August 13, 2016

Tere, Norra!

Sõbrad, ma maandusin üleeile Bergenis, kus veedan nüüd vahetusüliõpilasena aega kuni jõuludeni! Jäin praktiliselt kohe pärast lennuki õhkutõusmist magama, umbes poolteist tundi hiljem silmi avades tervitas mind säärane vaade:
Pole ju paha, mis? 

Et olen ise üle poole aasta väga tihedalt kogu selle vahutusprogrammi-möllu sees elanud, võib mulle ekslikult tunduda, et ka kõik teised peaksid sellest juba kõike teadma, ehkki kajastanud pole ma ju tegelikult midagi. Seega teen veidi juttu siiajõudmise telgitagustest ehk siis pajatan, mida tuli Bergenisse jõudmiseks ette võtta.
Mõte minna vahetusüliõpilaseks turgatas mulle pähe tont-teab-kust ja tont-teab-milliste faktorite mõjutusel. Ühel sombusel novembrikuisel õhtul kulmineerus see igatahes sellega, et asusin erinevaid ülikoole guugeldama. Teadsin südames, et ihkan kõige enam põhjamaadesse: küsimus seisnes vaid selles, kas Norrasse, Rootsi või Soome. Otsisin infot kõigi kolme riigi ülikoolide kohta ning üha enam hakkas mulle sümpatiseerima Bergen. Uurisin selle ülikooli ajalugu, tausta ja programmi, silmad peas säramas, ning tegin juba peas kindla otsuse sinna õppima minna. Jalalöögina kõhtu mõjus avastus, et Erasmuse kaudu saab vahetusse minna vaid ülikoolidega, kellega minu koduülikooli vastaval teaduskonnal on ka leping sõlmitud. Süda peksis päris kõvasti, kui nägin lühikest (15 ülikoolist koosnevat) listi, ent kui leidsin sellest ka Bergeni ülikooli, toimus minus suur pingelangus: THIS IS IT, mõtlesin. Muide, TTÜ-sse saanuksin samuti tulla. :)
Kandideerimisprotsess ise ei valmistanud suuri raskusi. Et mul on nii pea- kui ka kõrvaleriala, ajasin asju kahe koordinaatori kaudu, kellest mõlemast õhkus tugevalt suhtumist, et nad on kahe käega mu minemise poolt. Samuti ei tekitanud mingeid probleeme mu soov hiljem oma Norras teenitud ainepunktid üle kanda, et Saksamaal peatusteta jätkata - suisa vastupidi! "Võta seal, mida tahad," kinnitasid mõlemad, "peaasi, et su valikud natukenegi ainega seotud oleks!" Et leidsin väga palju huvipakkuvaid kursuseid, otsustasin koordinaatorite helduse proovile panna ning uurida, kas võiksin Norras natuke rohkemgi ette teha (nimelt paistsid järgmised kursused Rostockis üsna üksluised ning mis seal salata, pidasin vahelduse mõttes inglise keeles õppimist saksa keelega võrreldes parajaks puhkuseks (eks näis muidugi, mis saama hakkab, pärast kukun veel kõikjalt läbi)). Üldiselt minnakse vist Erasmuse-semestrile mõttega veidi lõdvemalt võtta (??), seega paistsid mõlemad koordinaatorid veidi üllatunud, kui nende ette oma learning agreement'i lajatasin, milles seisis 30 normaalseks peetava ECTS'i asemel 50, ent mõlemad andsid ühegi kommentaari või kaebuseta oma allkirjad. 
Samas hindan vähemalt praegu 50 punkti täiesti tehtavaks, kui oma meisterdatud survival plan'i vaatan - ja tehtavaks nõnda, et saab ikka ringi vaadata ja lõbutsemas käia, mitte ainult raamatukogus tooliselga nühkida. (Võib-olla on mul lihtsalt väga väärastunud ettekujutus ainete mahtudest.) Kui mul peaks punktidega hästi minema, siis saan Saksamaale naastes seal veidi rahulikumalt hinge tõmmata. Kui mitte, siis... Seda mõtet ei taha ma lõpunigi mõelda - tõenäoliselt läheks mu stuudium pikendamisele ning peaksin hakkama oma stipendiumiorganisatsioonile trahvi maksma. 
Minu Bergenisse saabumine pandigi suure küsimärgi alla just mu Saksamaa stipendiumiprogrammi poolt, kui olin Bergeni ülikoolist tegelikult ametliku letter of acceptance'i juba kätte saanud. Ühtäkki pidin neile saatma kõikvõimalikke eksamikeskuse poolt allkirjastatud dokumente, mis tõestaksid mu stuudiumi edasise reeglipärase kulgemise. Mulle meenub üks kord neist mitmetest, mil istusin taas eksamikeskuses (oma lemmiktädi vastas!) ning üritasin kokku veerida juhtnööre, mis mulle üpris nõudlikus meilis esitati. Ühe formulari peale tegi mu lemmiktädi eriti suured silmad: "Meil isegi ei ole sellist vormi... Ennekuulmatu!" 
Aga teate, miks ta on üldse minu lemmiktädi? Sest ta võttis sõna otseses mõttes lahti Rostocki ülikooli templiga tühja lehe ning kirjutas selle formulari nullist valmis!! Vahepeal küsis nõu, kuidas midagi sõnastada võiks, et paremini kõlaks, printis välja ja lõi kõik templid peale, mis tal laual leidusid. "Igaks juhuks," lausus ta kelmika silmapilgutusega. Sel hetkel mõtlesin, et inimesed on ikka nii ilusad ja head.
Samale järeldusele jõudsin umbes nädal hiljem oma stipendiumiprogrammi poolt saadetud kirja lugedes, kus nad kinnitasid, et on nüüd veendunud, et mu stuudium ei saa vahetussemestri tõttu kannatada, ja soovisid mulle uues riigis palju edu. Tahaks kõigile neile inimestele šokolaadi viia...

Ja nüüd olengi kohal! Bergen on i-me-line: kõik need armsad majakesed, tänavad, linna ümbritsevad mäed, mis hommikuti auravad... Kõnnin ringi, ise oma õnnest pooloimetu. Ainult nõnda külm ja vihmane on siin, et tundub, nagu oleksin astunud otse novembrisse. Kui vihma osas ei tasu ilmselt suuri imelisi muutusi oodata (siin pidavatki kogu aeg sadama), siis temperatuuri osas ehk küll: nädalavahetus näib juba paljutõotavam.

On veel nii palju, millest tahaksin juttu teha: linnast, inimestest, tähelepanekutest, tegevustest, ülikooliks valmistumisest, ühikast, HINDADEST... Aga järgmisel korral! Lõpetan täna sel noodil, et olen elus ja terve ning valikuga rahul, vajun nüüd sügavasse unne. :) Head ööd!

4 comments:

  1. Ohh kui vinge, Maris! :) Loodan, et sul tuleb põnev ja sündmusterohke vahetuspoolaasta! ;)

    ReplyDelete
  2. Nii elevil su pärast (ja no natuke enda pärast ka, sest can't wait to visit)!!!!

    ReplyDelete