purskkaevus, nii et meie üritus päädis purskkaevus solberdamisega (ja isegi teravat pilti ei saanud). Ajasin jonksu kõik kolimisega seonduva paberimajanduse, käisin üle saja aasta klubis tantsimas, pidasin maha veel viimased vestlused ja jagasin viimased kallid.
Sõbrad, aeg on tulla koju!!
Kohtumiseni juba Eesti pinnal! :)

July 13, 2016

Mõttetust staffist

Et jõuda tänase postituse tuumani, pean esmalt tulema lagedale ülestunnistusega, mida olen pikki kuid kiivalt saladuses hoidnud (kui välja arvata pea kogu mu tutvuskond): nimelt tervitan uut semestrit vahetusüliõpilasena Bergeni ülikoolis Norra fjordide keskel! Sellest tulenevalt istun praegu kastide keskel ning üritan mõistatada, kuidas oleks oma maist vara kõige mõistlikum kolme riigi vahel jagada. Paras ports asju sai vanematega juba Eestisse saadetud, ent sellegipoolest on mul alles veel hulgaliselt kraami (laualamp, peegel, raamatud, triikraud, pann), mille Eestisse vedamine ei pruugi olla mu Rostocki tagasipöördumise kavatsust arvesse võttes just kõige arukam plaan. Õnneks saan endaga Eestisse mitte kaasa mahtuvad asjad ühe tuttava keldrisse jätta. 

Nüüd ma siis pakingi paralleelselt oma Eesti kohvrit ja Rostocki jäävaid kaste. Ühtlasi hakkasin siin kottide-kastide segasummasuvilas mõtlema, kui väga maised asjad mind rõhuvad: ei ole siin midagi nii, et haaran lennult mõned riideesemed, lektüüri ja kaamera ning põrutan mugavalt koju. Tegelikkuses silmitsen juba viimased paar nädalat oma kuivainete (pasta, riis, tatar, kaerahelbed) koguseid ning katsun portsjone nõnda sättida, et äralennuks kõik täpselt otsa saaks. Samuti teen oma tuba jupphaaval tühjemaks, võtan seintelt pilte maha ja timmin äraantava pagasi kilosid (mida raskendab tuntavalt asjaolu, et mul puudub korralik kaal). 
Sellised tegevused suudan aga nende ebamugavusest hoolimata üle elada: mind ei morjenda sugugi, kui pean mahutama kohvrisse asjalikud asjad nagu saunalina, botased, tennised ja vihmakindla jope. Küll aga ajavad mind hulluks kõikvõimalikud emotsionaalsed nipsesemed, millele olen suutnud riiulil kena koha leida, kuid nüüd, mil pean neid liigutama, tõstab minus peas küsimus, kas poleks hõlpsam neist lihtsalt loobuda. Olgu juba etteruttavalt mainitud, et ma tõesti viskasingi täna hulgaliselt pahna minema - hingel hakkas kohe palju kergem. Sellegipoolest jäi alles veel hulgaliselt kraami, mida ma ei paigutaks meeleldi ei Eesti kohvrisse ega ka Rostocki kasti, kuid mida ma ei saanud ka lihtsalt ära visata. Nende hulka kuuluvad näiteks:
a) Eesti kontuuri kujuline jubin vanaemalt jõuludeks saadud pastaka küljest, millega mul pole midagi mõistlikku peale hakata, ent mille äraviskamine võiks siiski vanaema kaunist žesti solvata,
b) hästi ilusad kivikesed rannast, mis said korjatud oktoobrikuus ning mis pidid jääma sümboliseerima ajajärku mu elus, mil teisele poole Läänemerd kolisin,
c) kõikvõimalikud Marii poolt kaasa antud loomakujukesed ja klaasist pärlid. Sarnane lugu esimese punktiga: mul on neist pärlitest enestest savi, aga ma tean, et mitte need pärlid ei ole olulised, vaid mu väikeõe isetu žest (oleksin maailma halvim õde, kui laseksin neil pärlitel prügikastis lõpetada),
d) tähtsamad tšekid, garantiipaberid ja arved,
e) varasemad õppematerjalid - kes teab, kunas mida vaja läheb, ah? 
Ja nii edasi ja nii edasi...
Surusin ülalpool mainitu (pluss paljugi muud) siiski Rostocki kasti, teades juba sisimas, et tagasi tulles pakin need taas kuhugi sügavale kappi (kivikeste ja jubina puhul ilmselt siiski nähtavale kohale riiulisse) ning väldin nende peale mõtlemist kuni järgmise kolimiseni. 
Tulevikus tahaksin aga reisida tohuvabohust sõltumatult - nõnda, et saaksin lihtsalt näppu haarata esimese ettejuhtuva raamatu ja lennata, millal iganes tuju peale tuleb. (Sellist luksust kergendaks suurel määral näiteks väga kopsaka rahapaki olemasolu.)

NB! Mõistagi on mul ka hulgaliselt lahedaid asju! :) Lugesin täna näiteks Mari-Anni saadetud postkaarte Abu-Dhabist ning mõtlesin, et need jätan küll igaveseks alles.

*Tänane meeleoluvaatamine pärineb ühelt hiljuti avastatud pärlilt, kes kuulub nende väga väheste koomikute hulka, kes on suutnud  mind laginal üle toa naerma ajada. Soovitan soojalt!

July 3, 2016

Jällenägemisrõõm

Sõbrad, mulle sõitis neljapäeva õhtupoolikul pere külla ning sellest ajast alates oleme kõikjal ringi tšillinud: Rostockis, Wismaris, Schwerinis... Mulle tundub täitsa, nagu oleksin saanud üürikesele suvepuhkusele, ehkki tean sisimas, et see on väga petlik. Kahe nädala pärast kitkun juukseid peast ja nean end oma praeguse uljaspäisuse pärast maapõhja - aga milleks enneaegselt muremõtteid mõlgutada!
Täna pikemat juttu ei tee, pean hoopis paar kaardilahingut Martiniga ja lasen teid pilte uudistama. Mõtteid on mul see-eest küllaga - luban anda kõik endast oleneva, et saaksite peagi lugeda ka viiest lausest pikemaid postitusi. :)