September 25, 2016

Mr. Rochesteri jälgedes

Sel reedel lasin esimest korda üle norra keele. Väga suurtes süümepiinades ma seetõttu ei vintsklenud, sest plaanisin kaht pikka päeva mägedes norrakate keskel. Nõnda sündiski: seltsiks oli meil veel ohtralt maitsvat toitu, veini, kitarr ja kaardid. Ööbisime ühes neist Norras laialt levinud punasestest hüttidest, mis on varustatud voodite, kööginõude, toidulaua ja palju muu tarvilikuga. Uksed on valla kõigile saabujaile: lihtsalt tule, ole ja naudi, lahkudes jäta raha piluga kasti. Süsteem toimub puhtalt usalduse baasil - näib, et edukalt. 
Inimesed, kellega trippima läksin, pärinevad üliõpilasorganisatsioonist nimega FIVH (Framtiden i våre hender - tulevik meie kätes). Ma ei jõua ära rõõmustada, et paar nädalat tagasi sinna oma jala tõstsin (õigemini leidsin oma tee nende ukse taha Bergeni toidufestivali kaudu). Esiteks juba puhtalt sel põhjusel, et olen tänu organisatsioonile tutvunud paljude toredate norrakatega. Teiseks on mulle äärmiselt südamelähedane nende keskkonnasäästlik ideoloogia. Eks iga organisatsiooni liige ole läbinisti huvitav isiksus ja omaette maailmaparandaja - kes riidest kotiga poodleja, kes õiglase kaubanduse toetaja, taimetoitlane, dumpster diver... Paljud aga kõike eelnevat. Üle ühe teisipäeva toimub näiteks supermarketitest müümiskõlbatu (ent täiesti okei!) toidu küsimine ja sellest rikkalike õhtusöökide valmistamine, samuti on organisatsioonil käpp sees ühes küpsetisteketis, mis varustab neid päeva lõpuks müümata jäänud vegan kaneeli- ja rosinarullidega. 
Alati leidub neil mõnd luksuslikumat sorti Fairtrade-šokolaadi, orgaanilist pähklivõid, lademetes teesorte ja puuvilju. Ja kas ma juba mainisin kaneeli- ja rosinarulle???
(Selguse mõttes toonitan siiski eraldi, et tegemist pole vaid organisatsioonisiseste söögiorgiatega: korraldatakse sündmusi ka laiematele ringidele, astutakse üles messidel ja festivalidel, võisteldakse selles, kui palju keegi säästa/taaskasutada suudab. Järgmine suurem üritus saab olema kolmapäeval toimuv clothes swapping party Bergeni ökonädala raames.)
(Aga ühist söömist (ja hulgaliselt ahvatlusi!) on ikka palju, nii et võib-olla polnud FIVH'iga liitumine oma keha tegelike vajaduste ja limiitide kuulamise seisukohast just mu elu kirkaim mõte...)
Aga tagasi meie väljasõidu lainele! Ilm meid ei hellitanud, ent seda mõnusam oli teha koldesse tuli, panna gaasipliidile podisema mehhikopärane riisi-oapada ja rammestunult tiksuda...
Tegelikult pistsime oma nina ikka hütist välja ka ja käisime karget põhjatuult trotsides matkamas. Olen juba varem kirjutanud, et siinne udu, metsa ja mägede kooslus toob mulle automaatselt silme ette kaadrid "Videvikust" - seekord sain aga täiesti uue kogemuse osaliseks. Armutu, trööstitu ja halastamatu maastik meenutas mulle üks ühele janeaustenlikku hüljatud hingede soigumispaika: üle mäenõlvade kaikuvas tuules võis peaaegu et kuulda hingevaevast nõretavat hüüet "Jane, Jane!" Ma polekski vist olnud eriti üllatunud, kui järgmise käänaku taga tõkestanuks meie tee mister Rochester. Või vähemalt mister Darcy. 
Samuti sobinuks meie teekond minu arvates imehästi mõne Briti sarja (à la "Downton Abbey", "Maahaigla") võttepaigaks - kas pole mitte tõsi?
Mõningatele väikestele (lambad teel) ja suurematele (käsi laiutav bussijuht, kes algul väitis, et ma ei mahu peale) viperustele vaatamata jõudsin täna õhtul õnnelikult ja ühes tükis koju. 
Kohe-kohe kustun oma voodisse ära ka, viimaseid sõnu tipin juba pooleldi unes. Nägu õhetab, täpselt nagu oleks täiega päikest saanud!

September 22, 2016

Mida rohkem kelli, seda lahjem aeg (Indrek Hirv)

Olen hetkel täiega fantaasia, science fiction'i ja ulme lainel - midagi väga uut üle pika aja. Põhjust selleks ei tule aga kaugelt otsida. Nimelt avanes mul eile võimalus tasuta külastada võimsat Grieghallen'it (saanud nime - nagu väga paljud teisedki kohad siin linnas - ei kellegi muu kui Edvard Griegi järgi, kes pärineb Bergenist), kus Bergeni Filharmooniaorkester üheskoos Bergeni Filharmooniakoori, Edvard Griegi Noortekoori ja Bergeni Privaatgümnaasiumi kooriga astus üles võimsa kavaga. Üritus kandis nime "SAGAS - Orchestral Fantasy Music" ja esitlusele tulid vaid parimad suurtest menufilmidest ja arvutimängudest nopitud soundtrack'id, alustades Lõvist, Nõiast ja Riidekapist ning lõpetades Harry Potteri ja Game of Thrones'iga. Muljed on igati positiivsed: arvan, et eilse soprani esitus kuulub parimate hulka mu elus. Samuti oli tegemist ilmselgelt aktiivseima esimese viiuldajaga, keda kunagi näinud olen: tema hoogsaid poognatõmbeid jälgides tundsin muret kõrvalistuja pärast ja tajusin ühtlasi iga ihurakuga, et lõpuks ometi on esiviiuldaja potsatanud toolil, mille nimel sai kogu elu vastuvoolu ujunud.
Griegshallen'i võimsus tekitas minus vägagi tajutava kontrasti Rostockis külastatud Volkstheater'iga, kus käisin vaatamas viie euro eest Verdi "Maskiballi" (itaaliakeelne ooper, saksakeelsed subtiitrid). Ehkki tükk ise oli lavalise liikumise koha pealt hästi lahendatud ja ma ei mäleta midagi halba muusikaliste etteastete kohta, ei suutnud need üles kaaluda tõrget, mille koht ise minus tekitas. See oli päris minu Saksamaa-perioodi alguses, peaaegu aasta tagasi. Alustasin ka postitust, mida kunagi lõpuni ei kirjutanud - järgnevalt sellest üks lõik.

"Teatrist endast ei jäänud mulle maailma grandioosseim mulje. Fuajee näis kivist põrandate ning lubjast seinte tõttu üsna kõle, koridoride pikad puupingid oleksid tõenäoliselt mõjunud usutavamalt, kui neil ei oleks istunud mitte üleslöödud teatrikülastajad, vaid hambaarsti ootejärjekorras passijad... NSV Liidus seitsmekümnendatel. Etenduse algusest märku andev toon oli äraeksimatult sarnane Saksa rongide omaga ning saali sisenedes hakkas kohe kõrva pillikääksutamine, mis kestis tulede kustutamiseni (vahemärkus: etendusele eelnev pillide häälestamise heli on üks mu lemmikumaid maailmas, kuna see seostub põnevuse ja pinevuse seguga, ent seda oli liiga palju). Ja minu lemmik: punane tulekustuti laval."

Nüüd tagasi vaadates tundub mulle pentsik, et Volkstheater mind nõnda suurel määral kohutas. Ega Sadamateatergi hiilga lühtrite ja punaste vaipade poolest, ometi kaifin sealseid käike alati sajaga. Võib-olla oli asi eelhäälestatuses - Sadamateatri puhul tean, et tegemist on hoopis teistlaadi kogemusega, black-box-tüüpi saaliga. Volkstheater'i puhul, mis on Rostocki põhiteater, võtsin vist võrdluse aluseks automaatselt Vanemuise, mis saigi hinnangu kujundamisel saatuslikuks. Nii et siinkohal õpetussõnad iseendale: vähem võrdluse aluseid ja kõik on kohe palju rõõmsamad!
Tänane piltide kooslus on täiesti korrapäratu, kuna pistsin kõik, mis häälekalt ilmavalguse nägemist nõudis, ühte patta: tõenduse meie nooblist kontserdielamusest, muheda meremehe fjordikruiisilt ja lõpetuseks veel meenutuse fjordidest ilma uduta. Las siis olla nii!

September 18, 2016

Uttu mattunud fjordid

Eilne hommik tõi väga erksalt meelde laulupeo: ootasin nimelt umbes kahesaja inimese keskel ühika ees rongi ning katsusin end kellegi jalgel tallates selle sulguvate uste vahele litsuda. Seisin terve sõidu vältel tikksirgelt ümbritsevate kehade najal ja hingasin sisse vastasolija poolt ammu väljutatud süsihappegaasi - täielikust laulupeo meeleolust puudus vaid mõne bassi käre "Kui Kungla rahvas kuldsel aal", mis nakatanuks enesega rutakalt terve hapnikuvaeguses rahva. 
Meie siht polnud aga laulukaar, vaid Dreggekaien, kust pidi startima laev, mis meid fjordide labürinti viinuks - seega anname laulutuju puudumise kitsikuses kükitavatele inimestele andeks. Olgu juba etteruttavalt mainitud, et Dreggekaienile ka õigeaegselt jõudsime. Veel enam, mahutasime end edukalt laevagi - meie fjord cruise võis alata!


Üsna pea jõudis meile pärale, et triivime mööda väga müstilisi veeteid, sest linna külje alt eemale jõudes muutus udu üha tihedamaks. See rullus alla mööda mäenõlvi ja lasi end tuulel laisalt vee kohal keerutada: igati esteetiline vaatepilt.
Sirutasime jalga külakeses nimega Modalen, kus pidasin enesega sügavalt aru, kas ujumaminek on sõge või väga sõge plaan. Mõelnud aga oma niigi kaasa veetud käterätile ja kaua hinges pakitsenud soovile end fjordide keskel vette kasta, võtsin nõuks oma mõtte teostamise. Mind proovisid julgustada kaks juba sooje riideid tagasi selga tõmbavat neiut, kes kinnitasid, et veest välja oli nii hea tulla. Lõikavalt jäisesse vette sisenemiseks mitte just innustavaimad sõnad, nentisin endamisi. Leidsin aga taas jõudu mõttest, et käterätt sai kaasa võetud (!!) - see tohutult üle jõu käiv tassimise vaev tuli kuidagi heaks teha. 
Vees veedetud aeg jäi üpris üürikeseks (samas piisavalt pikaks, et kaldale jäänud ergutustiim jõudnuks paar tõestavat fotot klõpsutada) - väljumine oli aga tõepoolest mõnus!
Reedel oli mul au tutvuda Hiina köögiga: nimelt kohtasin nädala eest üht hiinlannat, kes oli võtnud oma südameasjaks minu kostitamise. Mis mul selle vastu sai olla! Tema arvukate pakkumiste hulgast valisin välja piklikest kartuli- ja paprikalaastudest koosneva imemaitsva pajaroa, hiinapäraselt 清炒土豆丝. Eeldasin, et selle valmistamine nõuab kõige vähem vaeva - kindlasti leidub tal mingi hiinapärane imevidin, mis köögiviljad ise õhukesteks laastudeks viilutab, eks! Tundsin end kohutavalt, kui kuulsin, et ta oli veetnud oma noorest elust nelikümmend minutit, et kartulit ja paprikat noaga peenteks ribadeks lõigata...
Ise säras ta kui päike ja tõstis minu saabudes just valminud aurava roa hiiglaslikule liuale. Seda kogust me küll kahe peale lõpetada ei suuda, teadsin. Seejärel kergitas ta kaane vokipannilt ning täitis teise sama suure liua riisi-köögiviljaroaga - hiinapäraselt 炒饭 -, mille valmistamine oli käinud tal sama möödaminnes kui Eesti Pagari sügavkülmutatud kuklite ahjupistmine. Ise istus ta reipalt mu vastu, soovis head isu ega reetnud millegagi oma käitumises, nagu oleks ta just koguseliselt terve külatäie rahvast nädalaks toiduga kindlustanud.
Toit oli vapustav! Tegime kahekesi äärmiselt efektiivset hävitustööd. Ühtlasi nägin esimest korda elus, kuidas sünnipärane pulkadega sööja nende kasutamisel elementaarseid füüsikaseadusi jõu õlgadest ja tont-teab-millest rakendab. Matsin väga sügavale maapõhja mõtte, nagu oleksin pulkade käsitsemises juba üsna kogenud...
Fun fact: Kas teie teadsite, et Hiinas on naised ja mehed nõnda võrdsed, et naine ei võta üle mehe perekonnanime?
Sel intrigeerival noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku.
Tegelikult leidub mul kaameras ka uduvabu fjordipilte, sest tagasi suundudes tervitasid meid sinine taevas ja päike. Jätan need aga praegu lisamata - olgu nad nädala keskel mõne teise jutu illustraatoriks. :)

September 16, 2016

Mida aasta muudab ehk kiri minevikust

Sõitsin täna loengust koju ja näppisin hajameelselt telefoni - ühel hetkel hüppas mulle ette uus meil... iseendalt. Pidin elevusest peaaegu et telefoni käest pillama: tõepoolest, mu silme ette kerkis selge pilt, kuidas vahetult enne Saksamaale kolimist suures segaduses FutureMe abil endale kirja tulevikku saatsin, lootes, et tuleviku-Marisel on jalgealune kindlamaks muutunud. Ja tundub, et on ka!
Allpool siis 19aastase kohe-kohe Saksamaale ülikooli suunduva Marise originaalkiri 20aastasele Norras resideeruvale Marisele (mida kirjutaja ei osanud mõistagi uneski ette näha):

Maris, 
kirjutan sulle täpselt ühe aasta tagusest ajast, 16. septembrist 2015. Tõenäoliselt istun seda kirja koostades oma senise elu suurimas segasummasuvilas ning loodan, et oled sellest nüüdseks jagu saanud. Ma tõesti tahan loota, et su ellu on tulnud tohutult armsaid inimesi ning et oled lõpuks leidnud oma koha päikese all. Hea küll, kahekümneaastaselt on viimast vist palju oodata, sõnastan oma soovi siis veidi ümber. Ehk oled kodust lahkumise üle nõnda rõõmus, et su peas hüplevad mõtted stiilis: "Tundmatusse vette hüppamine oli parim otsus mu elus!" 
Algus pole just kõige paljulubavam. Lendan viie päeva pärast, ent mul pole veel pileteid, rääkimata eluasemest (JAH, tead ju küll). Vahel taban end mõttelt, et kohe üldse ei viitsi ümberasumisega tegeleda - jääksin niivõrd hea meelega oma armsasse turvalisse Tartusse, kus tänavad upuvad õhtuti tänavamuusikute saksofoni- ja kitarrinootidest*, mis kanduvad inimeste sisse-välja käies ka Armastuse kohviku tagumisse nurka, kus on nõnda hea sõpradega banoffee kooki süüa ja muljetada. 
Ometi tean, et elu algab alles siis, kui oleme mugavustsoonist välja astunud! Loodan, et saad mu sõnu kinnitada! 
Tervitades 
Maris

*Oma hingestatud tuhinas panin rektsiooniga mööda: tahtsin ilmselt öelda ikka "upuvad õhtuti tänavamuusikute saksofoni- ja kitarrinootidesse". Anname selle vea noorele Marisele andeks - ta ei saanud toona ikka üldse oma elust sotti. :)

Mida ma oskan kosta! Maris, sa aimasid õigesti - lahkumine on sulle head teinud! Just enesearengu, maailmapildi laienemise, iseenda mõistmise, uute vaatenurkade ja ideede mõttes. Ehkki 20aastane Maris pole samuti päris kindel, mis peaks saama edasi, näeb ta ees haigutava põhjatu kuristiku asemel (ilma naljata, nõnda ma tõesti oma tulevikku ette kujutasin ja teistele kirjeldasin) igas suunas looklevaid sildu. 
NB! Mitte mingil juhul ei tasu alavääristada ka Armastuse kohviku ja kallite sõprade tähtsust - lihtsalt kandva silla ehitamine võib üksnes nende najale toetudes raskeks osutuda.

//Ise olen FutureMe'd kasutanud veelgi, proovige teie ka! Alles hiljuti panin teele 20aastase Marise maailmavaated 30aastasele Marisele - selleks ajendas mind Karina soovitatud teos "Kiri iseendale", milles tuntud ühiskonnategelased läkitasid kirju minevikku. Et enamik sõnumitest saadeti umbes-täpselt minuvanustele kuvanditele kirjutajate eludest, pakkus teos üsna palju põnevust ja äratundmisrõõmu. (Eriti tabasid minu puhul naelapead Mihkel Kärmase soovitused nooremale iseendale.) Nii mõnigi lisas oma kirja lõppu veel à la "loodetavasti kohtume taas" või "küll oleks tore sinust kuulda" - juba eos läbikukkumisele määratud soov, muigasin. Hetk hiljem sain aga püha valgustuse osaliseks: tuleviku-Marisel ON tõesti võimalus praegusest Marisest kuulda - eeldusel, et ta oma meiliaadressi kümne aasta jooksul ei vaheta (ma ei taha seda hästi uskuda, kuna see on mul üsna neutraalne, koosnedes ees- ja perekonnanimest (samas tont seda teab, ma võin ju vahepeal perekonnanime vahetada, hehe (siis aga suunaksin ju oma vanad meilid ometi uuele aadressile)))! 

September 13, 2016

TROLLTUNGA ehk elu parim matk

Üks Norra vaieldamatult ihaldaimatutest sihtpunktidest - kurikuulus Trolltunga, mille ümber keerleb internetis palju müüte ja salapära - on minul nüüdseks nähtud. Kui keegi annaks mulle käsu kogu matka võimalikult tabavalt kolme silbiga kirjeldada, ütleksin võr-ra-tu! Minu sõnade kinnituseks ka tõestus alumise foto näol:
Et keegi mul aga otseselt kolme silbiga piirduda ei käskinud, võtan nõuks oma lakoonilist väljapurset veidi rohkem edasi arendada. Trolltunga (22 kilomeetrit, 10-12 tundi) oli natuke maaväline kogemus. Eks ikka selles mõttes, et iga sammuga süvenes üha enam arusaam, kui tähtsusetu kübe siin maamunal olen (olete märganud, et kipun sama juttu leierdama iga kord pärast võimsat looduselamust?). Võiks öelda, et suhestumine maailmaga sai üle mõne aja taas kalibreeritud. 
Meie seltskond koosnes eranditult marudatest naistest. Alumisel pildil on nad päris matka alguses päritolumaa põhjal üles rivistatud: USA, Austraalia, Saksamaa, Soome, (Eesti).

Et Trolltunga näib olevat vähemalt poolte Bergeni ülikooli vahetusõpilaste kinnisideeks ("Ma olen kogu elu siin elanud, aga mitte kunagi Trolltungas käinud," usutles vaid päev enne meie lahkumist üks norrakas), ei hüpanud me vette tundmatus kohas - olime kõigi sealkäinute juttude põhjal endile üldpildi väga selgeks teinud. Teadsime oma tuttavate hulgas nii hulle, kes olid jooksnud maa läbi ühe päevaga, kui ka (õnneks siiski rohkem) neid, kes olid otsustanud rahulikumalt võtta ja öö telgis veeta. Nõnda talitasime ka meie.
Mul on meie otsuse üle nii hea meel! Tundsin kaasa neile, kes tulid vastu, pea maas, klapid kõrvas, ärevus sees - kas ikka jõuab enne pimeda saabumist turvaliselt alla tagasi? Viimane oli muideks elulise tähtsusega küsimus, sest enese leidmine pärast päikese silmapiiri taha vajumist ilma telgi, magamiskoti ja piisava toidumoonata võis lõppeda äärmiselt kurvalt. Meie, kes me tassisime kogu kraami kaasas, lugesime end aga oma aja täielikeks peremeesteks. Võtsime rahulikult ja nautisime teekonda ennast, mitte ainult kümmet sekundit Trolltunga kalju otsas, et kohustuslik Instagrami foto tehtud saaks. Ja teekonna jooksul tõepoolest oli, mida nautida: Trolltunga on palju enamat kui pelgalt üks välja ulatuv astang fjordi kohal. Möödusime mandrijää poolt siledaks lihvitud kiviväljadest, kõndisime piki mägioja, tõusime kõrgemale kaljudesse, laskusime sügavsiniste veesilmade vahele, tõmbasime hinge hirmuäratavalt järsul astangul ning nosisime keset kärestikulist jõelõiku suurel kivil oma toidumoona.
See "pelgalt üks välja ulatuv astang fjordi kohal" oli mõistagi aukartustäratav ning kogu matka jooksul nähtud vaeva väärt. Jõudsime sinna esimesel õhtul päris hilja, nii et pikka turistisaba (milles seismine pidavat hoiatuste kohaselt võtma aega keskmiselt 45 minutit kuni kaks tundi!!) praktiliselt ei olnudki. Teisel hommikul tulime päikesetõusuks tagasi (ehkki avastasime, et päike tõusis hoopis teiselt poolt): ka siis askeldas seal peale meie vaid paar-kolm väikest seltskonda. Kohtasime kaht hästi vahvat prantslasest fotograafi, kes olid kahe peale mäkke vedanud kaks drooni, kolm Nikoni kaamerat ja valiku objektiive. Ja mina mõtlesin, et ühe kaamera kaasa vedamine on piin... 
Küsimise peale soostusid nad meistki lahkesti pilti tegema (postituse viimane foto!) ega vihjanud kuidagimoodi, et meie tulime siia, palun väga, kunsti tegema, ja teie vabastage nüüd parem heaga kaljunukk, enne kui kõige magusam valgus hajub. Kohtasime teisigi väga lahedaid inimesi: ajasime juttu vastutulijatega ja jagasime erinevate (igast ilmakaarest kokku tulnud) inimestega ühiseid teelõike. Juttu puhudes tundsin füüsiliselt, kuidas motivatsioon ja inspiratsioon mu sees paisuvad. Matkarahvas on ikka kihvt!
Et ei jääks aga muljet, nagu oleks kõik möödunud roosapitsilises mannavahus, kirjeldan ka natuke matka pahupoolt. Täpsemalt siis olukorda pärast seda, kui päike oli vajunud silmapiiri taha, jättes meid käreda põhjatuule valda. Meie polnud endiselt suutnud oma telgile leida kohta, mis poleks 
a) lootusetult kivine,
b) soostunud,
c) täiesti tuule käes. 
Paistis, et kui me ööd seistes veeta ei taha, peame mingeid järeleandmisi tegema - et kivisesse maapinda ei hakanud vaiad kinni ja vesine küljealune poleks ehk tervise seisukohast parim mõte olnud, ohverdasime oma kolmanda nõudmise. Seda luust ja lihast läbi lõikavat külma, mida telki püstitades ja õhtusööki süües tundsin, on juba nüüd, kõigest ööpäev pärast kogemust ennast, raske ette kujutada. Mälu teeb ebameeldivate meenutuste kustutamisel ikka laitmatut tööd. Igatahes tean, et seljas olid mul lisaks pikale suusapesule veel pikad dressipüksid, villased sokid, T-särk, kardigan, villane kampsun, dressipluus, sall ja jope. Külm oli ikka. Nõnda me siis kõik koogutasime, lõdisesime ja nosisime Austraalia küpsiseid. Magamiskotti pugedes hakkas - tõsi küll - oluliselt parem, nii et kuhjasin jupphaaval kõik oma riided hoopis pea alla suureks pehmeks padjaks. 
Hommikul telgist väljudes ja karge õhuga vastu vahtimist saades panime kõik riided selga tagasi... pluss võtsime magamiskotid ka! Nõnda tundsime end päris talutavalt. 
Kui veel millegi üle kurta, siis võib-olla õlgade. Mingisugust tõsisemat matkakogemust mul ju tegelikult seljataga ei ole, mistõttu mõjus koti esmakordne turjale vinnamine ööl vastu tähtsat päeva külma šokina. Nägin tõtt-öelda korralikku vaeva, et mitte selg ees voodile prantsatada. (Ega see lugu matka jooksul märkimisväärselt paremaks läinud.) Soostuksin oma hinge müüma inimesele, kes kohe praegu tuleks ja mulle tasuta massaaži teeks.
"Maris, äkki kaalud seekord tõsiselt kaamera mahajätmist," oli ema soovitanud mulle õhtul enne matka, kui nentisin, et kott on harjumatult raske. Seirasin teda arusaamatu pilguga. "Su huuled vormivad küll mulle tuttavaid sõnu, ent mul pole aimugi, mida sa öelda püüad," oli ainus, millega vastata suutsin.
Loodetavasti ei maalinud ma nüüd kellegi silme ette liiga sünget pilti, sest tegelikult oli matk siiski (meenutage neid kolme silpi) võrratu. Kohe pärast päikese piisavalt kõrgele tõusmist hakkas mõnusalt soe. Me ei saanud terve mägedes veedetud aja jooksul kaela tilkagi vett. Ja me oleme ju ometi Norras, Sajukuningriigis!! Tean, et päev varem oli päev otsa kallanud: kui katsun ette kujutada ohtlikku libedust, halba nähtavust ja täielikku läbiligunemist ning mõtlen veel, kuidas oleksime telki püstitanud ning oma märgade riiete ja kilekottidega mässanud, pean end tahes-tahtmata judistama. 
Jah, nagu on juba ammu välja koorunud postituse sisust (või siis pealkirjast, haha), jään matka meenutama väga erksates toonides, teades mõistagi, et aja jooksul on positiivsetel emotsioonidel komme veelgi kirgastuda ja negatiivsetel tuhmuda. Nii et kel on vähegi võimalust, üleliigset raha või aega, sel soovitan tingimata Trolltungas ära käia! Luban, et Edvard Griegi "Mäekuninga koopas" ei kõla pärast seda enam kunagi endiselt!
Lõpetuseks prantslasest noormehe tehtud foto meist...
...ja Jareki tabavad sõnad ka!
Elan,
mitte ainult
ei võta ruumi!

September 10, 2016

Kui hea on heaoluühiskond?

Viimane nädal on olnud selline emotsioonide virvarr, et ma ei mõistaks seda parimagi tahtmise juures kirjapildis lahti harutama hakata. Küll aga olen juba mõnda aega kaalunud erinevate tähelepanekute ülesmärkimist, mis mulle siin heaoluühiskonnas silma on jäänud. Sellele mõttele andis veel enam hoogu teisipäevane tuberkuloositest, mille pidid kohustuslikus korras läbima kõik "kahtlastest riikidest" tulijad: põhimõtteliselt kogu Aafrika ja Aasia kõrval ka kunagine Euroopa idablokk. Ehkki test ise polnud ebameeldiv või raske, tekitas fakt, et mina pidin selle läbi tegema ja ükski teine mu lääneeurooplasest sõber mitte, küllaldast trotsi - seadis see ju minu pärituolumaa teistest tunduvalt madalamale (mis te, va ülespuhutud hertsogid, arvate, et ma tulen primitiivsest tundrataigast, kus teenin elatist adraga igikeltsa harides??).
Mõtlesin siis, et hakkan teile oma nördimusest ajendatuna igasuguseid räpaseid heaoluühiskonna igapäevaelu telgitaguseid avama, ent tegelikult nõuaks see päris korralikku ajuraginat. Sest kõik tundubki kenasti toimuvat ja inimesed tunduvadki rahul - vähemalt mulle esmapilgul.

♛ Kõige silmatorkavamaks erinevuseks Eesti ja Norra vahel on minu arvates vanurite elujärg. Pole midagi parata - siin on see silmnähtavalt etem! Sellest, kuidas nad mägedes noorte gasellide kombel ringi silkavad, olen juba varemgi juttu teinud. Aga teate, nad jalutavad ka käsikäes linnas, istuvad oma maitsekates rõivastes välikohvikutes ning kargavad ühistranspordis reipalt püsti, kui mõnd suure koolikotiga allameetrist näevad. Ka Saksamaal läheb vanema generatsiooni esindajatel hästi: nad reisivad palju, viskavad heatahtlikult nalja, käivad regulaarselt jõusaalis ja joogas (viimane pole teps mitte nali!). Et üks vanem paarike tunnistas mu Saksamaal päris enda omaks, olen nende pool lõunatamas käies saanud päris hea vaate nende toretsevasse ja kadestusväärselt seiklusküllasesse ellu. Ärge saage minust valesti aru, mul on ka oma suguvõsas ääretult lahedaid ja reipaid vanema generatsiooni esindajaid - sellegipoolest näib mulle üldpilti vaadates, et tüüpiline Eesti vanur tähendab kedagi elu hammasrataste vahele jäänut, oma heietustesse vajunut, valla poolt hooletusse jäetut ja laste(laste) poolt hüljatut, kes väljendab oma nördimust taasiseseisvunud Eesti vastu näiteks sellega, et ukerdab väljakannatamatult aeglaselt Maxima kõige kitsamas riiulivahes. Mõistagi ei välista ma võimalust, et Norras ja Saksamaalgi leidub lahjemaid näiteid vanema põlvkonna esindajatest - kindlasti leidub! -, kuid nemad end lihtsalt mukitud suudega kohvikusse näitama ei kipu.
♛ Veel olen linna peal kohanud üpris palju puudega/erivajadustega inimesi. Tundub, et siin toimub nende lõimimine ülejäänud ühiskonnaga kordades intensiivsemalt kui meil, sest kui nüüd järele mõelda, pean tunnistama, et minu kokkupuude erivajadustega inimestega püsis Eestis väga nullilähedane. Poleks ma LEO klubi kaudu Maarja Külas abis käinud, võikski mu varasemat kontakti nendega olematuks pidada. Edasist teemaarendust jätkuks mõistagi mitmeks päevaks: näuguva mehe kõrval istudes pidin mingis mõttes nõustuma Eestis valdavalt leviva "nad on omasuguste keskel palju õnnelikumad"-mentaliteediga. Samas ei saa ma mööda vaadata tõsiasjast, et säärase väljaütlemise taga peitub enamasti lihtsalt isekas koristage-ebardid-normaalsete-jalust-mõtteviis, mis paratamatult aitab täiskäigul kaasa ühiskonna lõhenemisele. Ma ei paku õiget lahendust, sest ma ei tea õiget lahendust. Lihtsalt näib, et Norra ja Eesti uitavad selle otsingutel kardinaalselt eri suundades. Mõttekoht.

Appi, senine postitus pole just parim näide "mõningate tähelepanekute kiirest kokkuvõtmisest". :D Tegelikult pidin ju juttu tegema veel tumerohelistest the Body Shopi vihmavarjudest, millega kõnnib tänaval vastu iga neljas inimene, mokatubaka populaarsusest, mistõttu pole ma näinud veel kedagi sigaretti tõmbamas, ja norrakate vilumusest end paarikümne sekundiga täiesti vihmakindlaks muuta, ent eks need lood peavad jääma oma aega ootama (või tõenäoliselt lihtsalt unustuste hõlma vajuma). Sellest pole ehk hullu - täna sai vaest kursorit korralikult väsitatud!

//Käesoleva postituse fotod pärinevad ühe sõbrannaga ette võetud spontaansest hilisõhtusest matkast Fløyeni tippu. Et meie eesmärgiks oli näha öist Bergenit tuledesäras, alustasime oma teekonda mäejalamilt üpris hilja - eks ikka selleks, et üleval pimenemise ootamisele mitte mõttetult aega kuulutada. Seni, kuni silm veel üha tihenevas hämaruses midagi seletas, saatis meid ka lampide julgustav kuma. Umbes poolel teel üles vilgatas aga kurvalt (justkui hüvastijätuks) viimane lamp - selleks ajaks olime mähkunud täielikult tintjasse öösse. Edasine rännak kulges väliselt vaikuses. Tegelikult huugas aga kogu mu sisemus, sest varvaste otstest jooksid väärtusliku infoga tihkelt kokku pakitud signaalid vilinal kesknärvisüsteemi. Kes mäenõlvalt alla kukkuda ei pelga, sellele julgen öist matka soovitada küll - igati reflekse kirgastav kogemus! (Aga ise uuesti tagasi ei kipuks.)
Üles jõudsime igatahes õnnelikult - ja vaade võttis pahviks. Alla sõitsime puhtalt oma turvalisuse kaalutlustel mägirongiga (mis siis, et ÕS sellist sõna omaks ei tunnista).
Har det bra!

September 5, 2016

Bergeni õllefestivalist

Veetsin terve pika laupäeva Bergeni õllefestivalil vabatahtlikuna, mis pentsikul kombel ei tähendanudki minu jaoks muud kui seda, et sain omale tasuta särgi ning võisin täiel rinnal nautida vabatahtlikuks olemise hüvesid (prii sissepääs, tasuta söök, hilisem afterparty). Midagi kontimurdvat ma tegema ei pidanud: valvasin kaks neljakümneviieminutilist vahetust varuväljapääsu ja käisin ülejäänud aja teiste vabatahtlikega niisama ringi, veendumaks, et kõigil on tore. Paistis, et oli ka: ühtki konflikti või kaklust minu silm küll ei tuvastanud. Üldse kujunes festival kordades viisakamaks kui olin eeldanud. Ootasin vist Oktoberfesti-laadseid härjapõlvlaslikke ruudulistes särkides ja traksides laudadel tantsivaid mehi ning meetrise läbimõõduga dekolteedes vahutavaid õllekappasid kandvaid näitsikuid - vähemalt säärasena kangastub mulle 2014. aasta novembris külastatud õllefestival Lõuna-Saksamaal. (NB! Mitte et selle toreduses kahelda tuleks ;))
Seekord oli tegemist pigem messiga. Üritus toimus vabas õhus, kohale olid tulnud nii suured väärikad kui ka väiksemad tegijad, kes pakkusid tuttavate kindla peale minekute kõrval ka uudistooteid. Külastajad käisid oma pisikeste klaasidega erinevate telkide vahet ja näisid olevat huvitatud eelkõige erinevate sortide kombekast degusteerimisest - mis muutis meie töö veelgi lihtsamaks.
Päeva lõpuks jõudsin juba mitu tiiru mõelda, et õllefestivali korraldajad olid nõnda suure rühma vabatahtlike värbamisega endile karuteene teinud, kuna meie hüvede ja vastuteenete kaalukauss oli küll tasakaalust väljas. Nautisime poole rohkem kui endist andsime! Võib-olla kergest süütundest (või pigem lihtsalt tegutsemistahtest) ajendatuna käisime õhtu poole omaalgatuslikult lettide taga seisvatele müüjatele kohvi viimas - nende rahulolevad naeratused aitasid meis alal hoida oleme-ikka-vajalikud-ka-mentaliteeti.
Ilmaga meil (üllatus-üllatus, tere tulemast Bergenisse!) ei vedanud: terve esimese poole päevast saime tunda korralikku vihma. (Kohalike sõnul oli see mõistagi väga suur vedamine, et ainult esimese poole päevast kallas.) Õnneks pole ma nüüdseks enam verivärske uustulnuk: tennised, millega naiivselt riiki sisenesin, lösutavad juba ammu kurvalt kapinurgas, tehes ruumi korralikele veekindlatele matkasaabastele. Kui need kombineerida villaste sokkidega, saab täiesti edukalt hakkama ka kõige suuremas rajus.
Tõepoolest, pole olemas halba ilma, ainult vale riietus - kahju ainult, et Norras selle õige riietuse leidmine palju enam vaeva ning majanduslikku ressurssi nõuab kui näiteks Lõuna-Itaalias...

September 1, 2016

Lobajuttu

Mu norra keel on jõudnud selle tasemeni, kus kogu alguse kohustuslik krempel - numbrid, kuud, nädalapäevad - on läbi võetud, nii et tunnid sarnanevad iga korraga rohkem (mõtte)matemaatikaga. Nüüd veedame aega erinevate tabelite rägastikus: määratud ainsus ja määramata mitmus ei erinegi ju tegelikult väga suurel määral keskkooliaegsest mõõtemääramatusest... Ehkki rootsi keele põhi aitab mind - nagu juba kinnitatud - väga palju edasi (artiklid en ja et ning nende liitmine teatud kontekstides sõnade lõppu ei tule mulle täieliku šokina), näib mulle siiski, et norra keel on märksa kõrgem pilotaaž. Rootsi keeles valitseb vähemalt ühtsus ja seaduspära - siin räägib igaüks, mida hing ihaldab (sõna otses mõttes, sest kahe kirjakeele ja ohtrate dialektide kõrval võivad kõik veel vabalt valida (? parandage mind, kui eksin, nii meile vähemalt väideti), kas kasutada nimisõnade määramisel kahe või kolme soo süsteemi, samuti saab numbreid nimetada mitut viisi ning üleüldse tundub kõik palju lahtisem).
Ehkki loon oma peas juba ei-tea-mis seoseid ja keelelisi süsteeme, maadlen praktikas endiselt kõvasti algelisemate muredega. Näiteks tõin eile toidupoes müüja küsimuse peale, kas kilekotti soovin, kuuldavale selgesõnalise NEI - sellegipoolest lisas ta selle vilunult mu kaupade hulka. Tahan südamest loota, et tegemist oli pelgalt tema inimliku eksimusega - palju hullem oleks, kui mu NEI kõlakski väga JA-laadselt...
Tänane hommik algas minu jaoks kella kaheksase tuletõrjealarmiga, mille peale kupatati kõik see mees pidžaamades vihma kätte. Kohale vuras tuletõrjeauto, kust hüppasid loiult välja mehed, kõigil surmani tüdinud olen-sellega-nii-harjunud-pilk ees. Pärast veel umbes kümneminutilist ligunemist lubati meid sisse tagasi - keegi oli kana kõrbema jätnud.
Tuppa ronides teadvustasin endale esmakordselt, et kõik meie koridorid on ehitatud nõukahõngulisest puidust - tänaste sündmuste valguses võib-olla mitte just targim materjalivalik, kui mõelda kõigile neile sadadele pliitidele-kolletele, mis võivad hõlpsasti järele ununeda. (Ehkki ma endale puidust koridore varem teadvustanud polnudki, meenus mulle esimesel korral ühiselamusse sisenedes kohe see päästeameti reklaam, kus Avandi purjusujujaid treenib. Kes selle laagribaasi sisemust on näinud, peaks päris hästi ette kujutama, kuidas meil siin välja näeb!)
Hiljem samal päeval norra keelde (loe: kesklinna) suundudes selgus, et trammiliin ei tööta. Et elame kesklinnast hinnanguliselt viis-kuus kilomeetrit väljas, polnud kuhugi poole mõtet ka jala astuma hakata. Niisiis suundusin teiste hädalistega hoopis iga poole tunni tagant saabuvat bussi ootama.
Mind hämmastab, et lõppkokkuvõttes hilinesin tundi vaid kolm minutit - säärane oligi minu selleaastane esimese septembri saavutus!
Ilusat esimest septembrit teilegi - ükskõik, kuidas seda vastu võtsite ja kas see teie jaoks üldse midagi tähendas!