November 7, 2016

Päev lahkub punastades (Indrek Hirv)

Mul oli oma peas tänaseks korralik plaan välja mõeldud: alustada hommikut pudrupeoga, kuna mu hiinlannast sõbranna ei oskavat kaerahelbeputru keeta (??) - viga, mis vaja kiiresti parandada. Edasi istuda maha, ragistada ajusid ja demonstreerida seda raginat ka essee tarbeks kirja pandud tarkade sõnade kujul. Õhtu hakul hüpata läbi piparkoogimajakeste meisterdamise ürituselt ning taas koju jõudes kirjutada optimistlikus allegro's edasi. 
Algus näis paljutõotav: sõbranna sõi, oigas ja kiitis, nii et sain esimese linnukese kirja. Edasi läks keerulisemaks. Essee edenes normaalselt, kuni sotsiaalmeediasse hakkasid lekkima nende imekaunid pildid, kes olid hommikul matka kasuks otsustanud. Ühtäkki ei erutanud mind mõte mingitest piparkoogimajakestest ja siseruumidest enam üldse, pidin saama välja (ja võimalikult kõrgele)! Tormasin kus seda ja teist, sest päikese silmapiiri taha vajumiseni oli jäänud napilt kaks tundi. Kõrgemale jõudes muutus kiirustamine lauslibeduse tõttu pea võimatuks, kuid tõtt-öelda poleks ma kenasti nakkuval pinnaselgi tempos püsida suutnud: pidin jõllitama talvevõlumaad, millesse olin sisenenud. Kohtasin poolel teel sõbrannat, nii et alla tulime koos.
Oh, kui hea oli koju tulla, üles sulada ja lumiseid pilte vaadata, sekka korterikaaslase puudumist ära kasutades endamisi laulda ja tantsida! Arvan, et küsimus, kas olen nüüd essee kallal vaeva näinud, on tarbetu... See kurb tõsiasi ei vähenda aga sugugi tõika, et kuradi hea päev oli!

Pikemat juttu täna ei tee, lasen teil parem pilte uudistada. Kohtumiseni juba õige pea (kas siis suudan end kokku võtta ja dumpster feast'ist pajatada või tunnen vajadust norra keele eksami kohta tihkuma tulla)!
Üks boonus ka:

No comments:

Post a Comment