November 25, 2016

It's up to you how far you go

Eile hommikul sain hakkama tõelise vägitükiga: ajasin end kella seitsmese äratuse peale pimedas toas püsti ega vajunudki selg ees tagasi horisontaali. Endale riideid selga tõmmates üritasin mõistatada, kuidas sellises juba-enne-kella-seitset-hopp-püsti-rütmis kaksteist aastat vastu pidasin. Täielik müstika! Ülikoolielu ühes poole üheksaste äratustega on mu täiesti ära hellitanud...

Varane ärkamine ei teeninud aga üksnes vanade aegade meenutamise ja nostalgitsemise eesmärki: soovisin eelkõige ikka kella kaheksasele rongile jõuda, mis viinuks mu märgatavalt lähemale ühele seni teostamata jäänud eesmärgile. Räägin Gullfjelletist, Bergenist veidi väljaspool paiknevast mäest, mis pidavat väga ilus olema. Minu "kas te mäletate 20 aasta pärast pigem seda matka või raamatukogus passimist?"-stiilis üleskutse peale liitusid teekonnaga ka kaks sõbrannat, kes ilmselt niiehknaa oma pea tuulutamiseks õigustust otsisid. Nõnda me siis otsustavalt suuna jäiste mägijärvede keskele võtsimegi.
Matk osutus - üllatus-üllatus - väga nauditavaks. Seda hoolimata udust ning meile lakkamatult pähe sadanud märjast vihma ja lume vahepealsest ollusest, mille tõttu olime sunnitud koduteel jätma endist maha kolm märga bussiistet. 

Ja mis oleks parem punkt kargust ja füüsilist pingutust täis päevale kui kaks väärt heliteost? Eimiski! Niisiis käisin kuulamas Prokofjevi ja Tšaikovskit. Tegelikult oleks ilmselt õigem öelda, et istusin rammestunult toolil, lastes päeva jooksul kogetud emotsioonide virvarril silme eest läbi joosta ning helidel loiult enda ümber heljuda. (Ilmselt seetõttu meeldibki mulle aeg-ajalt klassikalist muusikat kuulamas käia - väljun kontserdisaalist alati uue inimesena.) 
Mingil hetkel, kui suurem osa mõttelõngast oli juba lahti harutatud, hakkasin ilmutama huvi ka laval toimuva vastu. Mulle on alati meeldinud jälgida neid vaesekesi, kes ei saa end (olenevalt heliteosest) piisavalt väljendada: nõnda koondasingi oma pilgu hoogsalt poognaga vehkivate viiuldajate asemel tagareas käed süles istuvatele löökpillimängijatele, kes võisid "Whiplashi"-laadsest hullumisest vaid unistada. Aeg-ajalt nende nägu elavnes: nad haarasid pulgad ja valasid kogu oma kire kahe takti jagu väldanud kulminatsiooni, seejärel nõjatusid taas toolileenile ja jäid uute dramaatiliste kohtade ootele. Sama lugu kahe harfiga: pean ausalt tunnistama, et kui ma poleks ekstra nende valvsaks muutunud pilke ja mängimiseks sisse võetud poose silmas pidanud, ei oleks ma nende üürikesi akorde kogu ülejäänud keel- ja puhkpillide segasummasuvilas tähelegi pannud. Ja minu isiklik lemmik: noormees sülearvutiga, kes sellega päris-päris lõpus kahuripauke imiteeris. Sest tõepoolest - Tšaikovski kirjutas ju oma "1812" avamängu kahurid sisse.
Et sain kontserdi vältel hoopis teistsuguseidki mõtteid lahti harutatud, võib blogi keskkonnas võib-olla isegi õige pea lisa oodata. Mine sa tea: kui klassikaline muusika nõnda ergutavalt mõjub, peaks hakkama vist igal nädalal kontserte väisama. :)

2 comments:

  1. Mul vanemad elavad ka Norras ja nii ootan külla minekut juba. Mõnus vaadata pilte, tahaks juba ise ka mägedesse minna ja lihtsalt nautida :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii vahvaaaa! :)
      Kujutan ette, et see mägede ootus on väga magus - mulle pole endiselt kohale jõudnud, et umbes 2 nädala pärast tuleb nendega kes teab kui pikaks ajaks hüvasti jätta...

      Delete