November 30, 2016

Dumpster-november: tulemused!

Nagu selles dumpster diving'u teemalises postituses lubatud sai, pidasin novembrikuu jooksul silmas, kuivõrd vähe on toidule võimalik kulutada. Ei, ma ei söönud 30 päeva järjest säästumakarone ketšupiga, vaid silkasin lihtsalt tihemini suurte toidupoodide prügikonteinerite vahet, smugeldades (või päästes, oleneb vaatenurgast) koju täiesti kõlblikke puu- ja juurvilju. Näib, et ma ei kujutanud toidukraami kõlblikkust ette ainult oma peas, sest organism näis nõustuvat: imelikult end igatahes ei tundnud ega haigeks jäänud.
Poodi sattusin harva: mõnikord tekkis soov täiendada kaerahelveste, külmutatud marjade või pähklite varusid. Samas ei hakanud ma endale keelama ka mõnevõrra luksuslikumat kaupa nagu kookospiim või viigimarjad. Väljas sõin samuti! Ühtlasi sai kuu jooksul maha peetud mitu korralikku feast'i erinevates seltskondades, mille tarbeks ikka kokkasin-küpsetasin. Nälga ei tundnud kindlasti (pigem vastupidi)!
Aga numbritest siis! Kulutasin (koos nende feast'ide ja restoranidega) toidule umbes 97 eurot. Võib-olla valmistab säärane number pettumust, kuna mu eelnev jutt julgustas ootama midagi eriti ekstreemset, nelja eurot või nii. Samas tuleks arvesse võtta ka linnade elatustaset ja sellega kaasnevat hinnavahet. Pärast erinevaid hinnakalkulaatoreid uurides jõudsin järeldusele, et Tartu mõistes kulus mul umbkaudu 45 eurot. See teeb 11 eurot ja 25 senti nädalas, euro ja 60 senti päevas! 
Siinkohal pean vajalikuks taas mainida, et käisin väljas ega ajanud sente näpuga taga - kindlasti oleks veelgi odavamalt saanud. 

Minu arvates täitsa hull!! Ma ei ole Eestis kunagi omaette elanud ega majandusaruannet koostanud, seega ei oska ma arvata, mis ühe inimese kulutused ühe kuu lõikes olla võiksid. Tehniliselt usun, et 45 euroga nädalas oleks täitsa võimalik hakkama saada - eeldusel, et kelder on pilgeni täis kartulit, kurki ja erinevaid hoidiseid ning toidupoodides hoitakse madalat profiili. Kindlasti ei saaks hommikuid alustada ahnelt kolme mangoga või kirevilja-mix'iga, nagu siin ikka aeg-ajalt teinud olen.
(Mõtlesin endamisi, et saan Eestisse naastes arvatavasti paraja šoki osaliseks, sest pean end harjutama kurva tõsiasjaga, et kogu toidukraami eest tuleb ise maksta.)

// Ja mis värk nende tulpidega on, Maris? Need pärinevad mõistagi samuti otse prügikastist - tõin sealt ükskord möödaminnes 20 lillat tulpi, 10 hele- ja 10 tumeroosat roosi.

November 25, 2016

It's up to you how far you go

Eile hommikul sain hakkama tõelise vägitükiga: ajasin end kella seitsmese äratuse peale pimedas toas püsti ega vajunudki selg ees tagasi horisontaali. Endale riideid selga tõmmates üritasin mõistatada, kuidas sellises juba-enne-kella-seitset-hopp-püsti-rütmis kaksteist aastat vastu pidasin. Täielik müstika! Ülikoolielu ühes poole üheksaste äratustega on mu täiesti ära hellitanud...

Varane ärkamine ei teeninud aga üksnes vanade aegade meenutamise ja nostalgitsemise eesmärki: soovisin eelkõige ikka kella kaheksasele rongile jõuda, mis viinuks mu märgatavalt lähemale ühele seni teostamata jäänud eesmärgile. Räägin Gullfjelletist, Bergenist veidi väljaspool paiknevast mäest, mis pidavat väga ilus olema. Minu "kas te mäletate 20 aasta pärast pigem seda matka või raamatukogus passimist?"-stiilis üleskutse peale liitusid teekonnaga ka kaks sõbrannat, kes ilmselt niiehknaa oma pea tuulutamiseks õigustust otsisid. Nõnda me siis otsustavalt suuna jäiste mägijärvede keskele võtsimegi.
Matk osutus - üllatus-üllatus - väga nauditavaks. Seda hoolimata udust ning meile lakkamatult pähe sadanud märjast vihma ja lume vahepealsest ollusest, mille tõttu olime sunnitud koduteel jätma endist maha kolm märga bussiistet. 

Ja mis oleks parem punkt kargust ja füüsilist pingutust täis päevale kui kaks väärt heliteost? Eimiski! Niisiis käisin kuulamas Prokofjevi ja Tšaikovskit. Tegelikult oleks ilmselt õigem öelda, et istusin rammestunult toolil, lastes päeva jooksul kogetud emotsioonide virvarril silme eest läbi joosta ning helidel loiult enda ümber heljuda. (Ilmselt seetõttu meeldibki mulle aeg-ajalt klassikalist muusikat kuulamas käia - väljun kontserdisaalist alati uue inimesena.) 
Mingil hetkel, kui suurem osa mõttelõngast oli juba lahti harutatud, hakkasin ilmutama huvi ka laval toimuva vastu. Mulle on alati meeldinud jälgida neid vaesekesi, kes ei saa end (olenevalt heliteosest) piisavalt väljendada: nõnda koondasingi oma pilgu hoogsalt poognaga vehkivate viiuldajate asemel tagareas käed süles istuvatele löökpillimängijatele, kes võisid "Whiplashi"-laadsest hullumisest vaid unistada. Aeg-ajalt nende nägu elavnes: nad haarasid pulgad ja valasid kogu oma kire kahe takti jagu väldanud kulminatsiooni, seejärel nõjatusid taas toolileenile ja jäid uute dramaatiliste kohtade ootele. Sama lugu kahe harfiga: pean ausalt tunnistama, et kui ma poleks ekstra nende valvsaks muutunud pilke ja mängimiseks sisse võetud poose silmas pidanud, ei oleks ma nende üürikesi akorde kogu ülejäänud keel- ja puhkpillide segasummasuvilas tähelegi pannud. Ja minu isiklik lemmik: noormees sülearvutiga, kes sellega päris-päris lõpus kahuripauke imiteeris. Sest tõepoolest - Tšaikovski kirjutas ju oma "1812" avamängu kahurid sisse.
Et sain kontserdi vältel hoopis teistsuguseidki mõtteid lahti harutatud, võib blogi keskkonnas võib-olla isegi õige pea lisa oodata. Mine sa tea: kui klassikaline muusika nõnda ergutavalt mõjub, peaks hakkama vist igal nädalal kontserte väisama. :)

November 21, 2016

Thanksgiving

Alustasin eilset hommikut/ennelõunat kosutava thanksgiving brunch'iga kallite sõprade keskel. Säärane puhtameerikalik kogemus oli midagi esmakordset: istusime tõepoolest ringis, ühendasime korraks käed ja tõime välja, mille eest tänulikud oleme. Ja uskuge mind, oli, mille eest tänada! See ei tulnud muidugi tohutu suure üllatusena: üldiselt ei kõnni ma ringi täielikus teadmatuses sellest, kuidas mul on elus vedanud. Lähedased, tervis, vabadus, eneseteostusvõimalus, ligipääs toidule ja joogiveele, katus pea kohal - täisväärtusliku elu alustalad, teate ju küll.
Samas pean Passengeri lethergo'likul noodil tõdema, et alati ei ole meeles piisavat tänu üles näidata. Sel pole mingit pistmist sellega, et end õnnetuks inimeseks peaksin või oma eluga rahul ei oleks - armas taevas, ei. Ent ometi! Hakkab näiteks akna taga vihma kallama, olen nördinud luhta läinud jooksmisplaanide üle - ajutine hingeseisund, mida ei tule pähegi parandada küll-on-ikka-hea-olla-terve-stiilis tõdemusega. Kui peaksin hiljem välja väänama jala või jääma palavikku (mõistagi leidub ju veel palju jubedamaid stsenaariume), kirun end maapõhja, et varem normaalselt talitavast kehast sadat protsenti välja ei taibanud võtta. Tunnen end taas paremini, vot siis alles näitan üles korralikku tänu, luban endale neil puhkudel. Paar päevakest pean vastu, pärast mida vajub pidev tänulikkuse ülesnäitamine taas unustuste hõlma. Only miss the sun when it starts to snow, kas pole...

Leidsime muidugi ühiselt, et praegune ülilahe Norra peatükk meie eludes väärib eriti suurt tänu. Nüüdseks on kõigile meist jõudnud kohale tõdemus, et palju pole lõpuni jäänud: õige pea saab allesjäänud päevad juba sõrmede-varvaste abil kokku lugeda. Lubasime anda pühalikult oma parima, et meile antud ajast - nagu sidrunist - kogu väärtuslik mahl välja pigistada.
Nüüd aga täiesti teisel noodil: andsin reedel ära oma kolmepäevase take-home-exam'i (põhimõtteliselt segu akadeemilisest esseest ja uurimistööst) ning sees möllav segu joovastusest ja ürgsest väginaise tundest pole siiamaani täielikult lahtunud. Ärge saage minust valesti aru, see ei tähenda sugugi, et oleksin midagi väga imelist kirja pannud. Sugugi mitte! Aga need kolm pikka päeva krillis silmadega sinise ekraani vahtimist on lõpuks ometi läbi! Reedel esimest korda üle mitme päeva ühikast väljudes sain värske õhu pahvakuga vastu vahtimist.
Eksam ise algas kenasti (nagu nad alati algavad): mul olid meeles kõik nipid ja meile esitatud nõudmised. Lubasin endale, et SEL korral sünnib mu käte vahel hästi argumenteeritud, loogiline ja kenasti voolav meistritöö. Koostasin täiesti vettpidava kava ja... Edasi läks nii, nagu ikka: algusfaasi kaootilisus (mil sai kirja pandud üks lõik siit, teine sealt), kuskil keskfaasis kohale jõudnud mõistmine, et ülesmärgitu on täielik möga (sellega kaasnes hoogne kustutamine ja mingitest uutest allikatest leitud hoopis teistsuguste mõtete sissetoomine), lõpufaasis aina süvenev mütsiga löömine (mis tähendas järgnevate allikate teadlikku ignoreerimist, sest need võinuksid kukutada mu suure vaevaga püstitatud vundamendi). Veel üks tuttav probleem: terve kirjutamise protsessi vältel vasardas peas mõte, et sõnadele seatud limiiti ei suuda ma täitsa eluilmaski - ja ühtäkki mõistsin, et mul on kasutamiseks alles vaid 500 sõna, kuid pooled küsimused nõuavad veel vastuseid (mis viis hoogsalt esimeste mõtete kärpimiseni).
Lõppversiooni algse plaaniga võrreldes tuli nende kahe ühisosa luubiga taga ajada. Tarkade nippide ja nõudmiste juurde tagasi pöördudes avastasin, et nende jälgimine läks hasarti tekitavas kirjutamisprotsessis üldse meelest... Katsusin asja rohmakalt parandada, ent muutsin tõenäoliselt kogu kompoti veel segasemaks. Et end enam mitte piinata, saatsin töö silme alt ära. Tülgastav!
Ma ei pea aga sugugi muretsema, et säärane kaootiline kogemus mööda külgi maha võis joosta - juba nädala pärast saan demonstreerida, mida olukorrast õppisin. Seda siis järgmise take-home-exam'i näol. Seekord viiepäevase.
Seniks aga soovin kõigile lahedat algavat nädalat ja loodetavasti ristuvad meie teed blogimaailmas õige pea!

November 15, 2016

Ülikoolist ja tulevikust

Hoiatus: sain hakkama paraja mammut-postitusega! Et alustan aga homme hommikul kolmepäevase take-home-exam'i kirjutamist, ei tundu eriti tõenäoline, et lähipäevil taas blogikeskkonnas maandun: olgu see positus siis kõigi nende mitte kunagi ilmavalgust nägevate ridade kompensatsiooniks.

Ehkki olen blogis oma Erasmuse-semestrist jätnud pigem mulje, nagu mööduks see puhtalt mägedes turnimise ja söömise tähe all, pole see täielikult tõsi: käin nende meelistegevuste kõrval siiski ülikoolis ka (fakt, mida olen järjepanu eiranud, kui välja arvata mõned norra keele kursuse mainimised ja teadaanne augustis, et kavatsen semestri jooksul läbida 50 ainepunkti). Ülikoolielu säärane ignoreerimine on olnud aga täiesti põhjendamatu, sest olen oma kursustega väga rahul - kui me ei loe põhjenduseks just tõsiasja, et soovisin oodata, kuni mul on kõigi kursuste kohta mingi kindlam seisukoht välja kujunenud. Nüüd on see õnnis hetk igatahes käes!

Nagu mõned teist ehk teavad, olen Saksamaal poliitika- ning meedia- ja kommunikatsioonitudeng. Ei mu meedia- ega ka poliitikakoordinaator pannud suurt rõhku sellele, et mu siinsed valikud sajaprotsendiliselt Rostocki ülikooli poolt ettenähtuga kattuksid - peaasi, et need enam-vähem samas valdkonnas püsiksid. Suuresti tänu nende poolt antud vabadele kätele saingi kujundada endale käesolevaks semestriks tunniplaani, mis mind päriselt ka kõnetab. 

Kui arvestada välja norra keele kursus (10 EAP-d), jääb alles veel kolm kursust, kõik erineva struktuuriga: mõni koosneb vaid loengutest, mõni lisaks ka kohuslikest seminaridest, mõni vabatahtlikest workshop'idest. Teen neist kõigist allpool eraldi juttu. 
Media technology and society (15 EAP-d). Puhtteoreetiline kursus, mida väga kaifin, sest erinevad (eriti massi-)meediateooriad meeldivad mulle väga. Küsimus, kuidas tehnoloogia ja massimeedia meid mõjutavad (ning kuivõrd manipuleeritavad tänu neile ja haavatavad ilma nendeta oleme), pakub mulle suurt huvi. Ka esimene kursus Rostockis oli üles ehitatud erinevatele teooriatele ja uuringutele, kuid toona jäi tehnoloogia võrrandist välja. Selle asemel keskendusime eelkõige küsimusele, mis toimub sõnumi edastajate ja vastuvõtjate keerukas protsessis. Selgus, et esialgne hypodermic needle theory, mis uskus, et massimeedia abil saab inimestesse mida tahes sisse sööta (propaganda!), päris nõnda siiski ei tööta. Siinkohal tulevad mängu mitmed teised teooriad, nagu uses and gratifications, mis käsitleb inimesi aktiivse publikuna ja väidab, et oskame vastavalt vajadusele ja tujule ise valida, mida enestele sisse sööta laseme. Kognitive Dissonanz, mille kohaselt üritame vältida vastuseisu iseendaga, nii et tarbime teadlikult meediat, mis ühtib meie arvamusega, muutes seda veelgi tugevamaks (veendunud Clintoni fännid ei kipu näiteks aega veetma Trumpi ülistavates foorumites, kooseluseaduse vastased ei ava tõenäoliselt uudist pealkirjaga "koos oleme õnnelikumad" - kui pole just soov minna end välja elama). Cultivation theory jagab seda hoiakut ja leiab, et massimeedial on aja jooksul võime meie peas võrsuvaid ideid võimendada, mitte muuta. Agenda-Setting-Forschung väidab aga, et massimeedia ei ütle meile otseselt, mida mõelda, kuid määrab täielikult, millest me üldse mõtleme (murekoht: ajakirjanikel liiga palju võimu meie maailmapildi kujundamisel, sest nende õlul lasub otsus, milline katastroof pääseb esikaanele, millist mainitakse 2 lausega leheküljel 17 ja milline jääb üldse kajastamata). 
Praegusel kursusel oleme luubi alla võtnud eeskätt tehnoloogia ning üritame mõista selle arengu mõju ühiskonnale. Ühelt poolt vaatleb technological determinism inimest nõrga ja kaitetuna, väites, et tehnoloogia areng mõjutab otseselt meie käitumismustreid ja vajadusi; teisalt vaidleb social constructivism, et just meie vajadused ja huvid on tõuganud inimkonna tehnoloogiat arendama ja täiustama. Oleme tegelenud design science'iga (mis jälgib disaini kriitilisust uute toodete puhul), innovation theory'ga (mis uurib, kuidas uued tehnoloogiad ühiskonnas vastu võetakse), actor network theory' ga (mis näeb inimesi ja tehnoloogiaid võrdsetena) ja nii edasi ja nii edasi... Ärme unusta Borgmanni üleskutset tagasi metsa pöörduda või McLuhani kuuldat väidet: "Medium itself IS the message!" Viimane on juba kõrgem pilotaaž: loogika seisneb väga lihtsustatult selles, et mitte ühegi sõnumi sisu ei kaalu üles teavet, mida kannab endas sõnumit edastav meedium. (Kas meid inimestena on kujundanud rohkem kõik Facebooki sõnumid, mis oleme saatnud, või fakt, et saame Facebooki üleüldse kasutada? Päris hea pähkel, mis.)
Sorri, läksin nüüd väga äksi täis, aga nagu võib järeldada mu suutmatusest lühidalt teha, olen südame ja kirega teemas sees.
Teen edaspidi lühemalt, kuid see ei tähenda, et järgnevad kursused mulle vähem pinget pakuksid! Soovin lihtsalt vältida olukorda, kus te jäätegi mu postitust allapoole kerima...

The commercialization of security in peace and conflict (10 EAP-d). Selle kursuse raames tegeleme eelkõige human security'ga, vaatleme PMSC'e (private military and security companies) ja üritame mõista, millised tegurid on tinginud vajaduse nende hoogsaks esilekerkimiseks. Katsume hallata segaputru, mis on kaasnenud PMSC'de esinemisega (mis on saanud riigi ainuõigusest kasutada vägivalda??). Võrdleme põhjuseid PMSC'de tekkimiseks tugevates ja nõrkades riikides ja heidame valgust teemadele nagu commercialization of war, democratic challenges of outsourcing security, peace building (hakkasin ümber tõlkima, ent tulin lagedale vaid eriti pentsikute variantidega: rahu ehitamine?? Püstitamine? Rajamine? Tagamine?).
Väga silmi avav ja mõtlemapanev kursus! Sada plusspunkti meie õppejõule, kes on mingil määral muutunud mu imetlusobjektiks: doktorikraadiga, kadestamisväärselt tark, teeninud ise armees, samal ajal blond ja piltilus põhjamaa naine. Jah, ta on naine!! 

Poverty, welfare and marginalization: an ethnographic approach to modern urban life (15 EAP-d). Kursus hoopiski antropoloogia teaduskonnast, nii et minu jaoks midagi täiesti uut. Jällegi tohutult põnev! Läheneme ühiskonna heaolule ja vaesusele hästi kvalitatiivsel tasandil, mis tähendab, et tegeleme konkreetsete olukordade, inimeste ja juhtumitega. Kõige muu hulgas oleme vaadelnud näiteks Lõuna-Aafrika nõidade põletamise traditsiooni (vaatasime Youtube'ist päriselt ka, kuidas 21. sajandil ikka veel inimesi põletatakse - õppejõud pani video pausile, kui kursuse oiged liiga valjuks paisusid), Taani vagabundide elamistingimusi, Philadelphia alamklassi tüdrukute vägivallakultuuri, Washingtoni "maximum security" vanglaid, Paapua Uus-Guinea gängide hierarhiat...

Ühtlasi viib antud kursus mind rohkem selles suunas, milles näen end tulevikuski tammumas. Mu spetsiifilisemaks sooviks on edaspidi omavahel ühendada keskkond ja poliitika, rõhuasetusega jätkusuutlikkusel ja näljal. Mitte ainult vaadelda ja mõista, kuidas poliitilised otsused otseselt meie planeedi jätkusuutlikkust mõjutavad, vaid olukorra parandamiseks konkreetselt midagi ise ära teha. Tuleb see siis nooruse naiivsusest või tont-teab-millest, aga võimalusi selleks näen igas maailma nurgas (ja muide, meedia ja kommunikatsiooni lõimimine siia võrrandisse ei tundugi eriti sobimatu variandina). 
Tean, et elul on kombeks teha oma korrektsioone, nii et vaevalt hakkab mu elu kulgema mööda neid rööpaid, mis viimastel ridadel optimistlikult laotud said. Ega ei peagi - selleks ma ju kasvan ja arenengi, muutes oma soove ja sihte. Samas usun (olgu siis pealegi, kui kellegi meelest naiivselt), et unistada tuleb suurelt - mul on nii kirjeldamatult hea meel, et lõpuks ometi oma silmad mingile kindlale punktile pidama olen saanud. Erinevalt aastatagusest ajast, mil läksin poliitikat tudeerima ebamääraste mõtetega, teades üksnes, et poliitikut minust ei tule, oskan nüüd silmigi pilgutamata vastata võõraste "ja sinust tuleb siis uus president või"-stiilis nöögetele. Muidugi mitte, minust tuleb õnnelik hipi! Dumpsterdiver ja väikestviisi maailmaparandaja ma ju juba olen. :)

November 13, 2016

Happy toast

Läinud nädala sisse mahub mitmeid hetki, mille vältel käis peast läbi mõte, et voh, kus nüüd alles kirjutaks! Paraku läks nende hetkedega nagu ikka: mulle näib, et kõik mu (päris vahvad) mõttelennud kipuvad Bloggeri keskkonnas vilkuva kursoriga rinda pistes oma võlu kaotama ning skaalal väga magedast väga põnevani 180kraadise pöörde tegema. Ja kahjuks mitte sugugi mulle soodsas suunas.
Ehk suudab aga üks sel nädalal aset leidnud pisihetk - endale pannil röstsaia pruunistamine - ülejäänute magestumise heastada. Õnn peitub pisiasjades, teate ju küll! 

Käisin säärase ürituse nagu "catcuddling" raames kasside hoiukodus kasse kudistamas. Hetkel tagasi mõeldes pean tunnistama, et ootasin ilmselt rohkem seda kudistamise osa: midagi stiilis, et mina leban voodil ja mulle kallatakse sülle karbitäis kassipoegi, kes kõik nuhutavad ninaga ja nõuavad valjult piiksudes paitust. Tegelikkuses seisime silmitsi väärikate kassiemandate ja -isandatega, kel kõigil näis olevat meist sügavalt poogen. Nii mõnegi kassi kõrk pilk tekitas tunde, et põgeneksin meeleldi kummarduste ja kniksude saatel selg eest toast. Kohtasin üht eriti kõrki kassi, keda paitada ei söandanudki. Küll aga avastasin temas hämmastavalt intelligentse kuulaja. Rääkisin talle maad ja ilmad kokku, kaevudes oma hinges päris sügavate kihtideni, ja toast väljudes tundsin, nagu oleksin enda taga just psühholoogi kabinetiukse sulgenud.
Kui Rachel - pärast seda, kui ta oli külastanud Tallinnat - ulatas mulle Kalevi tumeda metspähklitega šokolaadi, voolasid mu silme eest läbi kõik need hiljutised korrad, mil keegi on oma hoolivust minu vastu šokolaadis väljendanud. Mu ema, kes saatis eestlannadega kaasa Oravakese komme. Eestlannad ise, kes tõid lisaks leivale kaasa Kalevi kraami. Katrin, kes oli vahepeal Eestis käinud, ja uputas mu naastes šokolaadimerre. Ameeriklanna Charlotte, kes mulle samuti pärast Eesti külastamist vandeseltslasliku silmapilgutuse saatel kolm Kalevi tahvlit pihkude vahele surus... Hindan neid žeste tohutult - tõesti hindan!!! -, kuid riiulis seisva virna hävitamiseks läheks tarvis kõvasti kauem aega kui mul siin veel jäänud on. Ühtlasi tabasin end mõttelt, miks asetseb võrdusmärk hoolivuse ja justnimelt šokolaadi, mitte mõne tervisele sõbralikuma variandi (näiteks kikerhernejahu või musta melassisiirupi) vahel. Sest armastus käib kõhu kaudu ja šokolaad on maailma maitsvaim asi...?
Tegelikult pean veidi oma sõnu sööma: tahtsin pigistada eelnevasse šokolaadisesse jorusse ka prantslannad, ent siis meenus, et nemad tõid kaasa ainult sibulamoosi.

Presidendivalimistele elasime kaasa üliõpilas(m)elu keskmes, Kvarteret'is. Lehvisid USA lipud, treppide käsipuid ehtisid puna-sini-valged õhupallid, meeste ja naiste vetse tähistasid Clintoni ja Trumpi pead, linastusid dokumentaalfilmid ja valimisdebatid, esines Obama-nimeline eriti alternatiivne heavy-metal (??) bänd ja nii edasi, melust ega draamast puudust ei tulnud. Ameeriklanna Charlotte langes pärast säärase karnevali nägemist kergesse šokki, sest valimised pidavat tema arusaama järgi kujutama endast midagi püha ja tõsist, mitte üle võlli keeratud tsirkust. Tol hetkel sain täitsa hästi aru, mida ta silmas pidas.

Järgmisel päeval käisime linnas oma tasuta takodel (sain äsja teada, et ÕS on säärasele variandile rohelise tule andnud!) järel. Juba pikka aega lehvisid linnas loosungid, et kui Trump peaks kaotama, jagab Mehhiko kiirtoidukett tasuta takosid. Unistus tasuta takodest sai seega valimisjärgsel hommikul maha maetud. Üsna pea ilmus aga sotsiaalmeediasse pealkiri "f**k it - free tacos anyway!"
Seljatasin läinud nädalal ka norra keele eksamid. Kirjalik osa tundus minevat kenasti, ainult et mulle ei meenunud norrakeelne vaste sõnale "äike". Kirjutasin välgunoolega pilve alla, et ilm on kohutav. Suulises osas pandi mind paari ainsa õpilasega, kes polnud terve semestri vältel piuksugi kuuldavale toonud. Mainin juba etteruttavalt ära, et eksamiruumis jäi ta oma senisele endast loodud kuvandile truuks. Ühtki küsimust ta mulle ei esitanud, minu omadele vastas jah ja naeratas - katsu sa siis leida võimalusi oma keeleteadmiste demonstreerimiseks. Eksamineerijad polnud mu paarilisega ilmselgelt rahul, pommitades teda lõpu eel küsimusterahega. Mul hakkas temast väga hale, nii et katsusin aidata. Komisjoni palve "kirjelda oma riideid" peale suutis ta suure surmaga teatada, et tal on seelik seljas. "Ja mis värvi?" küsisin, et ta saaks demonstreerida oma hiilgavat sõnavara - hoidsin pihus pöialt, et ta vastaks must. Selle asemel ta noogutas ja naeratas, mina hammustasin huulde.

Kuna terve post on olnud pehmelt öeldes suvaline, sobib ehk järgnev täiesti teist masti teadaanne mu kirjutist kokku võtma küll: nimelt jään praegust perioodi oma elust meenutama lastelastele märksõnaga "ingverilembus". Olen avastanud võlu ingveri tee sisse pistmises ja toorelt söömises, samuti komistan selle otsa ikka ja jälle igasugustes roogades. Dumpster feast'il leidsin end ühtäkki karri eest vastutaja rollist - ainuüksi sel põhjusel, et oma nõutuses, millest õigupoolest pihta hakata, alustasin ingveri hakkimist. Käisin reedel Katrini pool õhtusöögil ja mul jooksevad praegugi veel külmavärinad mööda selga alla, kui meenutan meie imelist aasiapärast suppi, mille ingverist, karrist, kookospiimast, sibulast, küüslaugust, köögiviljadest, seentest, riisinuudlitest, idudest ja poole laimi mahlast kokku segasime. Ja õhtu parim osa? Katrin surus mulle lahkudes terve ingverijuurika pihku! Õnn peitub tõepoolest pisiasjades! :)

November 7, 2016

Päev lahkub punastades (Indrek Hirv)

Mul oli oma peas tänaseks korralik plaan välja mõeldud: alustada hommikut pudrupeoga, kuna mu hiinlannast sõbranna ei oskavat kaerahelbeputru keeta (??) - viga, mis vaja kiiresti parandada. Edasi istuda maha, ragistada ajusid ja demonstreerida seda raginat ka essee tarbeks kirja pandud tarkade sõnade kujul. Õhtu hakul hüpata läbi piparkoogimajakeste meisterdamise ürituselt ning taas koju jõudes kirjutada optimistlikus allegro's edasi. 
Algus näis paljutõotav: sõbranna sõi, oigas ja kiitis, nii et sain esimese linnukese kirja. Edasi läks keerulisemaks. Essee edenes normaalselt, kuni sotsiaalmeediasse hakkasid lekkima nende imekaunid pildid, kes olid hommikul matka kasuks otsustanud. Ühtäkki ei erutanud mind mõte mingitest piparkoogimajakestest ja siseruumidest enam üldse, pidin saama välja (ja võimalikult kõrgele)! Tormasin kus seda ja teist, sest päikese silmapiiri taha vajumiseni oli jäänud napilt kaks tundi. Kõrgemale jõudes muutus kiirustamine lauslibeduse tõttu pea võimatuks, kuid tõtt-öelda poleks ma kenasti nakkuval pinnaselgi tempos püsida suutnud: pidin jõllitama talvevõlumaad, millesse olin sisenenud. Kohtasin poolel teel sõbrannat, nii et alla tulime koos.
Oh, kui hea oli koju tulla, üles sulada ja lumiseid pilte vaadata, sekka korterikaaslase puudumist ära kasutades endamisi laulda ja tantsida! Arvan, et küsimus, kas olen nüüd essee kallal vaeva näinud, on tarbetu... See kurb tõsiasi ei vähenda aga sugugi tõika, et kuradi hea päev oli!

Pikemat juttu täna ei tee, lasen teil parem pilte uudistada. Kohtumiseni juba õige pea (kas siis suudan end kokku võtta ja dumpster feast'ist pajatada või tunnen vajadust norra keele eksami kohta tihkuma tulla)!
Üks boonus ka:

November 3, 2016

Dumpster diving

Ehkki ma ei tähelda enda juures jooksvalt drastilisi muutusi, olen üpris kindel, et ühe aasta tagusel Marisel oleks mõningasi raskusi praeguse äratundmisega. See oleviku-Maris ei ole mitte ainult kirglik taimetoitlasest toidufanatt, kelle päevased mõtted tiirlevad maitsvate õhtusöögikatsetuste ümber (maguskartulikarri, peedikotletid, riisi-brokoli-oapada) ning kes kombineerib omavahel veidraid (kuid taevalikke!) maitseid nagu näiteks küpsetatud kaalikas+õun+maapähklivõi (!!); ta on ennekõike haaratud toiduraiskamise ja jätkusuutlikkuse temaatikast, millega kavatseb siduda oma tuleviku.
Oma salajastele tulevikuplaanidele heidan aga valgust ehk kunagi hiljem. Täna soovin lahata üht keskkonnasäästliku ideoloogia ja toidu raiskamisega tihedalt seotut teemat. Ilmselt juba aimate, millest juttu tuleb - aga otse loomulikult dumpster diving'ust!
Minu esimene otsene kokkupuude dumpster diving'uga leidis aset umbes aasta eest Saksamaal, kui mu toonane müstiline korterikaaslane sisse sadas ja teatas, et minu ülesandeks on ära süüa see tähtvili, mille ta endaga kaasa tõi, teadmata, kas ja kuidas see talle maitseb (ei maitsenud). Lõikasin endale viisakusest paar viilu ja viskasin ülejäänu minema. Tundsin end kuidagi räpaselt.
Olen prügikastides sonkimist seostanud siiamaani ikka kasimatuse ja vaesusega. Seetõttu valdas mind esimest korda prügikasti kaant avades uudishimu kõrval segu piinlikkusest ja häbist...
...mis hajus, kui nägin äravisatud toidu kvaliteeti. Esimest ananassi kotti pistes pidasid mus võitlust kahetised tunded: ühelt poolt mõistagi joovastus tasuta saadud kraamist ja säästetud kopikast, teisalt sügav nördimus, et minu säärane skoorimine üldse võimalikuks on osutunud (tähendab see ju, et toiduketid viskavad ära täiesti söömiskõlbulikku toitu).

Just trots sellise raiskamise vastu on ärgitanud mind üha enam avastama dumpster diving'u kirevat maailma. Olen nüüdseks saanud üle ka mentaalsest prügikast-tähendab-midagi-räpast-tõrkest ja mõtlen prügikastidest pigem kui konteineritest (mida nad tegelikult ju ongi, kui võtta arvesse tõsiasja, et neisse tõstetakse vaid ajutiseks kaubandusliku välimuse minetanud kraam, enne kui see edasi teisaldatakse).
Ma pole sugugi üksik veider hunt dumpster diving'u maailmas: kui silmad-kõrvad lahti hoida, leiab palju noori inimesi, kelle jaoks on dumpster diving omaette elustiil. Pesitsen nüüdseks mitmes kohalikus dumpster diving'u Facebooki grupis ja ahhetan fotode peale, mis sinna postitatakse. Kõige tihemini ilmub pilte ikka puu- ja köögiviljade lademetest, kuid just hiljuti lisas keegi pildi üheksakümnest (!!) suurest šokolaaditahvlist ja 16 kilost piparkookidest...
Pudrupidu. Dumpster-banaan, mango, pirn ja viigimarjad:
Ma ei salga, et arvestatava tõuke dumpster diving'uks on andnud ka Norra kurikuulsad hinnad. Kui võtsin aprillikuus vastu otsuse hakata oma keha eest paremini hoolt kandma ning ainult värsket, puhast ja töötlemata kraami suhu pistma, pidin õnne tänama, et pesitsesin Rostockis, odava elu mekas. Ostsin seal kilode viisi värskeid marju, puu- ja köögivilju, nii et silm ka ei pilkunud, ja peaaegu et kolisin oma lemmikusse ökopoodi, kus käisin nuusutamas eksklusiivsemaid teesorte ja uurimas kõiksuguseid goji-marju ja tšiiaseemneid.
Norras kõndisin algul ökopoodidest kauge kaarega mööda. Toidupoes panin värsked mustikad kohe käest, vilistasin tomatite peale ja suundusin külmletti, et endale uus porgandi-herne-maisisegu soetada. Nüüd aga, mil olen värske kraami hankimisele leidnud äärmiselt ägeda alternatiivi (sest tõepoolest, konteinerite kammimisega kaasneb alati väike adrenaliinilaks ja ootusärevus), kulub toidupoes müstiliselt vähe raha. Lausa nõnda vähe, et olen hakanud taas tundma huvi ökopoodide sortimendi vastu. Joon luksuslikumat teed ja söön kallimat pähklivõid. Ning ikkagi ei kulu teab mis palju! Mõtlesin huvi pärast novembrikuu jooksul jälgida, kui vähe on võimalik toidule kulutada - ilma end mingilgi viisil piiramata või keelamata. Kui mu vaatlus õnnestub ning pean seda piisavalt põnevaks, katsun kuu lõpus ka ühe numbritest koosneva postituse teha.
Hindade näitlikustamiseks: alumisel pildil on esindatud kiire oa-pastasegu, mille segasin eelmise õhtu maguskartulikarri ja salatiga. 
Omakulu: punased ja valged oad (kõige odavamad tooted poes!), pasta (Rema1000 omatoode, nii et samuti hinna poolest peaaegu muidu saadud), jupp ingverit, karri (Eestist kaasa võetud), veerand maguskartulit.
Tasuta saadud: külluslik salatisegu, millest lõviosa moodustab iga endast lugupidava instachick'i must-have kale ehk lehtkapsas (tõin selle 1. novembril aeguma pidanud paki sama kuupäeva õhtul), porgand, tomat (luksuskaup), kurk (luksuskaup), herned (luksuskaup).
Nende näitajate põhjal järeldan, et olen ikka päris hea elu peal: söön nagu kuninga kass, kulutan nagu kirikurott. 
Aga hügieen?! Eks igaüks peab ise teadma, kus ta piirid asetsevad. Muuseas, minul on need aja jooksul laienenud: kui algul oli minu jaoks okei võtta paksukoorelisi puuvilju (banaan, apelsin) ja näiteks plastkarbis ühe-kahe lödi tomatiga tomatikobaraid, siis nüüdseks pole mul probleemi kotti pista ka lahtisena ära visatud porgandeid või õunu. Kodus uhan kõik korralikult kuuma veega üle ja voila! Samas lahtiseid viinamarju, ploome, seeni või maasikaid ma (vähemalt seni veel) võtta ei söandaks.

Ja mida kõike prügikastidest siis ikkagi leida võib?! Mul on koos paari sõbraga välja kujunenud kaks lemmikut dumster-poodi, kus aeg-ajalt kontrollimas käime. Seniste kogemuste põhjal võin kinnitada, et banaane leidub alati! Kusjuures ma ei teinud nalja, kui ühes varasemas postituses mainisin, et dumpsterdiver'ina saad valida kümnete kilode banaanide seast, millest ükski pole piisavalt pruunitäpiline, et lähema nädala jooksul banaanileiva sisse pretendeerida... Loodetavasti annab ülemine pilt sellele ka tõestust. Tavaliselt näkkab ka erinevate köögiviljadega nagu brokoli, kurk, tomat ja porgand (alles hiljuti avastasime prügikasti täis kiloseid kartulikotte), puuviljadest on tihti esindatud mangod, tsitruselised, õunad, viinamarjad, ananass... Mul on vedanud ka papaia, piraka arbuusi, viigimarjade ning luksuslike kiivimarjadega (mis on nagu väikesed rohelised kiivimaitselised tammetõrud).
Olen siin juba põgusalt juttu teinud FIVHist, keskkonnasäästliku ideoloogiaga organisatsioonist, millega sügise hakul liitusin. Sealsete maailmaparandajetega korraldame homme suure dumpster feast'i, mis kujuneb loodetavasti piisavalt edukaks, et sellele eraldi postitus pühendada. Oleme juba supermarketitega läbirääkimisi pidanud, et nad tänase toidumoona konteinerisse lennutamise asemel meile annetaksid, ja sõidame õhtul noosile järele. Homme vahetult pärast loengut liitun teistega kuuma pliidi taga ning plaani kohaselt on neli-viis tundi hiljem laud seitsmekümne viiele hõrgutiste all lookas.
Bergenis pesitseb ka väga sarnase põhimõttega Folkekjøkken, mille eestvedajad valmistavad igal kolmapäeval supermarketitest kogutud kraamist suure õhtusöögibufee, mida võib igaüks minna nautima 50 krooni (5,5 euro) eest. Mul pole endiselt õnnestunud sinna luurele minna, ent teen selle kindlasti lähinädalail teoks ja annan ka blogi kaudu märku!

Mul puuduvad kogemused dumpster diving'uga Eestis, kuid olen kuulnud, et see olevat pea võimatu. Kel huvi, võib vaadata seda Ringvaate klippi alates 16. minutist, mis annab üpris hea ülevaate Eestis valitsevast olukorrast prügikastimaastikul. Ehk aitab see ka mõnd skeptikut veenda, et kõik, mis maandub toidupoe konteineris, ei pea omandama automaatselt fuihh-kui-rõve-staatust.

Mina olen igatahes oma praeguse elustiiliga väga rahul! Vaene tudengipõli + imeline, kuid kallis Norra + keskkonnasõbralikum mõtteviis passivad kuidagi äärmiselt kenasti kokku. Peace, love, zen. :)