August 15, 2016

Esimesi muljeid trollidemaast

Täna vallutasin esimese Bergenit ümbritseva mäe: kokku on neid seitse. Tegemist oli Løvstakkeniga, mille tippu jõudmine polnud sugugi maailma kergeimate väljakutsete killast. Seitsmekilomeetrine tõus erinevates (mõnedel lõikudel libedates ning järskudes) oludes nõudis umbes kahe tunni pikkust ukerdamist. Aga vaade oli seda igal juhul väärt! Kokku oli meid, mäkke rühkivaid erasmuslasi, meeletult: äkki 130? 140? Kõrguse lisandudes toimus mõistagi suure lobiseva inimmassi loomulik harvenemine, lähtuvalt siis inimeste sisemisest tempost. Muide, ma ei pidanud oma sisemist tempot sugugi nõrgaks - seetõttu oli raske oma silmi mitte suureks ajada, kui kohalikud meist mängleval kergusel mööda tuiskasid. Üks reipa sammuga tarmukas vanem proua pani minust mäkketõusul lõdvalt mööda, kärpides mu enesehinnangut korraliku pügala võrra - saate aru, jah?! Mäest laskudes tulid meile vastu veel grupp eakamaid (!), jalgrattur (!!) ning rase naine (!!!). Peaksin vist õnne tänama, et nad meile vastu tulid: vaevalt mu enesehinnangust midagi peale riismete alles oleks jäänud, kui kahe kuu pärast sünnitusmajas lebaja minust näiteks tõusul mööda pannuks.
Alumine foto on minu uus tempel, täieliku vaikuse ja rahulolu võrdkuju:
Ilmaga vedas meil tohutult: Bergeni mõistes tähendab see, et pärast hommikupoolikut (eriti) ei sadanudki. Viimaste päevade jooksul olen terveks eluks ajaks ilma osas nõnda tugeva karastuse saanud, et ei vingu vist Eestis küll enam kunagi ühegi vihmase suvepäeva üle! 
Tegelikult pole põhjust vingumiseks siingi: elaksime itaalialikus sajudefitsiidis, poleks meil sääraseid mööda mäge roomavaid pilvi, udu, kerget sinakashallikat vinet... Muide, mulle turgatas pähe üks analoogne paik, mis sobiks Bergenit üpris tabavalt iseloomustama: Forks ("Videvikust", noh!). Kõik need kirjeldused metsadest ja sajust, isegi Bella kuulus tsitaat "Siin on liiga roheline!" tunduvad langevat samasse auku minu tähelepanekutega Bergenist. 
(Pean vajalikuks oma kaitseks mainida, et "Videvik" eeskätt lummava Edwardiga jõudis mu ellu väga kriitilisel eneseotsingute perioodil, mistõttu sai seda ikka korralikult loetud (ometi ei tea ma, kuidas välja vabandada oma "Edward on lihtsalt da besttt ;* (kk)"-stiilis sissekandeid)).
Lõpetuseks veel üks lootusrikas teadaanne: ma ei taha küll midagi ära sõnuda, aga siinsed inimesed tunduvad nõnda ilusad ja head, et ehk ei peagi ma end järgnevateks kuudeks üksi tuppa lukustama. Mulle näib, et ajan õiget asja! :)
Saadan südamlikud tervitused otse Fork... Bergenist, peatse kirjutamiseni!

4 comments:

  1. Mägises linnas elades jääb külge see võhm ja võimekus mäest üles kõndida nagu mööda tavalist tänavat! Siis tuled Tartu ja teed kõigile silmad ette Riiamäel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan pigem, et mul on sõidueksamil võhma ja võimekust mäest üles saada :D

      Delete