August 28, 2016

Ülikoolist, pakist, veel ühest mäest

Sõbrad, mul on nii hea tunne! Saatsin tänase meeleolumuusika saatel lõpuks ometi ära oma viimase kohustusliku töö Rostocki ülikoolile, mille kallal olen nokitsenud juba nädalaid. (Täpsustuse mõttes pean vajalikuks mainida, et hea tunne ei tulene mõistagi sellest, et mu töö ise hirmus vaimustav oleks olnud (suisa vastupidi, äärepealt oleksin selle teele pannud kirjaveaga pealkirjas) - sellest oli lihtsalt nii paganama võrratu vabaneda!) Nüüd saan täies mahus siinsetele ülikoolinõudmistele keskenduda, oh seda rõõmu!
Ülikoolielu avapauk leidis meil aset esmaspäeval, nii et nüüdseks olen nädal aega ametliku tudengistaatuse paistel peesitanud ja loengutes käinud. Muide, loengud vältavad siin kokku 105 minutit, mitte 90: nimelt on meil kummagi 45minutilise osa vahel veerandtunnine paus. Et olen harjunud 90 minutit paigal istuma, tundub aeg nüüd suisa lendavat. 
Möödunud nädala põhjal (mis - nagu ma enesele aeg-ajalt meelde tuletama pean - pole sügavate järelduste tegemiseks kaugeltki piisav aeg) olen rahul nii poliitika kui ka meedia kursustega, norra keel tekitab veel küsimusi. Nimelt meeldib mulle meie professor inimesena lausa väga - ma pole lihtsalt aru saanud, kas ka õpetajana. Olen tabanud end mõttelt, et tema näol on tegemist lihtsalt norrakaga, kes üritab meile oma emakeelt selgeks teha, mitte õpetajaga, kes teaks, kuidas seda õigupoolest tegema peaks. Siin on äärmiselt kriitiline vahe sees (armas taevas, ega minagi ei mõistaks elu sees kellelegi adekvaatselt eesti keele tunde anda)!
Ehkki arvasin, et mu 11. klassis vabaainena omandatud kolm rootsi keele kursust läksid täielikult vett vedama (mõhkugi ma ju ei mäleta), tunnen selgelt, kuidas need mind nüüd aitavad: tuleb välja, et mul on all tugev vundament, mis avaldub ahjaa-efektiga iga kord, kui midagi uut õpime. Tundub, et neil ahvatlevatel päikeselistel reedetel, mil vabad hinged koolimaja tolmu jalgelt pühkisid ning mina rootsi keeles passisin, oli siiski ka kõrgem eesmärk. Alliksaare "ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu" omandas just täiesti uue mõõtme!
Nagu ülemiselt pildilt tunnistada võib, jõudis minuni lõpuks ka pakk kodust. Ma ei oskagi tõtt-öelda seisukohta võtta, mis mind selle juures enim vaimustab. Esimese hooga tahaks hõigata mõistagi "õunad!!", ent siis meenub mulle, et ema oli hoolitsevalt kaasa pakkinud ka India pähkleid - fakti, et India pähklid on tõesti mu suured lemmikud, pole ma tema kuuldes pillanud küll rohkem kui korra...
Aga siiski need õunad! Oma aia krõmpsuvad kuldrenetid (mis kodust eemal elades on ilmselt kujunenud rohkem sümboolseteks lapsepõlvemälestuste kandjateks), see juba on midagi! Pean tunnistama, et tegelikult ei näinud pakk avades sugugi niisama kutsuv välja kui pildil: leidus palju valgeid klaare, mis polnud pikka teekonda nõnda edukalt üle elanud. Paarist pidin täielikult vabanema, ülejäänud keetsin moosiks. Nüüd, mil mul seisab külmakapiriiulil triiki imelist (nostalgilist) moosi täis karp, tunnen end täitsa koduselt. Ilmselt sai väike ehteestlaslik hoidistajapisik selleks korraks rahuldatud!
Muide, rahuldasin täna ka oma ürgset korilaspisikut: käisin nelja hakkamist ja teotahet täis neiuga mustikal. Ehkki ma ei lõpetanudki kunagi Mikita "Lindvistikat" (sest lõpuks näis mulle, nagu tahaks ta mind oma pidevalt korduvate väljaütlemiste alla lämmatada), pidin tõdema, et kõik see, mida ta kirjutas eestlaste ja koriluse tähtsuse kohta, vastab täielikult tõele. Nüüd on mul õunamoosi kõrval karp mustikaid ka!
Tänase postituse linnavaated pärinevad tegelikult juba eelmisest nädalavahetusest Sandviksfjelleti tipus. Kujutan ette, et need käisin-veel-ühe-Bergenit-ümbritseva-mäe-otsas-jee-stiilis postitused hakkavad juba veidi kokku sulama ning üksluiseks muutuma, mistõttu katsun oma Sandviksfjelleti kogemuse kirjeldamisel liigsesse heietusse laskumist vältida. Kõige tähtsam Sandviksfjelletiga kangastuv märksõna on kivitrepid. Üheksasajast astmest koosnevad kivitrepid. Tunnistan ausalt, et alahindasin neid ikka korralikult: nägin oma vaimusilmas tsemendist valatud mugavaid astmeid, mis kulgevad võrdsete vahedega mööda mäenõlva üles, muutes mäetipu vallutamise hõlpsaks. Kohe kindlasti ei osanud ma arvestada tõsiasjaga, et norrakad peavad "kivitreppideks" suvaliselt üksteise otsa veeretatud rahnusid. 
Ülessaamisega oli paras tegu, nõnda pea seda uuesti ei kordaks - aga kõrgelt alla vaadates tõdesin, et vaade oli taas kord kogu vaeva täielikult väärt.

Alla tulles panin kuidagi (mul pole aimugi, kuidas!) täielikult võssa, nii et eksisin lootusetult ära - uitasin kuskil täiesti võõrastes piirkondades, kuni minu kõrval peatus päästja liinibuss, mis mu juhuslikult kodu juurde viis. Vahel peab õnne ka olema!
Ha det bra! Kõike head!

2 comments:

  1. Tahaks isegi sellist pakki saada, vaatamata sellele, et praktiliselt ema tiiva all elan ja et nood pakkides esemed on poest ostetavad. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Usun - need tavalised poest ostetavad asjad muutuvad palju paremaks, kui need pappkasti panna ja lasta neil poolteist nädalat pärale jõuda! :D

      Delete