August 28, 2016

Feeling alive

Seekord ma pikka juttu ei tee - annan vaid teada, et Bergenit tervitas täna erakordselt ilus matkailm. Ja kuidas teisiti head matkailma maksimaalselt ära kasutada kui matkale minna? Niisiis läksimegi. Rada oli igati jõukohane, seltskond mõnus ja vaated lummavad. Arutlesin endamisi, kas mäepanoraamidest võib kunagi küllastumus ka tekkida (ise ma sellele variandile ei panustaks). 
Pean end taas kordama ja teatama, et pildid ei anna edasi pooltki sellest võimsast vaatepildist, mis tegelikult ülevalt avaneb - sellegipoolest loodan väga, et järgnevad fotod natukenegi meie teekonnast aimu suudavad anda. Head vaatamist!

Ülikoolist, pakist, veel ühest mäest

Sõbrad, mul on nii hea tunne! Saatsin tänase meeleolumuusika saatel lõpuks ometi ära oma viimase kohustusliku töö Rostocki ülikoolile, mille kallal olen nokitsenud juba nädalaid. (Täpsustuse mõttes pean vajalikuks mainida, et hea tunne ei tulene mõistagi sellest, et mu töö ise hirmus vaimustav oleks olnud (suisa vastupidi, äärepealt oleksin selle teele pannud kirjaveaga pealkirjas) - sellest oli lihtsalt nii paganama võrratu vabaneda!) Nüüd saan täies mahus siinsetele ülikoolinõudmistele keskenduda, oh seda rõõmu!
Ülikoolielu avapauk leidis meil aset esmaspäeval, nii et nüüdseks olen nädal aega ametliku tudengistaatuse paistel peesitanud ja loengutes käinud. Muide, loengud vältavad siin kokku 105 minutit, mitte 90: nimelt on meil kummagi 45minutilise osa vahel veerandtunnine paus. Et olen harjunud 90 minutit paigal istuma, tundub aeg nüüd suisa lendavat. 
Möödunud nädala põhjal (mis - nagu ma enesele aeg-ajalt meelde tuletama pean - pole sügavate järelduste tegemiseks kaugeltki piisav aeg) olen rahul nii poliitika kui ka meedia kursustega, norra keel tekitab veel küsimusi. Nimelt meeldib mulle meie professor inimesena lausa väga - ma pole lihtsalt aru saanud, kas ka õpetajana. Olen tabanud end mõttelt, et tema näol on tegemist lihtsalt norrakaga, kes üritab meile oma emakeelt selgeks teha, mitte õpetajaga, kes teaks, kuidas seda õigupoolest tegema peaks. Siin on äärmiselt kriitiline vahe sees (armas taevas, ega minagi ei mõistaks elu sees kellelegi adekvaatselt eesti keele tunde anda)!
Ehkki arvasin, et mu 11. klassis vabaainena omandatud kolm rootsi keele kursust läksid täielikult vett vedama (mõhkugi ma ju ei mäleta), tunnen selgelt, kuidas need mind nüüd aitavad: tuleb välja, et mul on all tugev vundament, mis avaldub ahjaa-efektiga iga kord, kui midagi uut õpime. Tundub, et neil ahvatlevatel päikeselistel reedetel, mil vabad hinged koolimaja tolmu jalgelt pühkisid ning mina rootsi keeles passisin, oli siiski ka kõrgem eesmärk. Alliksaare "ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu" omandas just täiesti uue mõõtme!
Nagu ülemiselt pildilt tunnistada võib, jõudis minuni lõpuks ka pakk kodust. Ma ei oskagi tõtt-öelda seisukohta võtta, mis mind selle juures enim vaimustab. Esimese hooga tahaks hõigata mõistagi "õunad!!", ent siis meenub mulle, et ema oli hoolitsevalt kaasa pakkinud ka India pähkleid - fakti, et India pähklid on tõesti mu suured lemmikud, pole ma tema kuuldes pillanud küll rohkem kui korra...
Aga siiski need õunad! Oma aia krõmpsuvad kuldrenetid (mis kodust eemal elades on ilmselt kujunenud rohkem sümboolseteks lapsepõlvemälestuste kandjateks), see juba on midagi! Pean tunnistama, et tegelikult ei näinud pakk avades sugugi niisama kutsuv välja kui pildil: leidus palju valgeid klaare, mis polnud pikka teekonda nõnda edukalt üle elanud. Paarist pidin täielikult vabanema, ülejäänud keetsin moosiks. Nüüd, mil mul seisab külmakapiriiulil triiki imelist (nostalgilist) moosi täis karp, tunnen end täitsa koduselt. Ilmselt sai väike ehteestlaslik hoidistajapisik selleks korraks rahuldatud!
Muide, rahuldasin täna ka oma ürgset korilaspisikut: käisin nelja hakkamist ja teotahet täis neiuga mustikal. Ehkki ma ei lõpetanudki kunagi Mikita "Lindvistikat" (sest lõpuks näis mulle, nagu tahaks ta mind oma pidevalt korduvate väljaütlemiste alla lämmatada), pidin tõdema, et kõik see, mida ta kirjutas eestlaste ja koriluse tähtsuse kohta, vastab täielikult tõele. Nüüd on mul õunamoosi kõrval karp mustikaid ka!
Tänase postituse linnavaated pärinevad tegelikult juba eelmisest nädalavahetusest Sandviksfjelleti tipus. Kujutan ette, et need käisin-veel-ühe-Bergenit-ümbritseva-mäe-otsas-jee-stiilis postitused hakkavad juba veidi kokku sulama ning üksluiseks muutuma, mistõttu katsun oma Sandviksfjelleti kogemuse kirjeldamisel liigsesse heietusse laskumist vältida. Kõige tähtsam Sandviksfjelletiga kangastuv märksõna on kivitrepid. Üheksasajast astmest koosnevad kivitrepid. Tunnistan ausalt, et alahindasin neid ikka korralikult: nägin oma vaimusilmas tsemendist valatud mugavaid astmeid, mis kulgevad võrdsete vahedega mööda mäenõlva üles, muutes mäetipu vallutamise hõlpsaks. Kohe kindlasti ei osanud ma arvestada tõsiasjaga, et norrakad peavad "kivitreppideks" suvaliselt üksteise otsa veeretatud rahnusid. 
Ülessaamisega oli paras tegu, nõnda pea seda uuesti ei kordaks - aga kõrgelt alla vaadates tõdesin, et vaade oli taas kord kogu vaeva täielikult väärt.

Alla tulles panin kuidagi (mul pole aimugi, kuidas!) täielikult võssa, nii et eksisin lootusetult ära - uitasin kuskil täiesti võõrastes piirkondades, kuni minu kõrval peatus päästja liinibuss, mis mu juhuslikult kodu juurde viis. Vahel peab õnne ka olema!
Ha det bra! Kõike head!

August 21, 2016

Uued vallutused

Vallutasin täna järgmised mäetipud, mis kuuluvad minu kohustuslikku vallutamist nõudvasse listi: Ulrikeni (Bergeni kõrgeima, muide) ja Fløyeni. Nüüd maadlen endas pulbitseva kihuga teid massiivse pildikuhja alla matta, mis - tõsi küll - ei taha väga hästi õnnestuda. Et see enese tagasihoidmine nõnda raske peab olema! Viimati nägin enda taltsutamisel sama palju vaeva vist siis, kui mu stipendiumiprogramm meile aprillikuus Potsdamis kokkusaamise korraldas ning pidulikul õhtusöögil tonnide viisi head-paremat serveeris. 
Tänane retk vältas kokku seitse tundi, millest väljakutsuvaimaks osutuski esimene - sisaldas see ju endas kolmekilomeetrist tõusu Ulrikeni tippu. Mäe jalamile jõudes laius see meie ees vaid kõrge ning sugugi mitte ronima kutsuva kaljuseinana. "Kahju, et kirka koju unustasin," jõudsin (enda arvates maru vaimukalt) mõelda, ent just sel silmapilgul juhatati meid märksa laugemale rajale. Laugem on muidugi väga suhteline mõiste: võrreldes üheksakümne kraadi all asetseva seinaga oli ta tõesti kõvasti etem. Sellise Jakobi mäe laadse tõusuga võrreldes mitte nii väga... Samas ei tulnudki ma Bergeni kõrgeima mäe juurest midagi lauget ja mugavat otsima - andsin teiste eeskujul kandadele valu ning alustasin oma teekonda (mis - olgem ausad - kulges üsna püstloodis). 
Pajatasin juba paar postitust tagasi sõgedatest norra vanuritest, rasedatest ning jalgratturitest, kes turnivad mööda mägesid, nagu oleks see käkitegu - seega ei pannud ringisilkavad allameetrised mind imestusest kulmugi kergitama. Olgu, korra siiski jõudsin jahmuda: nimelt möödusin Ulrikeni tippu rühkides (ise otse lagipähe leekiva päikese tõttu veel sõna otseses mõttes higist nõretades) ühest äsja kõndima õppinud jõnglasest, keda ema kätest toetas. Mind ei panekski vist imestama, kui järgmisel korral kedagi ratastoolis kohtaksin...
Vaade Ulrikeni tipust oli mõistagi kogu pingutust väärt. Rapsisin küll hullumeelse kombel pilte klõpsida, ent leidsin ka aega maha istuda ning lihtsalt enesesse vaadet ahmida. Ja mõistagi süüa!
Seejärel jaotati meie suur seltskond kaheks: ühed suundusid tagasi alla, teised seadsid oma eesmärgiks Fløyeni, kuhu jõudmiseks kästi arvestada 4-5 tunniga. Olin pikema matka suhtes kahtleval seisukohal, ent pilve taha kaduv päike otsustas asja: võtsin Fløyeni poole suundujate sappa. Seda otsust ei tulnud kordagi kahetseda, sest retk oli väga nauditav. Kolmeteistkümnekilomeetrine Ulrikeni ning Fløyenit ühendav teekond - Vidden - pakkus palju vaheldust ja silmailu: teele jäid erinevad mägijärved, tupp-villpeade väljad ning mõõdukad tõusud-laskumised.
Tunnid kulgesid linnulennul - osaliselt kindlasti keset matka lambist leitud jutukaaslaste tõttu, kellega jõudsime vist kõik maailma küsimused ära lahendada.
Fløyeni tippu jõudes istusime veidi aega niisama ning võtsime seejärel ette kolmekilomeetrise laskumise linna - see oli aga kõige eelneva kõrval juba köki-möki! 

Nüüd on nii paganama kirjeldamatult hea lihtsalt lebaskleda ja olla. Jalad surisevad veidralt, kuid ma ei saa aru, kas see on selline haha-homme-valutame-räigelt-surin või mitte. Loodan ise väga, et siiski mitte - homme oli tegelikult plaanis Sandviksfjellet kohustuslike mägede listist maha tõmmata...
Eks homme näeb! Hommik on õhtust targem.

August 18, 2016

Humans of Bergen

Võib-olla on hea, et esimesel viiel Bergenis veedetud päeval ladistas vihma ning vingus kõle tuul - oskan nüüd soojast päikeselisest ilmast (millele ehk muidu nõnda suurt tähtsust ei olekski omistanud) sajaga mõnu tunda. Haarasin täna sinist taevast nähes näppu kaamera ning sisenesin vapralt toretsevasse uste-akende-lillepottide-postkastide rägastikku, mis võttis silme eest kirjuks. Lillepottidest ja postkastidest kõnetasid mind aga veel enam inimesed, kes ajasid mõnuga oma rida. Mõned püüdsin ikka kinni ka! Pikka juttu ei järgne, juhatan teid hoopis üürikesele Bergeni-hõngulisele eksursioonile.
Sellised nad ongi, need Bergeni elanikud. Päris toredad teised - tulge visake pilk peale, kui ei usu!
Sel noodil tõmban tänaseks otsad kokku. Kuid enne veel peab ilmavalgust nägema üks pilt... Sest kes sobikski postitust paremini lõpetama kui üks väärikas oma eluga igati rahul olev kass?
*Kas teie teadsite, et Kygo on pärit Bergenist?

Mentorinädalast (ja alkoholist)

Ma ei suuda uskuda, et olen siin elanud kõigest nädala: uue algusega kaasnev infotulv on lihtsalt nõnda võimas, et päevad näivad olevat vähemalt kolm korda pikemaks venitatud (siinkohal minu igavese nooruse nipp: iga poole aasta tagant elukohta vahetada). Lisaks infotulvale aitab aega venitada ka tihedalt täis pikitud mentoriprogramm, mistõttu jõuab ühe päeva jooksul kõikvõimalike tegevuste (ja emotsioonide!) spektrit kogeda. 
Just mentoriprogrammil tahtsingi täna veidi pikemalt peatuda, kuna olen sellega äärmiselt rahul. Meie faculty of social sciences jaotati väiksemateks alaüksusteks - nüüd olengi peamiselt enda üksusega ringi tšillinud. See, et programmi nimel on tõesti palju vaeva nähtud, paistab juba kaugele: meie plaanist leiab tähelepanelik lugeja nii lasertag'i ja bowlingutiiru kui ka jalgpallimatši, ühised matkad, erinevad võistlused ja peod (meile jagatud maagiliste käepaeladega mõistagi kõik tasuta). Ning enamgi veel! Sel aastal on esmakordselt loodud alkoholivaba grupp, kes pakub õhtuti, mil ametlikus mentoriprogrammis seisavad pre-party'd, pre-party'de pre-party'd ja party'd ise, alternatiivseid tegevusi - selle grupiga võivad oma suva järgi liituda kõik, kel vähegi tahtmist ja jaksu.
Tabasin end mõttelt, kui väga hindan fakti, et siin ei peeta tudengi tugevuse mõõdupuuks seda, mitu milliliitrit kanget ta teatud ajaühikus kõrist alla suudab ajada. Ma ei ole küll juurdunud veendumustega padukarsklane, ent üha vähem tekib minu jaoks paralleel mõistete "õhtune koosviibimine" ja "alkohol" vahele (mitte et mul varem alkoholiga suuri probleeme oleks esinenud - ometi ei saa salata, et kolme aasta taguse Marise silmad särasid vungiga jookidele mõeldes märksa rohkem). 
Ka meie kostümeeritud Rebusløp - sellest tänane fotogi - möödus karskluse tähe all. Oma olemuselt meenutas see veidi HTG-aegset retsi, ainult ilma koirohu kulistamise osata. Ja mõistagi olid mastaabid kordades suuremad: kohtasime oma farmerite tiimiga mööda linnatänavaid kõndides igal sammul omapäraseid vastutulijaid. Esindamata ei jäänud ei Trump oma jüngritega, Ku Klux Klan, gryffindorlased ega pokemonidki. Arvan, et midagi säärast olen ülikoolielult alateadlikult alati oodanud. Täieliku kontrastina meenus mulle meie TTÜ majandusteaduskonna rets, mis oligi tegelikult puhtalt joomisele üles ehitatud. Üks "võistlustest" nägi välja nõnda, et pidime oma grupiga vahuveinile otsa peale tegema. Meie grupp võitis, muideks, ja kuna justnimelt mina olin kulistanud endasse pudeli põhja, sain preemiaks midagi läilat, mis võis olla vabalt tooniku ja siidri segu. Tagasi mõeldes tundub maru imelik, et säärane korraldus mind toona eriti ei häirinud (kui seda üldse saab korralduseks nimetada, eks). 
(Saksamaa osas pidin tõtt-öelda korralikult ajusid ragistama, et välja nuputada, kas meil peale võimsa Campustag'i teaduskonnasiseselt üldse midagi toimus - mingi hommikubruch mentoritega nagu oli, samuti käisin ühe grupiga linna peal orienteerumas, aga kas sellega kõik tipneski - vot, ei mäleta!)

PS! Pelgasin veidi, et olematute norra keele oskuste tõttu jään paratamatult üksnes meie rahvusvaheliste õpilaste mulli ega sõlmi tutvust ühegi kohalikuga - vähemalt Rostocki erasmuslasi jälgides näis mulle alati, et kohalike ja "ajutiste" vahel säilis mõningate üksikute eranditega alati teatav distants. Tänaselt fotolt aga peale minu ning ühe sakslanna kedagi peale norrakate ei leiagi. :) Lootust on!

August 15, 2016

Esimesi muljeid trollidemaast

Täna vallutasin esimese Bergenit ümbritseva mäe: kokku on neid seitse. Tegemist oli Løvstakkeniga, mille tippu jõudmine polnud sugugi maailma kergeimate väljakutsete killast. Seitsmekilomeetrine tõus erinevates (mõnedel lõikudel libedates ning järskudes) oludes nõudis umbes kahe tunni pikkust ukerdamist. Aga vaade oli seda igal juhul väärt! Kokku oli meid, mäkke rühkivaid erasmuslasi, meeletult: äkki 130? 140? Kõrguse lisandudes toimus mõistagi suure lobiseva inimmassi loomulik harvenemine, lähtuvalt siis inimeste sisemisest tempost. Muide, ma ei pidanud oma sisemist tempot sugugi nõrgaks - seetõttu oli raske oma silmi mitte suureks ajada, kui kohalikud meist mängleval kergusel mööda tuiskasid. Üks reipa sammuga tarmukas vanem proua pani minust mäkketõusul lõdvalt mööda, kärpides mu enesehinnangut korraliku pügala võrra - saate aru, jah?! Mäest laskudes tulid meile vastu veel grupp eakamaid (!), jalgrattur (!!) ning rase naine (!!!). Peaksin vist õnne tänama, et nad meile vastu tulid: vaevalt mu enesehinnangust midagi peale riismete alles oleks jäänud, kui kahe kuu pärast sünnitusmajas lebaja minust näiteks tõusul mööda pannuks.
Alumine foto on minu uus tempel, täieliku vaikuse ja rahulolu võrdkuju:
Ilmaga vedas meil tohutult: Bergeni mõistes tähendab see, et pärast hommikupoolikut (eriti) ei sadanudki. Viimaste päevade jooksul olen terveks eluks ajaks ilma osas nõnda tugeva karastuse saanud, et ei vingu vist Eestis küll enam kunagi ühegi vihmase suvepäeva üle! 
Tegelikult pole põhjust vingumiseks siingi: elaksime itaalialikus sajudefitsiidis, poleks meil sääraseid mööda mäge roomavaid pilvi, udu, kerget sinakashallikat vinet... Muide, mulle turgatas pähe üks analoogne paik, mis sobiks Bergenit üpris tabavalt iseloomustama: Forks ("Videvikust", noh!). Kõik need kirjeldused metsadest ja sajust, isegi Bella kuulus tsitaat "Siin on liiga roheline!" tunduvad langevat samasse auku minu tähelepanekutega Bergenist. 
(Pean vajalikuks oma kaitseks mainida, et "Videvik" eeskätt lummava Edwardiga jõudis mu ellu väga kriitilisel eneseotsingute perioodil, mistõttu sai seda ikka korralikult loetud (ometi ei tea ma, kuidas välja vabandada oma "Edward on lihtsalt da besttt ;* (kk)"-stiilis sissekandeid)).
Lõpetuseks veel üks lootusrikas teadaanne: ma ei taha küll midagi ära sõnuda, aga siinsed inimesed tunduvad nõnda ilusad ja head, et ehk ei peagi ma end järgnevateks kuudeks üksi tuppa lukustama. Mulle näib, et ajan õiget asja! :)
Saadan südamlikud tervitused otse Fork... Bergenist, peatse kirjutamiseni!

August 13, 2016

Tere, Norra!

Sõbrad, ma maandusin üleeile Bergenis, kus veedan nüüd vahetusüliõpilasena aega kuni jõuludeni! Jäin praktiliselt kohe pärast lennuki õhkutõusmist magama, umbes poolteist tundi hiljem silmi avades tervitas mind säärane vaade:
Pole ju paha, mis? 

Et olen ise üle poole aasta väga tihedalt kogu selle vahutusprogrammi-möllu sees elanud, võib mulle ekslikult tunduda, et ka kõik teised peaksid sellest juba kõike teadma, ehkki kajastanud pole ma ju tegelikult midagi. Seega teen veidi juttu siiajõudmise telgitagustest ehk siis pajatan, mida tuli Bergenisse jõudmiseks ette võtta.
Mõte minna vahetusüliõpilaseks turgatas mulle pähe tont-teab-kust ja tont-teab-milliste faktorite mõjutusel. Ühel sombusel novembrikuisel õhtul kulmineerus see igatahes sellega, et asusin erinevaid ülikoole guugeldama. Teadsin südames, et ihkan kõige enam põhjamaadesse: küsimus seisnes vaid selles, kas Norrasse, Rootsi või Soome. Otsisin infot kõigi kolme riigi ülikoolide kohta ning üha enam hakkas mulle sümpatiseerima Bergen. Uurisin selle ülikooli ajalugu, tausta ja programmi, silmad peas säramas, ning tegin juba peas kindla otsuse sinna õppima minna. Jalalöögina kõhtu mõjus avastus, et Erasmuse kaudu saab vahetusse minna vaid ülikoolidega, kellega minu koduülikooli vastaval teaduskonnal on ka leping sõlmitud. Süda peksis päris kõvasti, kui nägin lühikest (15 ülikoolist koosnevat) listi, ent kui leidsin sellest ka Bergeni ülikooli, toimus minus suur pingelangus: THIS IS IT, mõtlesin. Muide, TTÜ-sse saanuksin samuti tulla. :)
Kandideerimisprotsess ise ei valmistanud suuri raskusi. Et mul on nii pea- kui ka kõrvaleriala, ajasin asju kahe koordinaatori kaudu, kellest mõlemast õhkus tugevalt suhtumist, et nad on kahe käega mu minemise poolt. Samuti ei tekitanud mingeid probleeme mu soov hiljem oma Norras teenitud ainepunktid üle kanda, et Saksamaal peatusteta jätkata - suisa vastupidi! "Võta seal, mida tahad," kinnitasid mõlemad, "peaasi, et su valikud natukenegi ainega seotud oleks!" Et leidsin väga palju huvipakkuvaid kursuseid, otsustasin koordinaatorite helduse proovile panna ning uurida, kas võiksin Norras natuke rohkemgi ette teha (nimelt paistsid järgmised kursused Rostockis üsna üksluised ning mis seal salata, pidasin vahelduse mõttes inglise keeles õppimist saksa keelega võrreldes parajaks puhkuseks (eks näis muidugi, mis saama hakkab, pärast kukun veel kõikjalt läbi)). Üldiselt minnakse vist Erasmuse-semestrile mõttega veidi lõdvemalt võtta (??), seega paistsid mõlemad koordinaatorid veidi üllatunud, kui nende ette oma learning agreement'i lajatasin, milles seisis 30 normaalseks peetava ECTS'i asemel 50, ent mõlemad andsid ühegi kommentaari või kaebuseta oma allkirjad. 
Samas hindan vähemalt praegu 50 punkti täiesti tehtavaks, kui oma meisterdatud survival plan'i vaatan - ja tehtavaks nõnda, et saab ikka ringi vaadata ja lõbutsemas käia, mitte ainult raamatukogus tooliselga nühkida. (Võib-olla on mul lihtsalt väga väärastunud ettekujutus ainete mahtudest.) Kui mul peaks punktidega hästi minema, siis saan Saksamaale naastes seal veidi rahulikumalt hinge tõmmata. Kui mitte, siis... Seda mõtet ei taha ma lõpunigi mõelda - tõenäoliselt läheks mu stuudium pikendamisele ning peaksin hakkama oma stipendiumiorganisatsioonile trahvi maksma. 
Minu Bergenisse saabumine pandigi suure küsimärgi alla just mu Saksamaa stipendiumiprogrammi poolt, kui olin Bergeni ülikoolist tegelikult ametliku letter of acceptance'i juba kätte saanud. Ühtäkki pidin neile saatma kõikvõimalikke eksamikeskuse poolt allkirjastatud dokumente, mis tõestaksid mu stuudiumi edasise reeglipärase kulgemise. Mulle meenub üks kord neist mitmetest, mil istusin taas eksamikeskuses (oma lemmiktädi vastas!) ning üritasin kokku veerida juhtnööre, mis mulle üpris nõudlikus meilis esitati. Ühe formulari peale tegi mu lemmiktädi eriti suured silmad: "Meil isegi ei ole sellist vormi... Ennekuulmatu!" 
Aga teate, miks ta on üldse minu lemmiktädi? Sest ta võttis sõna otseses mõttes lahti Rostocki ülikooli templiga tühja lehe ning kirjutas selle formulari nullist valmis!! Vahepeal küsis nõu, kuidas midagi sõnastada võiks, et paremini kõlaks, printis välja ja lõi kõik templid peale, mis tal laual leidusid. "Igaks juhuks," lausus ta kelmika silmapilgutusega. Sel hetkel mõtlesin, et inimesed on ikka nii ilusad ja head.
Samale järeldusele jõudsin umbes nädal hiljem oma stipendiumiprogrammi poolt saadetud kirja lugedes, kus nad kinnitasid, et on nüüd veendunud, et mu stuudium ei saa vahetussemestri tõttu kannatada, ja soovisid mulle uues riigis palju edu. Tahaks kõigile neile inimestele šokolaadi viia...

Ja nüüd olengi kohal! Bergen on i-me-line: kõik need armsad majakesed, tänavad, linna ümbritsevad mäed, mis hommikuti auravad... Kõnnin ringi, ise oma õnnest pooloimetu. Ainult nõnda külm ja vihmane on siin, et tundub, nagu oleksin astunud otse novembrisse. Kui vihma osas ei tasu ilmselt suuri imelisi muutusi oodata (siin pidavatki kogu aeg sadama), siis temperatuuri osas ehk küll: nädalavahetus näib juba paljutõotavam.

On veel nii palju, millest tahaksin juttu teha: linnast, inimestest, tähelepanekutest, tegevustest, ülikooliks valmistumisest, ühikast, HINDADEST... Aga järgmisel korral! Lõpetan täna sel noodil, et olen elus ja terve ning valikuga rahul, vajun nüüd sügavasse unne. :) Head ööd!

August 9, 2016

What's your spirit animal?

Eelmisel nädalal silmasime vennaga Haapsalus äärmiselt lahedaid loomaportreedega särke, ent nende hindu nähes koperdasime ehmunult selg ees poest välja. Mõte match'ivatest särkidest ei andnud aga rahu, mistõttu ostsime kaks kõige odavamat pluusi ning lasime neile netist otsitud loomaportreed peale trükkida. Loomade valimisel ignoreerisime (mõistagi superadekvaatset) "What is your spirit animal?"-nimelist internetiavarustest leitud testi, mis andis meile mõlemale vastuseks eesli, ja lähtusime pigem ikka enda sisetundest. Mina teadsin kohe, et mind kõnetab loomadest kõige enam hunt, Martin valis välja tiigri (ma pole päris kindel, millistel kaalutlustel, ent tema nägu vaadates paistab tal selleks küllaga põhjust olevat).
Käisime vanaema juures maal endid jäädvustamas ka - täna siis rohelised pildid!
Norrasse stardin 26 tunni pärast, ent kohver on mul juba peaaegu koos - see on midagi täiesti uut maailmaajaloos! Tundub, et homme õhtul saan rahulikult saunalavale lõõgastuma minna ning vanematega ehk veinipokaalegi kokku lüüa, mitte ei jookse hullunult mööda elamist ega ürita käigu pealt kõike käeulatusse mahtuvat kohvrisse loopida, et suures ähmis kindlasti veel oma kohvri lukk ära murda ning üle õla vanemate poole tagasi vaatamata bussile söösta. Elutargaks olen vist kasvanud - ja päris hea tunne on!
Ideaalis tahaksin Eesti pinnalt veel ühe postituse teha, sest juttu ning suviseid pilte jaguks mul küllaga. Päris kindlalt ei julge ma aga midagi lubada: võib-olla kulmineerub homne õhtu siiski ringitraavimise ja luku murdmisega...
Seega jätan teiega igaks juhuks põhjalikumalt hüvasti - kui me enne ei kohtu, siis Norra pinnalt juba kindlasti! (Loodetavasti vahvate juttude ning vapustavate fotodega.)