September 10, 2016

Kui hea on heaoluühiskond?

Viimane nädal on olnud selline emotsioonide virvarr, et ma ei mõistaks seda parimagi tahtmise juures kirjapildis lahti harutama hakata. Küll aga olen juba mõnda aega kaalunud erinevate tähelepanekute ülesmärkimist, mis mulle siin heaoluühiskonnas silma on jäänud. Sellele mõttele andis veel enam hoogu teisipäevane tuberkuloositest, mille pidid kohustuslikus korras läbima kõik "kahtlastest riikidest" tulijad: põhimõtteliselt kogu Aafrika ja Aasia kõrval ka kunagine Euroopa idablokk. Ehkki test ise polnud ebameeldiv või raske, tekitas fakt, et mina pidin selle läbi tegema ja ükski teine mu lääneeurooplasest sõber mitte, küllaldast trotsi - seadis see ju minu pärituolumaa teistest tunduvalt madalamale (mis te, va ülespuhutud hertsogid, arvate, et ma tulen primitiivsest tundrataigast, kus teenin elatist adraga igikeltsa harides??).
Mõtlesin siis, et hakkan teile oma nördimusest ajendatuna igasuguseid räpaseid heaoluühiskonna igapäevaelu telgitaguseid avama, ent tegelikult nõuaks see päris korralikku ajuraginat. Sest kõik tundubki kenasti toimuvat ja inimesed tunduvadki rahul - vähemalt mulle esmapilgul.

♛ Kõige silmatorkavamaks erinevuseks Eesti ja Norra vahel on minu arvates vanurite elujärg. Pole midagi parata - siin on see silmnähtavalt etem! Sellest, kuidas nad mägedes noorte gasellide kombel ringi silkavad, olen juba varemgi juttu teinud. Aga teate, nad jalutavad ka käsikäes linnas, istuvad oma maitsekates rõivastes välikohvikutes ning kargavad ühistranspordis reipalt püsti, kui mõnd suure koolikotiga allameetrist näevad. Ka Saksamaal läheb vanema generatsiooni esindajatel hästi: nad reisivad palju, viskavad heatahtlikult nalja, käivad regulaarselt jõusaalis ja joogas (viimane pole teps mitte nali!). Et üks vanem paarike tunnistas mu Saksamaal päris enda omaks, olen nende pool lõunatamas käies saanud päris hea vaate nende toretsevasse ja kadestusväärselt seiklusküllasesse ellu. Ärge saage minust valesti aru, mul on ka oma suguvõsas ääretult lahedaid ja reipaid vanema generatsiooni esindajaid - sellegipoolest näib mulle üldpilti vaadates, et tüüpiline Eesti vanur tähendab kedagi elu hammasrataste vahele jäänut, oma heietustesse vajunut, valla poolt hooletusse jäetut ja laste(laste) poolt hüljatut, kes väljendab oma nördimust taasiseseisvunud Eesti vastu näiteks sellega, et ukerdab väljakannatamatult aeglaselt Maxima kõige kitsamas riiulivahes. Mõistagi ei välista ma võimalust, et Norras ja Saksamaalgi leidub lahjemaid näiteid vanema põlvkonna esindajatest - kindlasti leidub! -, kuid nemad end lihtsalt mukitud suudega kohvikusse näitama ei kipu.
♛ Veel olen linna peal kohanud üpris palju puudega/erivajadustega inimesi. Tundub, et siin toimub nende lõimimine ülejäänud ühiskonnaga kordades intensiivsemalt kui meil, sest kui nüüd järele mõelda, pean tunnistama, et minu kokkupuude erivajadustega inimestega püsis Eestis väga nullilähedane. Poleks ma LEO klubi kaudu Maarja Külas abis käinud, võikski mu varasemat kontakti nendega olematuks pidada. Edasist teemaarendust jätkuks mõistagi mitmeks päevaks: näuguva mehe kõrval istudes pidin mingis mõttes nõustuma Eestis valdavalt leviva "nad on omasuguste keskel palju õnnelikumad"-mentaliteediga. Samas ei saa ma mööda vaadata tõsiasjast, et säärase väljaütlemise taga peitub enamasti lihtsalt isekas koristage-ebardid-normaalsete-jalust-mõtteviis, mis paratamatult aitab täiskäigul kaasa ühiskonna lõhenemisele. Ma ei paku õiget lahendust, sest ma ei tea õiget lahendust. Lihtsalt näib, et Norra ja Eesti uitavad selle otsingutel kardinaalselt eri suundades. Mõttekoht.

Appi, senine postitus pole just parim näide "mõningate tähelepanekute kiirest kokkuvõtmisest". :D Tegelikult pidin ju juttu tegema veel tumerohelistest the Body Shopi vihmavarjudest, millega kõnnib tänaval vastu iga neljas inimene, mokatubaka populaarsusest, mistõttu pole ma näinud veel kedagi sigaretti tõmbamas, ja norrakate vilumusest end paarikümne sekundiga täiesti vihmakindlaks muuta, ent eks need lood peavad jääma oma aega ootama (või tõenäoliselt lihtsalt unustuste hõlma vajuma). Sellest pole ehk hullu - täna sai vaest kursorit korralikult väsitatud!

//Käesoleva postituse fotod pärinevad ühe sõbrannaga ette võetud spontaansest hilisõhtusest matkast Fløyeni tippu. Et meie eesmärgiks oli näha öist Bergenit tuledesäras, alustasime oma teekonda mäejalamilt üpris hilja - eks ikka selleks, et üleval pimenemise ootamisele mitte mõttetult aega kuulutada. Seni, kuni silm veel üha tihenevas hämaruses midagi seletas, saatis meid ka lampide julgustav kuma. Umbes poolel teel üles vilgatas aga kurvalt (justkui hüvastijätuks) viimane lamp - selleks ajaks olime mähkunud täielikult tintjasse öösse. Edasine rännak kulges väliselt vaikuses. Tegelikult huugas aga kogu mu sisemus, sest varvaste otstest jooksid väärtusliku infoga tihkelt kokku pakitud signaalid vilinal kesknärvisüsteemi. Kes mäenõlvalt alla kukkuda ei pelga, sellele julgen öist matka soovitada küll - igati reflekse kirgastav kogemus! (Aga ise uuesti tagasi ei kipuks.)
Üles jõudsime igatahes õnnelikult - ja vaade võttis pahviks. Alla sõitsime puhtalt oma turvalisuse kaalutlustel mägirongiga (mis siis, et ÕS sellist sõna omaks ei tunnista).
Har det bra!

No comments:

Post a Comment