October 31, 2016

Prantslannade külaskäik ehk kuidas kõik, mis valesti minna sai, valesti ka läks

Kolmapäeva õhtust esmaspäeva hommikuni võõrustasin enda juures kaht vahvat prantslannat, kellega tutvusin erinevatel põhjustel Rostockis: Adrianal oli parajasti käsil vahetussemester ning Clothildel erialapraktika. Kui esimesega käisin samal inglise keele kursusel, siis teisega sattusin jutuotsale (tõenäoliselt) ST-klubi vetsujärjekorras.
Juuli lõpus Rostockiga hüvasti jättes leidsin end ka nende soojast embusest - toona sai lubatud, et näeme üksteist juba õige pea. Sellegipoolest ei panustanud ma suurt võimalusele, et nad mulle päriselt ka külla tulevad (teate ju küll, kuidas elu kipub sellistele entusiastlikele "täiega tuleme, jee"-stiilis plaanidele vahele astuma). Ülilahe! 
Järgmiseks on minu kord oma sõna paikapidavust tõestada. Seda mõistagi suvel Lõuna-Prantsusmaale lavendlipõldude ja viinamarjaistanduste (hoolimata tüütust tõsiasjast, et nende hooajad hästi kattuda ei taha) vahele roadtrip'ima minnes. :)
Tõsiasi, et nende külaskäik ei möödu viperusteta, sai selgeks juba esimesel ööl kell kaks, mil tuletõrjealarm huilgama pistis ning meid õue vihma kätte saatis. (Ehk oleksime pidanud eesootava ebaõnne hõngu tajuma juba prantslannade hilisemaks lükatud lennus?) Samas olime piisavalt jäärapäised, et ühest tühisest häirest mitte heituda - meid ootas ju veel ometi ees palju täisväärtusliku unega täidetud öid!
Arvake kolm korda, kas järgmisel ööl kordus täpipealt sama või mitte.
Ööd öödeks, vähemalt päevad näisid lootustandvad. Et yr.no lubas reedeks kuiva ilma, plaanisime selle veeta puhtalt matkates. 
Meid lahutas Ulrikeni tipust ehk veerand tundi, kui kiskus pimedaks ja külmaks. Mööda mäenõlva hakkas lähenema tihe uduloor, mitte väga kaugel meie peadest sähvis välk. Seejärel asusid meid igast ilmakaarest pommitama oasuurused raheterad. Tuul tahtis ilma naljata õhku tõsta. "Tippu välja," oli ainus mõte, mis vasardas peas, kui katsusin kätega nägu varjata. Seal pidi ometi avanema võimalus suveniiripoodi või restorani lipsata, et maru vaibumist oodata.
Te oleksite pidanud nägema meie nägusid, kui räsitutena (Clothilde puhul ühe saapatallata) kohale jõudsime ja avastasime, et kõik oli (keset täiesti tavalist argipäeva ilma mingi mõjuva põhjuseta) suletud. Leidsime ühe päevinäinud luuakuuri, mille uks ei käinud korralikult kinni, ja potsasime sinna. Istusime kottpimedas, ainsaks valgusallikaks ukseava, kui uks taas pauguga lahti lendas ja hingede raginal kinni kukkus, ning nosisime oma kaasavõetud banaane. See söögikord platseerub ühtlasi teisele kohale mu kõige kurbnaljakamate einete listis: esimeseks jääb endiselt 2013. aasta kesköine külmunud pitsa sellest korrast, mil me Maaliga uljale rattamatkale suundudes pimeda peale jäime, huupi kuhugi metsa vahele keerasime ja telgi püsti panime. 
Järgmisel hetkel piilus aga pilve vahelt päike ja kui ise ei teaks, siis ega tahakski hästi uskuda, et vaid mõnikümmend minutit enne alloleva pildi tegemist raheteradega vastu vahtimist sain...
Ehkki olen nüüdseks kulutanud lõviosa postituse mahust näitlikustamaks, kuivõrd viltu meil kõigega vedas, jäi mulle prantslannade külaskäigust sisse siiski soe tunne. Laupäevane matk osutus igati edukaks! Samuti magusad pudruhommikud ja äärmiselt õdus veiniõhtu Soome tüdrukutega, Harry Potteri ralli ja tantsutuurid köögis. (Ehk polegi pärast kaht tuletõrjealarmi ja raheteraga vastu vahtimist saamist rahulolutundeks väga palju vaja?)
Korra ilmutas end meile isegi vikerkaar! Kahjuks küll ilma kullapotita...
Tahaksin teile õige pea pajatada ka oma loengutest ja ülikoolimelust - selleks on üsna paras aeg, kuna eksamiralli saab avapaugu juba eesootaval neljapäeval. Tõsi, esimese eksami näol on tegemist norra keele suulise osaga, nii et midagi tohutult kontimurdvat see endast kujutada ei tohiks - vaevalt meilt endi sisemaailma ja tunnete lahkamist oodatakse, eks. (Tegelikult korrutan seda endale üksnes oma äärmiselt lahja eksamiks valmistumise õigustamiseks - see "eksamiks valmistumine" hõlmab endas väikese Tjorveni vaatamist (või pigem väikese Tjorveni väga passiivset muude tegevuste taustaks kuulamist).)

October 22, 2016

Moosi ja teed

Üleeile hilisõhtul juhtus midagi esmakordset: suundusin koju jõudes esimese asjana vannituppa ning pärast mõneminutilist kümblust ja hammastepesu leidsin end juba õndsalt linade vahelt nohisemas, silmad kinni. Põhjus, miks see mind üllatas, peitub asjaolus, et olgu ma kuitahes väsinud, päevale punkti panevat neti(kontroll)tiiru, mis päädib tavaliselt sellega, et leian end kuskilt Õhtulehe arhiivist aastas 2008, ma juba vahele ei jäta. End lõpuks netimaailmast välja lülitanud, haaran reeglina veel mõne lektüüri järele, sest meie aju ei pidavat suutma kohe pärast kiirgava ekraani vahtimist keha magama sundida. Niisiis järgnevadki uinutava eesmärgiga mõeldud lugemisminutid, mille peamiseks tagajärjeks on tavaliselt tõsiasi, et lisaks netimõtetele hakkavad mu peas kõigest väest ringi jooksma ka raamatumõtted, nii et järgnevad 50 minutit vahin lage (ehkki võinuksin kohe magama potsatada).
Eks aegamisi õpin minagi.
Tegelikult ei saa ma endale unerežiimi osas suurt midagi ette heita, kuna magan väga korrapäraselt ja piisavalt: vähemaga kui 8 (või veel parem, 9!) unetundi ma enam naljalt ei lepi. Mul pole aimugi, kuidas terve keskkooli peamiselt 5-6 unetunni najal üle elasin. Raugastun ehk hetkel iseenda silme all? Või (nagu mulle meeldib mõelda) on asi lihtsalt kasvamisprotsessiga kaasnevas prioriteetide muutuses, austuses iseenda keha ja vaimu vastu... Teate ju küll, hea söök ja hea füüsiline koormus ja hea uni. :)
Üha värvilisemateks muutuvate lehtede keskel olen avastanud, et mu muusikaeelistused jagunevad praegusel perioodil laias laastus kolmeks.
Esiteks lähevad väga hästi peale kõiksugused kerged sügishõngulised playlist'id, tuntud hittide akustilised kaverid ja mash-up'id. Kõik, mis Spotify mulle ette söödab, kui sisestan otsinguribale midagi stiilis "autumn vibes" või "chillbill", kõlbab. Teiseks pakuvad sügavat rahulolu Eesti klassikud, alustades Vennaskonnast ja Ummamuudust ning lõpetades Metro Luminaliga - nende "Isa tuli koju" on vist kõige ahastavam ja hingekriipivam laul, mida suudan endale ette kujutada. Seda kõige paremas mõttes: sobib see ju ideaalselt mu vürtsika tee, tumeda šokolaadi ja üha enam pimedusse mähkuva aknatagusega. Ja Anderseni muinasjuturaamatuga - skoorisin selle imeliste illustratsioonidega 360lehelise teose raamatukogu tühjendusmüügilt 10 krooni (1 euro) eest. Olen siiamaani oma õnnest pooloimetu ja veedan vahelduse mõttes aega muinasjutte lugedes.* Kolmandaks nõuab hing klassikalist muusikat. Arvatavasti olen nüüdseks jõudnud sinna levelile, kus mõistan võlu meie igihalli muusikaloo õpetaja sõnades, kui ta meile veel ukselävelt järele hõikas, et vot-vot, nüüd lähete ilusasti koju, lõikate endale tüki õunakooki ja kuulate Liszti "Armuunelmad" lõpuni. Mu toonase muige näolt pühkimiseks kulus kõigest kuus aastat!

*Muide, nagu mõnele sõbrale juba suure hämmastusega kuulutasin, tuli mulle täieliku üllatusena, kuivõrd tihedalt on Anderseni muinasjutud religiooni ja kirikuga läbi põimunud. Lapsepõlvest ma näiteks ei mäleta, et Elise oleks "Metsluikedes" nõgeseveste kududes endamisi psalme pomisenud - sattusid siis mu teele lakoonilisemad ümberjutustused või ongi mu lapsemälu kogu religiooni puudutava tausta välja kärpinud, mine sa võta kinni. 
Jätkates aga romantiliste pimedate sügisõhtute lainel: käisin eile õhtul kuulamas ka Beethoveni üheksandat sümfooniat. Nagu olen nüüdseks mõistnud, kuulub Beethoveni üheksas nende üldsusele teada-tuntud heliteoste hulka, millega ei tasu minna mõne elukutselise klassikalise muusiku nina alla eputama, et näed sa nüüd, jagan ka klassikalisest muusikast üht koma teist (iroonilise kulmukergituse vältimiseks tasuks ilmselt hoiduda ka fraasidest "mulle meeldib Mozart" või "Vivaldilt on mu lemmikuks tema "Aastaajad""). Saan sellest hästi aru - kindlasti on paras piin elada ümbritsetuna niivõrd geniaalsetest helitöödest ning mõista, et laiema avalikkuse meeltes on sellest hoolimata esimeseks vasteks klassikalisele muusikale seesama va Mozart. Samas pole teatud heliteoste (antud juhul siis Beethoveni üheksanda) massideni jõudmine sugugi põhjendamatu - need ongi lihtsalt paganama head, mis siin ikka mossitada. :)

Paralleelselt on mu nädal möödunud ka Bergeni International Music Festivali tähe all. Võõrustasin mitmeid erinevaid kollektiive, kellest jäi enim meelde "elektro-akustiline Maroko meloodiatele üles ehitatud" punt, kelle "tekstid käsitlevad sotsiaalset ja poliitilist olukorda Marokos". Andestagem lausekonstruktsiooni robustsus - katsusin panna tööle oma oskused norra keele tõlgina, kuid nagu näha, siis arenguruumi veel jagub! 
Pidin veel jagama, et täna võõrustasin 1999. aastal Eurovisioonil käinud Stig Van Eijki ka, maru värk.

//Mu saksa keel hääbub sama nukralt nagu need musterjadad matemaatikaõpikuis. Anu ja Evelin võivad kinnitada, kuidas näiteks panka kirja saatmiseks tund aega kulutasin. Lohutan end matemaatikatundidest meelde jäänud tõeteraga, et hääbuv jada ei pidavat kunagi päriselt nullini küündima (ainult väga-väga lähedale). Võtan selle ütluse põhjalikult luubi alla, sest uue Saksamaa semestrini on veel pikk maa minna - mõte sellest, et tase vahepeal nullpunkti ei trehva, tundub ebatõenäoline.

October 16, 2016

Anu ja Evelin Bergenis

"Ouu, tulge vaadake, siin on kitsed," kuulsin oma selja taga hüüatust ja sattusin hetkeks segadusse: eesti keel siin, Bergenis?! Sekundi murdosa võrra hiljem meenus mulle, et Anu ja Evelin olid mulle tõepoolest külla tulnud ning ühtlasi äärmiselt imelikul kombel minu Tartu ja Bergeni maailmad ühendanud.
Muide, see kitsejutt polnud nali:
Meie päevad möödusid peamiselt erinevates variatsioonides pudruportsude söömise tähe all, ent käisime ka matkamas, linnaga tutvumas ja praamiga sõitmas, pidasime mere ääres piknikku ning sattusime korra isegi välja sööma (vaatamata mu üle-eelmise postituse Koonerdaja ABC-le, mis keelas viimase selgesõnaliselt). Hilisõhtuti kõhutasime erinevate inimeste poolt kokku laenutatud tekkidel-madratsitel ja veeretasime niisama juttu, lennutades mõistagi ka ajuvabasid kilde, millest olin pikalt puudust tundnud. Seda kõike armsas eesti keeles!! (Mis - tõsi küll - on paratamatult kõiksugustest võõrlaenudest ja toore jõuga konstrueeritud väljenditest läbi põimunud, nii et naastes ei tohiks mul küll küsimust tekkida, millise eluvaldkonna kallal tuleks vaeva näha.)

Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus külvan teid üle meie üürikese kohtumise vältel kaadrisse püütud hetkedega, pange end valmis! Toon veel eraldi välja, et kahe järgneva foto klõpsimise eest tuleb tänada Evelini.
Mõlemad külastajad uurisid minult, kas mulle on hakanud vaikselt juba kohale jõudma, et tõepoolest nõnda ilusas linnas pesitsen. Vastasin, et mitte eriti, sest kõige tavalisemgi matk või jalutuskäik näib pigem puhkusena. 
Neid jälgides pidin aga nentima, et mingi kergekujuline küllastumus Norra ilust on vist siiski vahepealsete kuude jooksul tekkinud, sest enam ei nõua mu süda iga imelise vaatepildi peale tingimata pausi ja ülistussõnu nagu nende puhul. Äärmiselt kurb ju - tegelikult vääriks iga panoraam vähemalt kümmet põlvili laskumist, käte kokku löömist, valjuhäälset ohet ja takkapihta veel paari oodi. Samas annan endale ise ka aru, et harjumisprotsess on hädavajalik puhtalt selleks, et siin kuidagi oma normaalse eluga hakkama saada - kõnniksin ringi sellises härduses nagu esimesel nädalal, ei suudaks ma vist ühelegi normaalsele toimingule (näiteks loengutes käimisele) keskenduda.
(Evelin ja Anu, see ei olnud kohe kindlasti mitte etteheide, et me matkadistantsi hobuste kombel läbi ei traavinud - olen kõigi võetud pauside ja looduse ilu väärtustamise eest väga tänulik!!)
Tegelikult ei pühkinud me mägedes üksteise võidu silmanurgast ainult heldimuspisaraid, pulli sai ka! Mis nii viga, kui veepudel, suur pähklisegu ja varujope kaasas, eks.
Teise päeva matkast veel: see kujunes märksa pikemaks, kui olin eeldanud. Tähendas see peamiselt kaht: (1) saime nautida üha magusamaks muutuvat valgust, (2) lõpetasime poolkülmas ja -näljas. Vähemalt minu sõrmed olid retke lõpuks kindapaarist hoolimata jääs mis jääs. Evelin suutis hankida ülisuure villi ja Anu... nautis vist retke ühegi kurtmiseta?! 
Koju jõudes panime teevee käima ja valmistasime kolme hobuseportsu mõõtmetes riisi-oapaja. Minu sõrmed sulasid pärast mõneminutilist põrgulikku piina üles ega jäänud matkast midagi negatiivset meenutama. Evelini vill ei olnud nõnda kiire taanduma, tuletades meie matka teravalt meelde veel järgmisel päevalgi.
Leidsime mägedes ka sellise hüljatud kõrbemaastiku (vaikelu noorkuuga), nagu on kujutatud alumisel kaadril. Sellele järgnevad ühe enam hämarduvad ülesvõtted, mis kulmineeruvad lõpuks pesuehtsa Dumbledore'iga.

Jäin sõprade külaskäiguga väga rahule ja leidsin taas kinnitust minus juba ammu juurdunud veendumusele, et väga kaugel ma neist ei elagi. Puhtalt kahetunnine lend ja kättevõtmise asi!
Nüüdseks olen nad juba lennukile saatnud, end taas ülikoolirütmi harjutanud ja uueks (esmaspäeval algavaks) kursuseks ettevalmistusi teinud. Eesootava nädala sees tuleb mul topeltusin olla, sest terve järgmise nädalavahetuse võtab enda alla Bergen International Music Festival, kus hakkan host'ima erinevaid artiste. Ja vähem kui kahe nädala pärast maanduvad siin mu prantslannadest sõbrannad!

October 9, 2016

Your world is a living expression of how you are using - and have used - your mind

Tahtsin teiega jagada kaht väga head muusikalist elamust. Esimene pärineb eilsest õhtust, mil käisin üle saja aasta live'is bändi nautimas. Tegemist oli kohaliku tegijaga Great News, kellest mina varem kuulnudki polnud - et mind ümbritsevad inimesed laulsid aga hoogsalt kaasa, järeldasin, et vähemalt kodulinnas (kui mitte kaugemal) on neil korralik nimi juba tehtud. Mulle meeldisid nad väga - positiivset tunnet, mis mind pärast kodus valdas, ei suutnud lämmatada isegi bändile eelnenud üldse mitte minu maitsele vastavad (loe: lootusetult sügavale alternatiivsusmülkasse vajunud) soojendusesinejad.
Täna õhtul käisin vaatamas-kuulamas kabareed. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see esimene kord elus - ootasin huviga midagi sensuaalset ja poolerootilist, segu greatgatsbilikust ning burleskilikust hõngust. Arvan, et leidsin selle üles küll. 
Natukene kultuuriaidalikku lampidega kaunistatud ruumi sisenedes hakkasid kohe silma viimseni lihvitud maitsekad detailid ja üleüldine mõnus atmosfäär. Show toimus kordamööda kahel laval, nii et ühe artisti esinedes sätiti valmis teist - esinejate vahele pause ei jäänud. Jõudsime nende tundide jooksul väga värvikat esinejate spektrit kogeda, igaüks oma näo ja moega. Viimane artist, kes tõstatas minus küsimuse, ega ma parajasti 19. sajandi Moulin Rouge'is ei viibi, pani mu tõsise valiku ette, kas joosta viimasele rongile või kõndida hiljem poolteist tundi jala tagasi koju. (Olin just otsustanud kõndimise kasuks, kui ta teatas, et teeb viimase loo - minut hiljem leidsin end, hing paelaga kaelas, rongi poole lidumas (jõudsin!)).
Ülemine pilt tõendab, et matkasin täna Lyderhorni tippu - seega on mul nüüdseks kõik 7 Bergenit ümbritsevat kohustuslikku mäge vähemalt korra vallutatud. Ometi ei tähenda see, et võin homsest südamerahus teki alla pugeda ja jõuludeni sarju vaadata, sest avastamist jätkub küll ja veel. Nagu nüüdseks tean, ei piirdu tegelik mägede arv kaugeltki mitte seitsmega, iga tipu otsast avaneb lugematul hulgal järgnevaid: ainult käi ja avasta. (See on mul lähipäevil kindlasti plaanis ka - koos sõbrannadega, kes tunni eest Tartust sõitma hakkasid ja umbes seitsme tunni pärast Bergenis maanduvad!!)
Nii et katsun nüüd mõneks tunniks sõba silmale saada - hommikune äratuskell teatavasti ei halasta!

October 7, 2016

Kuidas Norras eelarves püsida

Täna midagi mu ma-olen-vaene-kui-kirikurott-sarjast.
Tunnistan ausalt, et augustikuus Norrasse lennates pelgasin väga, et septembriks ulub mu rahakoti vahel tuul, sest tudengipõli+Norra ei tundunud väga pillamisalti kooslusena. Nägin juba vaimusilmas, kuidas endale pärast ühikast väljatõstmist viimaste kokku kraabitud kroonide eest magamiskoti soetan ja jõuludeni rottide seltsis silla all aega veedan. Esimene käik toidupoodi kinnitas mu kahtlusi: 39 krooni (~4,4 eurotühe avokaado eest?!?
Nüüd hingan aga kõvasti rahulikumalt, sest olen endale sisse juurutanud elustiili, mis võimaldab mul väga säästlikult hakkama saada, olemata seejuures kasin. Septembrikuu majandusaruanne näitas kokku lööduna väiksemaidki numbreid kui mu tavapärane kuu Rostockis (ja Rostock on ometi Saksamaa mõistes odava elu meka (järeldus: priiskasin seal julgemalt))!
Panen oma senised nõksud ja tähelepanekud kirja ka - ehk pakub kellelegi huvi. Kõik on mõistagi puhtsubjektiivne ja tugineb iseenese väikesele mättale!

Nii et kuidas siis ikkagi Norras eelarves püsida?

*Kasuta ära fakti, et sotsiaalmeedia teab sinu kohta nagunii kõike - suru oma jalg uue uudisvoo ukse vahele ja kindlusta endale pidev kohalike (tasuta/odavate) sündmuste sissevool, laikides näiteks erinevaid lehti.
(Teate ju küll, kuidas targeted advertising töötab - näiteks pärast meie maguskartuli friikate õhtusööki, mil olime muuseas rääkinud vahvlite ja pruuni juustu kooslusest, möödusid Facebookis järgmised paar päeva erinevate maguskartuliretseptide ja pruuni juustu reklaamide tähe all. Mis veel kõhedusttekitavam, pärast eelmise nädala ökohommikusööki, mil olime kahe sõbrannaga juttu teinud (ainult juttu teinud!!) organic cup'ist, hüppas seegi kohe mu uudisvoogu.)
Ehkki mind ei täida just õndsusega mõte sellest, kuidas mingid võimsad ninamehed kuskil kõrgemal täpselt teavad, kus olen, mida teen ja mis on tõenäoliselt mu järgmine samm, olen nüüdseks oma deviisiks võtnud mis-sinna-siis-ikka-parata-suhtumise. Vähemalt tean laupäeval kabareed vaatama minna.

*Ole vabatahtlik - seda juhul, kui soovid alternatiivselt festivale/messe kogeda ja muidugi süüa. Õllefestivalist kirjutasin siin ja kui läheb plaanipäraselt, pääsen Bergen International Music Festival'ile ka.

*Jää truuks odavatele toidupoekettidele (Rema1000 ja Kiwi), osta nende omatoodangut. Ära tõsta kunagi oma jalga Menysse (mis väga mugavalt asub otse meie ühika kõrval).

*Muuda oma harjumusi. 39kroonine avokaado kuulub nüüdsest luksuskaupade hulka, ehkki Rostocki perioodil sai avokaadot söödud vähemalt 2-3 korda nädalas. Samamoodi kurk ja tomat: toiduained, mis lapsepõlvest saati iseenesestmõistetavana iga roa peale, sisse ja kõrvale on kuulunud. Aga tuleb välja, et saab ka teisiti (vaata järgmist kaht punkti).

*Võidutsegu külmutatud köögiviljad ja marjad! +Kaunalised nagu oad, läätsed ja kikerherned, mis on ilma naljata odavaimad tooted kõigis poodides. Nendele toetub mu põhimenüü.

*Mine kaasa hooajaga. Igal nädalal hinnatakse köögiviljade seas alla midagi uut. Nii troonibki ühel nädalal mu toidulaual brokoli, teisel peet, kolmandal lillkapsas. Hetkel hävitan üht kapsapead.
Sama lugu puuviljadega. Eelmisel nädalal skoorisin Remast üheksateistkümne krooni eest kilo Norra kohalikke maheõunu - järgnenud rahulolu on keeruline sõnades kirjeldada.

*Leia omale emafiguur. Minul käis see eriti hõlpsasti: liitusin Eestlased Bergenis kommuuniga ja kirjutasin adminile, et olen kohe-kohe Bergenisse ülikooli tulemas ja kas ta, palun väga, saaks mu liitumistaotluse vastu võtta. Tema vastas, et töötab ka ülikoolis, astugu ma aga läbi. Nii kõik algaski. Kuulnud, et otsin endale joogamatti, kaevus ta keldrisse, tulles lagedale enda omaga; minu härda seljakoti palve peale andis ta lahkelt sellegi minu valdusesse. Veel enam: et kõnelesin meie ühisel õhtusöögil vist liigagi hingestatult oma vaimustusest punapeetide vastu, ulatas ta mulle kotitäie neidki kaasa. (Katrin, kui sa seda lugema peaksid, siis tea, et ma ausõna ei sõlminud sinuga tutvust eesmärgiga koonerdada + vanemate generatsiooni sind ka ei paiguta. :D)

*Ära söö väljas, kui ei taha kohvi ja kaneelirulli eest välja käia 12 euro ringis. Keeda endale parem hommikul kaerahelbepuder kaasa ja võta karbiga mõne mäe otsa. :)

*Dumpster diving. Tõstan käe ja tunnistan, et jah, olen võtnud küll mõnel korral supermarketite poolt müümiskõlbmatuks tunnistatud toitu, kusjuures mitte ainult mõttega säästa - olen vahepealse ajaga lihtsalt kõvasti rohelisemaks muutunud ja rakendanud esimesi meetmeid keskkonnasõbralikuma elu poole rühkimiseks. Natuke lisainfot neile, kes mind nüüd rämedaks prükkariks peavad: dumpster diving ei tähenda roiskunud vaklade alla mattuva liha kallal solberdamist ja hallitanud leivakoorukeste närimist. Armas taevas, ei!! See tähendab, et lähed ja valid kümnete kilode banaanide seast, millest ükski pole veel piisavalt pruunitäpiline, et lähema nädala jooksul banaanileiva sisse pretendeerida, ja vaatad, mida veel võtta saab: minul on näkanud näiteks üliküpsete mangode, täiesti terve ananassi, pakendatud* viinamarjade, viigimarjade, kirsstomatite ja õuntega...
*Kuigi ise poes käies väldin kategooriliselt pakendatud tooteid, siis juba ära visatud pakendeid lubab mu filosoofia võtta küll.
Martin arvas, et olen hipi.
Võib-olla natuke tõesti. Sellega seoses ka viimane nõuanne:

*Ära nõua palju ja naudi lihtsat elu! Peace, love, zen.

October 3, 2016

Kõrv õpib lõpuks mõnest häälest keelduma (Indrek Hirv)

Viimasest postitusest on möödunud täpselt nädal: avasin vahepeal oma Exceli majandusaruandes uue lehe nimega "oktoober", saatsin isale Tellitoiduga sünnipäevatordi ja tõmbasin kõik kaamerasse kogunenud pildid arvutisse, et neid nüüd blogis jagada (hoiatus, valmistuge keskmisest pikemaks sissekandeks!).

Nädala tipphetkeks jääb vaieldamatult tänane hommikusöök, mis - nagu üsna pea selgus - andis välja kuningliku brunch'i mõõtmed. Avastasin nimelt oma soomlannast sõbrannas endaga võrdväärse pudrufänni ning serveerisin meile täna oma põhiputru: kaerahelbed, chia-seemned, kaneel, rosinad ja purustatud banaan. Tema tuli ja valmistas pannil imelist viigimarja-pirnisegu, millele lisas lihviks veel kardemoni. Keetsime teed. Lisanditega läksime hulluks. Kasutasime mu astelpajujahu, India pähkleid, tumedat šokolaadi, pähklivõid ja külmutatud marju; olime eelmisel õhtul varunud ka ploome, üliküpseid mangosid ja igaks juhuks veel banaane ka (mine tea, kui puudu jääb, eks).
Pange tähele, sellest brunch'ist pajatan ühel päeval lastelastelegi! Heldin veel praegugi, kui hommikustele maitseelamustele mõtlen. Kõht on siiamaani täis. (Tõsi küll, kui nüüd mõtlema hakata, pean tunnistama, et see võib olla põhjustatud tõsiasjast, et sõin vahepeal juba õhtust.)

Tõmbasime oma kuningliku söömaaja otsad kokku umbes poole ühe paiku, mis tähendab, et veetsime mu voodil mõnutundest mõmisedes umbes kaks ja pool tundi. Aknast välja vaadates ja helesinist taevast nähes otsustasin ilmselt kogu ülejäänud Bergeni elanikkonna kombel matkama minna. Kell üks väljusin uksest, veidi enne kella kolme istusin juba Ulrikeni (minu lemmiku ja ühtlasi Bergeni kõrgeima mäe) tipus. Ma ei suuda endiselt hoomata, et siin ongi võimalik lihtsalt spontaanselt kodulävelt astuma hakata ning end üsna pea sügavsiniste mägijärvede keskelt leida. 
Päikese soojusest hoolimata andisid maastiku värvid aimu juba lähenevast sügisest. Ma arvan, et olen igal sügisel vähemalt seitse korda blogis pasundanud, et käes on mu lemmikaeg aastast, ent pean seda igaks juhuks korra veel tegema, et kellelegi kahtlusevarjunditki ei jääks: käes on tõesti mu lemmikaeg aastast!
Möödunud nädala sisse mahtus ka mõnus koosviibimine alumisel pildil resideerivate neidudega, kellega valmistasime suurejoonelise õhtusöögi (nagu ma täna juba vähe toitu oleksin ülistanud): ahjus küpsetatud maguskartuli friikad koos röstitud kikerherneste ja tzatziki'ga, lisaks vein ja viinamarjad ja päris homemade Ameerika küpsised. :)
Jätkates toidulainel: esmaspäeva varahommikul vedasin end paari sõbraga linna, sest võimalus võtta tasuta osa ökonädala avapaugust (öko-hommikusöögist) kõlas mahamagamiseks liiga ahvatlevalt. Jõin seal maailma parimat õunamahla - värsket, vahutavat. Olen sellist saanud ainult vanaema juures, vahetult pärast õunte masinast läbiajamist. Oh seda sügist ja koduseid maitseid ja nostalgiat!
Norrakad, kes öko-hommikusöögiks mõned ettekanded olid valmistanud, soostusid meie nimel kõike lahkesti hoopis inglise keeles esitama. Räägiti planeedi jätkusuutlikkusest ja zero waste'ist ning ehkki ma ei läinud kohale lootuses inspiratsiooni ammutada (soovisin vaid tasuta süüa!), tundsin end lahkudes väga-väga motiveerituna. (Muide, neljapäeval käisin pärast loenguid vaatamas ka tasuta (haha, nõnda kirjutades tundub mulle, nagu ma roti kombel ainult tasuta üritusi väisaksingi) dokumentaalfilmi nimega "Tomorrow", mille näol oli kahtlemata tegemist ühe lootustandvaima ja motiveerivaima dokumentaaliga, mida olen näinud - haakus imehästi ka kõige ökonädala raames räägituga.)
Selle hetke jäädvustas ukrainlanna Daryna.
Pärast ökohommikusööki vallutasin veel ühe Bergenit ümbritseva mäe, Damsgårdsfjelleti. Või mis vallutuseks seda ikka nimetada saab - sõitsime paar peatust linnaliiniga edasi ja leidsime end laste mänguväljakult, kust hakkasime kive mööda üles ronima. Tee üles oli lühike ja kerge, ehkki mitu korda tuli käed appi võtta ja neljakäpakil edasi rühkida. Arvan, et meil kulus tippu jõudmiseks maksimaalselt kakskümmend minutit, nii et müüt, nagu oleks matka ettevõtmine midagi nõnda pikka ja keerulist, et ei mahu kindlasti suvalisse argipäeva, sai kolinal kummutatud.
Kolmapäevasest clothes swapping party'st ei saa ma ka kuidagi juttu tegemata jätta, kuna see kujunes väga edukaks ettevõtmiseks. Läksin vabatahtlikuna appi FIVHi inimestele (selle organisatsiooni liikmetele, kellest eelmises postituses juttu tegin), mis tähendas, et võtsin vastu inimeste toodud riideid ja katsusin nende sorteerimisel mingit süsteemi rakendada, nähes samal ajal kurja vaeva, et mitte kõike salaja oma kotti smugeldada. Peagi selgus, et inimeste huvi ürituse vastu oli oodatust kõvasti suurem: lauad habisesid hädiselt raskete riidekuhjade all. Kui riiete vastuvõtt lõppes ja inimesetele uksed avati, mahtus meie (mitte küll kõige suuremasse, ent kindlasti mitte väiksesse) ruumi neist korraga sisse vaevu üks kolmandik. 
Ka selle hetkelise hingetõmbepausi talletas fotole ukrainlanna Daryna.
Et mu mõtted on vahepeal taas hommikusöögi radadele rännanud, ei suutnud ma end kahe järgneva pildi lisamisest tagasi hoida. Seejärel on söögiga kõik, ma luban! Selleks postituseks.
Pean tunnistama, et postitust üle lugedes tekkis mul küsimus, kas sel nädalal üldse õppisin ka või lõin ainult lulli - kinnitan, et käin ikka ülikoolis ka, välja visatud (veel) ei ole. Kunagi plaanin oma kursustest ka lähemalt pajatada, et mu Norra perioodi kajastav blogifassaad ei piirduks üksnes toidupiltide ja üksteisega kokkusulanduvate matkajuttudega. 
Muide, üht äärmiselt turtsakat ja pettumusest nõretavat sissekannet norra keele kursuse kohta olen juba alustanud - pean veidi endamisi aru pidama, kas sisemine Suur Vend minus lubab sel ilmavalgust näha või mitte...