December 31, 2016

Klass: elu pärast

Enne veel, kui ilutulestikud pea kohal plahvatavad ning kõrvus kaiguvad kaksteist kellalööki, mainin kiiruga ära, et käisin oma elu esimesel klassikokkutulekul. Vanemad tegid uudist kuuldes suured silmad: nemad olid oma klassidega esimest korda kokku saanud kuskil kümme aastat pärast lõpetamist, et vahetada üksteise titepilte. 
Meie titepilte ei vahetanud. Küll aga näis kõigest pooleteistaastane vahe lõpetamise ja praeguse kokkutuleku vahel igati õigustatud: kõigi elud on praegusel põneval eluperioodil väga intensiivses muutustepöörises. Pajatusteemat niisiis jätkus. Esimese õhtu kõrghetkel oli meid, Treffneri poegi ja tütreid, kokku tulnud üheksateist (napilt-napilt üle poole klassi). Tegime väikesed pitsid, vaatasime kolme aasta jooksul kogunenud pilte, kütsime saunamaja ja suundusime järgmisel hommikul rabamatkale (kus - nagu üks allolevatest piltidest ka õige pea tõestust annab - jäime parajalt jänni). Järgmisel korral jälle! (Ja mine sa tea - ehk ka titepiltidega?!?!?!?!)
Soovin kõigile blogilugejatele meeleolukat aastavahetust - et ikka oleks, mida mäletada (ja et siis mäletaks ka)! Loodetavasti ristuvad meie teed blogimaastikul ka uue aastanumbri sees! :)
Maris out!

December 27, 2016

Sõnad

Teate seda anekdooti, et üks Eesti mees armastas oma naist nii palju, et peaaegu ütles talle seda? Rääkisin seda oma Soome sõbrannale ja ta naeris südamest - leidis, et seesama nali sobiks ideaalselt kirjeldama ka Soomes valitsevat olukorda. Seejärel laskusime arutellu, miks ometi peetakse Eestis ja Soomes hellitussõnu sääraseks tabuks, et need ei taha tulla sugugi üle huulte, ilma et nii sõnade lausujal kui ka kuuljal oleks kohutavalt piinlik. 

Jah, ma nõustun seisukohaga, et sõnu ei tohiks mõtlematult ära nämmutada, et kindlustada neile mingi kaal. Inglise keeles "I love you" loopimine ei tundu pooltki nii raske kui eesti keeles kohmakalt (ja kindlasti poolihääli, salaja) "ma armastan sind" sosistamine. Kuid kuna ingliskeelsed sõnad ei tule üle huulte eriti raskelt, ei kõla nad ka nõnda tähenduslikult. Ma arvan, et just sellest tõdemusest olemegi eestlastena kümne küünega kinni haaranud, et õigustada oma hellade sõnade defitsiiti: lollid ameeriklased, teie armastusavaldused ei tähenda ju midagi, samal ajal kui meie harvad puudutused ja pilgud tähendavad kõike

Kuid oleks see siis vaid nii! Üha enam jõuavad minuni kuuldused meeleheitel (noortest) inimestest, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, langenud masendusse ning halvimal juhul kippunud iseenese elu kallale. Näib, et meie kõike tähendavad pilgud ja puudutused ei ole siiski piisavalt tugevad, et hoida ära kurblikke ja süngeid mõtteid, mis hakkavad inimeste peades oma elu elama ning aastatepikkuste negatiivsete sõnade, noomituste ja etteheidete baasil aina süvenema. Või ei heida me neid tähenduslikke pilke piisavalt tihti? Piisavalt konkreetselt? Ehk tuleks lõpuks ometi selgelt välja öelda, mida tunneme, selle asemel, et midagi segaselt oma nina alla nohiseda ja eeldada, et teine inimene nüüd välja luges, kuivõrd tähtis ta meile tegelikult on?

Valdur Mikita on eestlaste inimsuhteid puudutava arusaama üllatavalt tõetruult kokku võtnud:
"Eestlaste omavahelised suhted töötavad samuti säästurežiimil. Oma tunnete väljendamist ei peeta normaalseks, seda teevad üksnes alkohoolikud. Üksteisest ei ole kombeks üldse välja teha, see mõjub pealetükkivalt. Eestlase kiitmisega peab olema ettevaatlik, sest arhailiste uskumuste tõttu kõlab igasugune kiitus pigem musta maagiana. [---] Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni seisundis. Vaikus, pimedus ja üksindus on ideaalne tegurite kombinatsioon, sest maailm, kus mitte midagi ei juhtu, ongi täiuslik."
Ma ei tea, kas olen kunagi öelnud oma emale, et armastan teda. Või seda fraasi tema suust kuulnud. Ometi tean kivikindlalt, et see on tõsi. Tema hool väljendub erinevates žestides, nagu näiteks ahju vastas soojendatud tekis või erilises pühendumises ja mõistmises, mida ta on ilmutanud minu ja taimetoidu suhtes (ma päris ausalt ei ole ainult toidus kinni ega soovi kellelegi midagi sisendada, aga kuna suhtun ise sellesse valdkonda suure kirega, on üsna paratamatu, et märkan hetkel erakordselt paljut, mis puudutab justnimelt söömist (armastus käib teatavasti kõhu kaudu)). Vaid sekund pärast Norrast saabumist vedas ta mind kättpidi kööki. "Näed, kaerajahu, tatrajahu, mandlijahu, kookossuhkur, amarant, värvilised läätsed," tutvustas mulle põhjaliku uuenduskuuri läbinud kuivainekapi sisu. Seejärel avas külmkapiukse, näidates hummust, keedupeeti, marineeritud kõrvitsat ja kohta, mille ta oli loovutanud taimsetele piimadele. Rääkimata puuviljadest-juurviljadest, mis on nüüd eriti nähtavale kohale sätitud. Tundsin (tõtt-öelda tunnen siiamaani), et kõik need toidud suisa hüüavad näkku "armastan, armastan, armastan!"

Üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kuivõrd palju on ema minu pärast ohverdanud, seades mind alati esikohale, ja kui palju vastutulelikkust on ta ilmutanud minu plaanide suhtes. Võlgnen talle kirjeldamatult palju! Jõuluõhtul pärast kingituste avamist (mil tõdesin, et ema tunneb mind vist küll läbi ja lõhki) tekkis mus härras soov talle mõista anda, kuivõrd tänulik talle olen. Niisiis pugesin talle õhtul kaissu ja kudistasin seal mõnda aega.

Ometi ei öelnud ma sel õhtul oma emale, et armastan teda. Tundsin, et selle jäiga keelelise konstruktsiooni lausumine oleks mõjunud kohatuna ja hetke sootuks rikkunud. Aga ta teadis.

*Tänasele postitusele on püütud hetk, mil meid külastas (sel aastal eriti priima saagiga!) jõuluvana. 

December 17, 2016

Viimased päevad Bergenis

...on möödunud kiiresti. Pärast eksameid lendas siia isa, kellega oleme linnas tiirutanud ja korterit korrastanud. Pooleteise tunni pärast tagastame võtmed ja hakkame koos lennujaama poole liikuma. 
Olen nüüdseks kõigiga hüvasti jätnud: mul on raske hoida vaka all oma rõõmu armsate kodukootud kingituste (ühe puhul sõna otseses mõttes kootud!) üle, millega lagedale tuldi. Nende surumine kohvritesse oli mõistagi omaette katsumus, kuid sain hakkama. 
Pildid pärinevad viimase päeva kohvikukülastusest. Vähemalt sama särtsakatel ja rõõmsatel toonidel jään meenutama ka oma vahetussemestrit Bergenis.
 Tsau-tsau, Norra! See ei jää kindlasti viimaseks korraks, kui mu jalg su pinda puudutab!

December 12, 2016

Life update

Sõbrad, mul algasid täna jõulud!!!! Seljatasin oma viimase eksami ja nüüd on jäänud vaid loetud päevad siinset olustikku enesesse ahmida, enne kui kodumaale naasen. Ja teate, millal mul Saksamaal uus semester algab? APRILLIS. 
Jah tõepoolest, mind ootab nüüd ees kolm ja pool kuud priiusepõlve (mis mööduvad loodetavasti huvitavamalt kui vaid magades)!
Tänase eksami sarnast polnud ma kunagi varem kirjutanud. Saime viis küsimust, millest tuli välja valida kaks ning sõnastada vastus kahe essee näol. Aega kaheksa tundi. "Varuge süüa," oli ainus, millega tuutor meid lohutada oskas. See oli mõistagi päris hea soovitus.
Teadsin, et kipun sääraste pikkade esseede, eksamite ja arvestuste puhul alati venima jääma, nii et lõpuks olen see, keda koristaja luuaga minema pühib - vahetult pärast seda, kui eksami korrapidaja on paberilehe mu käte vahelt kahmanud, nii et sinna jääb mu pastapliiatsist pikk sinine jutt. 
Et vältida igaveseks kirjutama jäämist, rihtisin sel korral nelja tundi. Seitse tundi ja viiskümmend seitse minutit (ja viis tuhat kakssada sõna) hiljem ma siis ruumist väljusin... Kurnatult, kuid võidukalt. Koristajale jäi neid inimesi minemapühkimiseks veel küllaga.

Muidu on aeg möödunud liigagi kiiresti kokkuvõtete, jõuluistumiste ja hüvastijättude lainel. Käisime ju eile sõpradega matkamas! Mõtlesin esimest korda, et suva, ei hakka sel korral kaamerat kaasa vedama - olen võimeline ka palja silmaga ümbritsevat nautima. Ja seal mäe tipus ma siis seisin, päike paistmas lagipähe ja kõikjal mu ümber udu mööda mäenõlvi alla rullumas, kaugustes aur mere kohalt kerkimas...
See matkajutt tuletas mulle meelde, et eelmisel nädalal (või tegelikult vist isegi üle-eelmisel?) leidis Festival of Lights raames aset veel selline vahva ettevõtmine nagu õhtuhämaruses tõrvikutega Løvstakkeni otsa matkamine, et seal ilutulestikku vaadata ning ühise rongkäiguna alla tulla. Kõlab ju teoorias väga toreda plaanina. Praktikas sain aru, et säärase hullumeelsuse peale võivad tulla vaid norrakad: terve mäenõlv oli lausjääs, ümberringi valitses pilkane pimedus, inimesed kandsid elusat tuld, tuul puhus ja keerutas leeke kõrvalseisjate pihta. "Siia ma siis suren," alistus mu keha. Samal hetkel jooksis minust taas mööda mõni noor norrakast ema, laps kukil, või mõni mees, suur kast uute tõrvikutega süles. Juhuks, kui kellegi tõrvik juba kustus ning ta uut soovib või nii... 
Imestus pärast elusana allajõudmist oli suur. Näib, et tegelikult sujus kõigil allatulek libedalt (libedalt nii selle sõna tähenduses "libedalt=viperusteta, kenasti" kui ka selle otseses tähenduses "libe=sile, väikese hõõrdetakistusega"). Kõik paistsid (vähemalt pealtnäha) terved ja õnnelikud. Mõistagi meie niismauti: hoolimata mu morbiidsetest mõtetest mäenõlval pean tunnistama, et tegu oli tõepoolest elulaheda ettevõtmisega. Küll need norrakad oskavad alles argipäeva põnevust luua.

Eks näis, kas ja kuidas viimaseid Norra päevi blogis kajastada jõuan. Kel soovi tihemini midagi lugeda, sellele tuletan taas meelde aeg-ajalt minu, Evelini, Krista ja Katsi blogmas'i kiigata. Sinna ilmub postitusi nagu seeni pärast vihma, ainult võta ja loe!

December 6, 2016

Sõbrad ja isolatsioon

Mul on veidi imelik hakata blogis meie nädalavahetuse cabin trip'i lahkama, kuna mulle endale tundub, et olen sellest juba liigagi palju pasundanud. Seda aga mitte enda blogis, vaid minu, Krista, Katsi ja Evelini ühises pesakeses, mille lõime ekstra jõuluootuse perioodiks. Jah, tõepoolest: blogmas 2016 on päriselt ka aset leidmas! Kirjutame kõik postituse päevas: mõnikord jõuluootuse teemadel, teinekord täitsa suvaliselt. Jõululaupäevaks on see blogi tootnud loodetavasti 4x24 postitust, nii et kel huvi, võib meie ettevõtmisel silma peal hoida siin
Olen üldiselt meie ühise blogiväljakutsega (sealjuures ka selleaastase formaadiga, mis koondab meie kirjutised ühte kergesti hallatavasse pessa) väga rahul. Üksnes aega on nii neetult keeruline leida! Samas kellel sellega ikka ülemäära priisata oleks, eks. Ühtlasi pureb mind teemade kattumise mure. Nagu nüüdki: ma ei tunneta seda postitust kirjutades enam tavapärast värskust ja elevust. Eks tuleb edaspidi katsuda kahe blogi teemad tugevamalt lahus hoida (haha, kõlab nagu väga dramaatiline eneselõhestamisprotsess).
Meie soe seltskond (tegemas nägu, et pole üldse teadlik narivoodil paiknevast taimerist):
Hommikuidüll:
Suundusime Norra inimasutuse piirimaile viieliikmelise kambana.
Meie algsele ideele süüa õhtul luksuslikku maguskartulikarrit ja teisel päeval fooliumis küpsetatud köögivilju tõmbas kolinal vee peale rongi unustatud toidukott - märkasime selle puudumist kohe, kui rong oli tunnelisse kadunud ja meid hämarusest tihenevasse eikuhugisse maha jätnud. Näljamängud võisid alata! Trööstisime üksteist, et õige pea muutub see õnnetu seik looks, mida naerupisarais meenutada, ja võtsime suuna taamal terendava onnikese poole. Leidsime end peagi vööni lumes kahlamas ning mõistsime, et teekond onnini (mida me ometi nii selgelt nägime!) võtab plaanitust kauem aega. Võttiski!
Väsinute, külmununute ja näljast nõrkevatena kohale jõudnud, polnud meie esimeseks tegevuseks mitte diivanile viskumine, vaid hoopiski välikäimlani teeraja rookimine, küttepuude raiumine, koldes tule süütamine ja gaasipliidi kohal lume sulatamine. 
Sellega õnneks vaevalisem osa piirdus: keskendusime nüüd oma toidumoona uurimisele, mis polnud parajasti teel Oslo poole. Selgus, et meil läks oodatust palju paremini. Näljamängudest oli asi kaugel! Segasime kokku hiiglasliku riisipaja ja küpsetasime Soome kaneelirulle. Samal ajal hakkas onnike soojenema, nii et koorisime järgemööda riideid vähemaks. Õhtu lõpetasime mandariinide ja pikkade juttude saatel rammestunult diivanil - meid ümbritsevas primitiivsuses oli midagi väga võluvat.

Hommikul ärkasime soojas toas. Kiikasime aknast välja ning otsustasime päeva mööda saata kelgutades ja lumememmi ehitades. Mõeldud-tehtud! Aeg möödus liigagi ruttu: õige pea hakkas akna taga hämarduma ning meil tuli ette võtta 24 tunni eest läbitud teekond jõudmaks rongi peale, mis meid taas ülikoolirütmi viinuks. 
Tunnistan ausalt, et see ei õnnestunud kuigi hästi - veetsin terve tänase päeva kui võõrkeha, kes on vägisi tsivilisatsiooni kistud. (Ma ei usu tegelikult, et 24 tunni jooksul nõnda suurel määral metsistusin, et nüüd õppimisele ei suuda keskenduda - olen lihtsalt niisama tohutult laisaks muutunud ja mütsiga lööva suhtumise omandanud.)
Ja vahi vaid, taas kord on meil ununenud kaamerasse vaadata:
Laiskusest hoolimata katsun end siiski kokku võtta, sest maru kurb oleks, kui peaksin eksamitel nõnda kehvasti esinema, et oma ainepunkte üle kantud ei saa. Sel põhjusel ei julge ma blogikirjutamise osas midagi lubada - eriti arvestades fakti, et näen niigi igapäevaselt blogmas'i jaoks ideede genereerimisega vaeva. Olete aga igati teretulnud sinna kiikama. :)